Ragne Kepler - Challengeri sügavik

• Название: Challengeri sügavik
• Автор: Ragne Kepler
• Жанр: Зарубежное современное

Caden on kummaline poiss. Ühest küljest täiesti tavaline – ta hängib sõpradega, armastab joonistada ja arvutimänge ning saab koolis hakkama täitsa hästi. Kummaliseks teeb ta aga see, et samal ajal on ta madruseks veidral galeoonil, mis on võtnud kursi maailmamere kõige sügavamasse punkti, Challengeri sügavikku. Kumb elu on tõeline? Kumba peaks ta valima ja kas tal üldse on valikut? Ühe silmaga veider kapten ja tema kummaline papakoi, saatusekaaslased haiglas ja kohutav meremadu, nööbid, taevas ja tabletid, meeleheitel vanemad, pahaendelised pingviinid tapeedil ja junga, kes käis sügavikus ära ja disainib nüüd arvutimänge – kes neist on tõeline ja kes mitte? Mis on üldse tõeline? Ja kas reaalsus on üldse elamist väärt? Tunnustatud kirjaniku Neil Shustermani „Challengeri sügavik“ võitis 2015. aastal USA prestiižika National Book Awardi.

---

Minu meeskonnakaaslased varjavad bioloogilisi relvi.

Energiajoogid aitavad mul lennata.

Ma olen Jumal, aga Jumal ei täida küsimustikke.

Mulle meeldib erksavärviliste lindude seltskond.

Surm kipub mind nälga jätma.

Mu kingad on liiga kitsad ja süda on mulle kaks numbrit väike.

Ma usun, et kõik vastused on merepõhjas.

Olen tihti hingetute zombide keskel.

Kuulen mõnikord netipoodidest hääli.

Suudan vee all hingata.

Näen nägemusi paralleelsetest ja/või ristuvatest universumitest.

Vajan rohkem kofeiini. Kohe.

Haistan surma lõhna.

22 Madrats ei päästnud teda

Läheme perega kaheks päevaks Las Vegasesse, kuni meie majast püütakse termiite välja ajada. Joonistan kogu reisi vältel joonistusplokki ja autosõit ajab mul südame pahaks. Olen oksendama hakkamas. See on mul ilmselt ühine kõigi teistega Las Vegases.

Meie hotell on 32korruseline diagonaalliftidega püramiid. Lasvegaslased on oma liftide üle väga uhked. Klaasliftid, peegelliftid, liftid lõgisevate ja kõlisevate lühtritega, nagu oleks iga üles- ja allasõit maavärin. Kõik hotellid konkureerivad omavahel, kes saab külalised tubadest kiiremini kasiinosse. Ühes hotellis on mänguautomaadid koguni liftides − inimestele, kes ei suuda kaua oodata.

Ma närvitsen, aga ei saa aru, miks. „Sa pead sööma,“ lausub ema mulle. Ma söön, aga see rahutus ei lähe üle. „Vajad uinakut,“ ütleb isa, nagu oleksin väike laps. Aga asi pole ka selles ja nad mõlemad teavad seda. „Sa pead sellest sotsiaalärevusest üle saama, Caden,“ on nad mulle rohkem kui korra öelnud. Asi on selles, et mul pole kunagi varem sotsiaalärevust olnud – olin alati üsna enesekindel ja seltskondlik. Nad ei tea – isegi mina ei tea veel –, et see on millegi suurema algus. See on kõigest palju suurema, palju sügavama, palju süngema püramiidi tume tipp.

Ma vanemad veedavad pool päeva hasartmänge mängides, kuni otsustavad, et on piisavalt palju raha kaotanud. Siis nad vaidlevad ja süüdistavad teineteist.

„Sa ei oska blackjacki mängida!“

„Ütlesin sulle, et ma eelistan ruletti!“

Igaühel on vaja kedagi süüdistada. Abielupaarid süüdistavad alatasa teineteist. Niimoodi on lihtsam. Asja muudab hullemaks see, et ema punastel lemmikkingadel murdus vasak konts ära ja ta pidi tagasi hotelli lonkama − Las Vegase tänavatel ei ole võimalik paljajalu käia. Sütel kõndimine oleks vähem valus.

Kuni vanemad end spaahooldustega rahustavad, läheme õega välja. Jalutame mööda Strippi ja vaatame Bellagio purskkaevuetendust. Mind ärritab, et olen siin koos Mackenziega, sest ta lutsib parasjagu oma lemmikkommi – sinist ümmargust pulgakommi. See teeb ta palju nooremaks kui peaaegu üheteistkümnene ning tekitab minus tunde, nagu oleksin lapsehoidja. Lisaks on mul piinlik olla koos kellegagi, kellel on suu üleni sinine.

Jalutades korjan nimekaarte poolpiduste eskortteenusepakkujate käest, kes ulatavad neid igaühele, kes vaid vastu vaevuvad võtma. Mitte et ma kavatseksin kaardil olevatel numbritel helistada, vaid lihtsalt kollektsioneerimiseks. Nagu kogutakse pesapallikaarte. Ainult et neil kaartidel poseerivad aluspesus tüdrukud. Väärt sama palju kui esiliiga meeskond.

Ma tean, et üks Vegase Stripil olnud ehitisi oli MGM Grand, kus möllas kunagi laastav tulekahju. Sel paigal oli nii halb karma, et kompanii müüs selle teisele hotelliketile ning ehitas uue hotelli – tohutu võlur Ozi lossi taolise hasartmängukatedraali. Aga vana hotelli varjab nüüd uus nimi. Selles tulekahjus hukkus palju inimesi. Üks mees hüppas leekidest pääsemiseks kõrgelt aknast madratsile. Madrats teda ei päästnud.

Jõuan mõtetega meie hotelli juurde ja juurdlen, mis siis saaks, kui see põlema läheks. Kuidas pääseda leegitseva klaaspüramiidi akendest, kui need ei avane? Mõtted võtavad vunki juurde. Mis siis, kui mõni neist kuttidest seal tänaval otsustab, et on nende räpaste kaartide jagamisest tüdinenud ja otsustab toime panna väikese süütamise. Ja kui ma neist ühte vaatan – hoolega vaatan –, näen näost, et tema see ongi. Olen saanud vägeva märguande, justkui hääl oleks öelnud, et ma ei saa meie hotelli tagasi minna. Kuna see mees jälgib mind. Võib-olla jälgivad nad kõik. Võib-olla tegutsevad kõik need poolpidused nimekaartide jagajad koos. Ja ma ei saa meie hotelli tagasi minna, sest seda tehes lähebki nii. Niisiis veenan ma jalavalu käes vinguvat õde edasi minema, aga ei ütle talle põhjust. Korraga tunnen, et minu ülesanne on teda kaitsta.

„Lähme vaatame Caesars Palace’i hotelli,“ ütlen Mackenziele. „See pidavat väga vinge olema.“

Sisenedes tunnen ennast natuke kindlamalt. Sissepääsu valvavad tohutud odadega kivist tsentuuriod, seljas soomusrüüd. Ma tean, et need on kõigest dekoratsioon. Samas annavad kivikujud tunde, et olen räpaste salalike süütajate eest kaitstud.

Parfüüme, teemante, nahka ja karusnahku müüvate poodide juures on alkoov, kus seisab veel üks skulptuur. See on Michelangelo Taaveti täiuslik marmorkoopia. Las Vegases on kõik täiuslik koopia. Eiffeli torn, Vabadussammas, pool Veneetsia linna. Inimeste lõbustamiseks võltsitud maailm.

„Kuule, kes see alasti tüüp on?“ küsib Mackenzie.

„Ära ole rumal, see on Taavet.“

„Oh,“ ütleb ta ega küsi õnneks: „Milline Taavet?“ Selle asemel küsib ta: „Mis tal käes on?“

„Ragulka.“

„See pole ragulka moodi.“

„See on piibli ragulka,“ selgitan talle. „Millega Taavet Koljati tappis.“

„Oh,“ ütleb Mackenzie. „Kas võime nüüd minna?“

„Kohe.“ Ma ei saa veel lahkuda, sest Taaveti kivisilmad on mu paigale naelutanud. Taaveti keha on pingevaba, nagu oleks kuningriik juba tema päralt, aga näoilme… täis muret ja südamevalu, mida ta püüab varjata. Hakkan mõtlema, kas Taavet polnud mitte minu moodi. Nägi igal pool koletisi ja mõistis, et neist jagu saamiseks ei jätku ragulkasid.

23 Kaheksa koma viis sekundit

Mu vanemad on meie esimesel Las Vegase etendusel natuke vintis.

Nad ei tülitse enam selle üle, kes on süüdi, et nad kasiinos rahast ilma jäid. Nad otsustavad sellest üle olla. Sõna otseses mõttes.

Teate, igal hotellil Las Vegases on mingi tõmbenumber. Kõige suurem tõmbekas on Stratosphere Tower, torn, millel on väidetavalt 113 korrust, ehkki minu meelest mõõdetakse Las Vegases korruseid Las Vegase skaalas, mis venib ja tõmbub kokku ning sobitub iga valega just nii, nagu vaja. Ometigi on ümar klaastipp betoontorni otsas üsna muljetavaldav. Liftipoiss väidab, et neil on läänemaailma kõige kiiremad liftid. Lasvegaslaslased ja nende liftid.

Neljakorruselises kettakujulises tipus asub pöörlev restoran ja elava muusikaga sohvabaar. Inimesed istuvad punastes samettoolides ja joovad neoonvärvi jooke, mis tunduvad radioaktiivsed. Tornis on ka atraktsioonid. Üks neist pakub võimalust kukkuda vabalanguses pea 108 korrust, ilma et sul oleks teel isegi madrats seltsiks. Aga kaamera kukub koos sinuga ja salvestab su simuleeritud surma, et saaksid taaselustada need 8,5 sekundit hiljem oma elutoa mugavuste keskel.

„Tahad proovida?“ küsib isa. „Järjekorda pole.“

Alguses arvan, et paps teeb nalja, aga sädemekesest pilgus saan aru, et ei tee. Minu isa jääb harva purju, aga kui jääb, saab temast halbade valikute tegemise musternäidis.

„Tänan, ei,“ ütlen talle ja püüan minema pääseda. Isa krabab minust aga kinni ja ütleb, et see on pereüritus. Tal on sooduspääsmed. Kaks ühe hinnaga. Neli kahe hinnaga. Selline tehing.

„Lõõgastu ometi, Caden,“ ütleb ta. „Sukeldu universumisse.“

Minu isa ei elanud kuuekümnendatel, aga alkohol muudab ta registreeritud vabariiklasest Woodstocki uitavaks hipiks.

„Mida sa kardad, Caden? See on täiesti ohutu.“

Meie ees hüppab keegi rakmetes ja sinises kostüümis tühjusesse, kaob torni kõrvalt alla ega ilmu enam nähtavale. Inimesed aplodeerivad ja minu sõrmed muutuvad tuimaks.

„Kas keegi mõnikord laiaks ka kukub?“ küsib keegi neoonjoogiga kaame tuhajuhan lõbusõitu tegevate inimeste kohta ja naerab siis koos oma ohmudest sõpradega. „Maksaksin, et seda näha.“

„Me kas läheme perega kõik koos või ei lähe keegi,“ teatab isa. Nüüd hakkab õde mind mõjutama ja hädaldab, et mina rikun alati tema elu ära. Ema ainult kihistab, sest Margarita-kokteil teeb temast alati neljakümneaastase kehas kaheteistaastase.

„Noh, Caden,“ ütleb isa. „Ela hetkes, mees. See on midagi, mida sa kogu elu mäletad.“

Õigus. Kogu 8,5 sekundit.

Lõpetan vaidlemise, sest nad on kolmekesi ühe vastu. Kui ma siis pilgu isa silmisse tõstan, näen ma seda. Sama asja, mis peitus kaarte jaganud tüübi pilgus, kes tahab meie hotelli maha põletada. Kes mu isa tegelikult on? Mis siis, kui kogu myu elu on olnud võltsing, nagu Veneetsia Stripil, ja see kõik on toimunud selleks, et mind siia saada ja meelitada mind surnuks hüppama? Kes need inimesed on? Ja kuigi osa minust teab, kui naeruväärselt mu mõtted kõlavad, siis teine osa neist toetab seda jubedat “mis siis, kui?” mõtet. See on sama osa minust, mis pärast õudusfilmi salamisi voodialuseid ja kappe kontrollib.

Enne kui ma arugi saan, oleme sinistesse rõivastesse pugenud ja seisame nagu astronaudid sillal. Õde hüppab esimesena, sest tahab tõestada, et on kõige julgem tüdruk maamunal. Siis kinnitatakse tross ema külge ja tema hüppab, kihistamisest saab sukelduv kriise, ning isa ootab mu selja taga, hoolitsedes selle eest, et läheksin enne teda. Ta teab väga hästi, et kui mulle võimalus anda, sõidan alla hoopiski liftiga.

„Küll sa näed, et see on vahva.“

Aga selles pole midagi vahvat, sest see minu peas elav ja voodi alla vaatav murepilv on nüüd nagu maast tõusev udu. See lehvib üle mu mõistuse nagu surmaingel üle Egiptuse esmasündinute.

Inimesed – hästirõivastunud inimesed vaatavad tigusid süües ning kiiritust juues oma pöörlevas restoranis mõõduka huviga läbi Stratosphere’i tipu klaasseina – ja ma mõistan, et olen osa õhtusest meelelahutusest. Nagu tsirkuseski soovib igaüks salamisi, et keegi alla lartsataks.

Ja minu hirm ei tulene ainult võbinast kõhusopis. See pole adrenaliin Ameerika mägede kõrgemas punktis kukkumise eel. Ma tean kindla peale – KINDLASTI –, et nad ainult teesklevad, nagu nad kinnitaksid mu trossi. Et minu elu lõpebki tohutust kiirusest tingitud valuplahvatuses. Nende kõigi pilkudest aimub tõde. Teadmise valu tapab mind rohkem, kui tapmine ise tapaks − seega hüppan, et see kõik juba kord lõpeks.

Karjed, karjed ja karjed torni kõrvalt alla põhjatusse musta auku on nii tõelised, et jään alatiseks uskuma − see ongi tõsi. Olgugi et 8,5 sekundi pärast aeglustub liikumine ja mind püütakse torni jalamil kinni. Olen nii üllatunud, et ma veel hingan. Värisen edasi ja mu ainus võit sellest kohutavast ööst on see, et pärast mind hüppav isa hakkab teel alla oksele – aga isegi see ei võta ära põrgulikku musta augu tunnet, et seisan endiselt millegi mõeldamatu veerel.

24 Ära arva, et see on sinu oma

Ärkan laeva metsiku pikisuunas õõtsumise peale õudusunenäost, mida ma ei mäleta. Kajuti madalas laes rippuv latern kõigub metsikult ja heidab hubisevaid varje, mis voogavad sama rahutult kui lained. Kogu laev kägiseb nagu suures vaevas ja higistavad laevaplangud tõmbuvad pingule ja surutakse kokku, pannes proovile neid koos hoidva armetu musta pigi. Koguni pigi paistab pingutusest ägavat.

Navigaator piilub minu kohal olevast koikust alla. Ta ei hooli sellest vähimatki, et marutav meri on laeva ajupuudeks kiskumas.

„Nägid halba und?“ küsib ta.

„Jah,“ piuksatan mina.

„Olid köögis?“

See tuleb mulle ootamatult. Ma pole talle sellest mitte kunagi rääkinud. „Sa tead sellest kohast?“

„Kõik me käime mõnikord Valgest Plastmassist Köögis,“ sõnab navigaator. „Ära arva, et see on sinu oma, sest see pole nii.”

Lähen tualettruumi, mis asub mööda koridori edasi. Jalad oleksid nagu põranda külge aheldatud. Käsivarred oleksid justkui seinte külge aheldatud. See tunne koos laeva kõikumisega muudab mu tualetiretke veerandtunniseks katsumuseks.

Kui viimaks oma koikusse tagasi jõuan, kukutab navigaator alla rebitud paberitüki, millel on üht- ning teistpidi käänduvad jooned ja nooled.

„Väljapääs, välja jää, koju jää, kojupääs,“ ütleb ta. „Järgmine kord võta see kööki kaasa, seda ma ütlen. See näitab teed välja.“

„Ma ei saa paberitükki unenäkku kaasa võtta,“ märgin ma.

„Olgu,“ nendib ta haavunult. „Siis oled pigis.“

25 Sulle pole antud luba

„Joonista mind,“ käsutab papagoi minu joonistusplokki nähes. „Joonista mind.“ Ma ei söanda keelduda.

„Poseeri,“ ütlen talle. Papagoi kohendab end reelingul, ajab noka majesteetlikult ette ja saputab suled kohevile. Ma ei kiirusta. Kui valmis saan, näitan talle pilti. Pildil on aurav julk.

Papagoi vaatab seda viivu ja teatab siis: „See paistab rohkem mu venna moodi. Pärast seda muidugi, kui krokodill ta pintslisse pistis.“

See paneb mu muigama. Niisiis teen teise visandi, mis on papagoi moodi, silmaklapi ja kõigega.

Aga kapten nägi kõike pealt ja kui papagoi ülima rahuga minema plagistab, konfiskeerib kapten pliiatsi ja ploki. Vähemasti ei lase ta mu joonistamiskätt maha raiuda. Jutud käivad, et puujalaga meeskonnaliikmed said selle pärast seda, kui tekil jalgpalli mängides vahele jäid.

„Sulle pole antud luba olla andekas,“ ütleb kapten. „See võib solvata neid meeskonnaliikmeid, kellele pole annet antud.“

Ja ehkki anne on sõltumatu sellest, kas luba küsida või mitte, teen ma kummarduse ning küsin: „Palun, härra… kas ma tohiksin paluda joonistamisande luba?“

„Ma kaalun seda.“ Kapten silmitseb papagoi portreed, kirtsutab nina ja viskab pildi üle parda. Vaatab siis auravat julka ja ütleb: „Väga hästi tabatud.“ Siis viskab ka selle üle parda.

26 Igasugu ebameeldivad asjad

Hommikul kutsub baaripidaja mu üles mastikorvi, et mulle kokteil segada. Täna pole hüppajaid, niisiis on rahvast hõredalt.

„See kokteil on sinu ja ükspäinis sinu oma.“ Ta vaatab mulle pikalt silma, kuni ma nõusolekuks noogutan. Rahule jäädes krabab ta riiulilt pudeleid ja jooke. Tema käed liiguvad nii kiiresti, et võiks arvata, nagu oleks tal neid rohkem kui kaks. Ta raputab kokteili koostisosad roostes šeikeris segamini.

„Mis siin sees on?“ küsin ma.

Ta silmitseb mind nagu nõrgamõistuslikku, et sellist asja üldse küsin. Või olen ma nõrgamõistuslik, kui loodan vastust järgnevat. „Toidujäätmed ja vürtsid ja igasugu ebameeldivad asjad,“ loetleb ta.