Betti Alver - Invaliidid

• Название: Invaliidid
• Автор: Betti Alver
• Жанр: Драматургия

---

,Ja mina ikka ootasin, et ehk kirjutad… Kuhu sa oma saapad panid?" küsib ta Kiipuse lagunud jalatseile vaadates.

"Maha mängisin."

,Ja palitu?"

Kiipus võtab laualt niidirulli, viskab õhku ning püüab kinni.

"Kui kooleb papp, siis käib kantselgi kuradile."

Liisa hakkab naerma.

"Mis? Mis sa?.. Pjotr, Pjotr, sul olid jälle kirjud päevad! Kas olid?"

"Ju neid oli igat värvi."

"Ja naisi oli?"

"Oli neidki."

"Lori, lori," sõnab Liisa Kiipusele lähenedes. "Ma ju tean…"

Kiipus eemaldab naise käsivarred ja haigutab.

"Näed, kohv keeb üle."

"Peeter…"

"Hea küll, ma lähen ise."

Kiipus astub pliidi juurde, tõstab kastruli põrandale ja kustutab tule. "Kus kann on?" küsib Liisa poole pöördudes, kes jälgib teda pilutatud silmil.

"Või nii?" asetab naine käed puusa ning viskab pea selga. "Nisuke siis oled sina!"

"Ole hea, Liisa, otsi kann üles."

"Ära kiusa mind oma kannuga!.. Kas ma ei söötnud sind ja seda seal?.. Kas ma ei istunud sinu pärast pogris, ah? Kas ma ei armastanud sind nii, nagu… Ja sina…"

,Jäta see laul. Igavaks läheb juba."

Naine hakkab närvlikult naerma ning paiskub voodile.

"Mine! Sõida kelle juurde tahad! Ei mina hakka ennast sinu pärast pooma nagu mõni poologar mamslike!"

Uue hooga kerkib Kiipuses läilustunne. Seda sisendavad räpased seinad, kohendamata ase, must pesuvesi kausis ning karedalt hahatav naine, kelle lõua all vabiseb vaevaltmärgatav rasvalott. Tekib äkki piinav kujutelm, nagu kannaks ta eneses kurna, millele jäänud peatuma jälki saasta. Ei miski selles ruumis ole nii vastik kui ta ise.

Nähes, et Kiipus püsib liikumatuna ja kortskulmusena, naine surub pea patja ning hakkab tasa nuuksuma. Ikka sama, mõtleb Kiipus; kuidas ma ometi olen tülpinud ja väsinud… Ent selles räpasuses on nii palju tema enesegi olemusest, et ta äkilisest kaastundesööstast haaratuna voodiäärele istub ja käe naise põletatud juuksele paneb.

"No mis sa ulud? Mis sa ometi peaksid ulguma?"

"Miks sa ei ole mu vastu nagu varem? Miks sa enam ei salli mind?.. Peeter…"

Märgates naise lihavail huulil naeratust, hajub Kiipuse hetkeline kaastunne, ning tigeda muigega silmitseb ta lamaja nägu, millele hoovab hele juga kevadist päikesepaistet.

"Mis sa vaatad nii?" Liisa haarab vaibanurga ning mässib sellesse käed. "Oi, paikene, ära vaata nii… Mis sa mõtled, ah?"

"Mõtlen, et misukest surma sa küll ükskord peaksid surema?"

"Vot kus!.. Kas nõnda tüütu olen sulle?.. Mis seal’s nii mõelda, eks see ole meiesugusel teada. Veetakse ühel päeval kliinikusse ja… Või kihutab mõni Nahavere parisnik purjus päi kuuli kuklasse… ega's pikka palvet ikka ole. Mulle ütles üks rootsi laevakokk silmakulmude järele, et suren enne kahtkümmend viit aastat. Ega's sest midagi."

"Ega ei. Poleks see veel tea kui halb. Aga rootsi kokk luiskas. Küllap sa elad seitsmekümne aastani. Su ihu tohletab ja läheb kortsu, hambad kukuvad suust, silmad vajuvad auku… Viie aasta pärast juba su käed hakkavad värisema, su mälu muutub järjest töntsimaks…"

"Pole vaja, pole vaja," raputab Liisa tõrjuvalt pead ning jääb pärani silmi lakke vahtima.

Nii – nüüd just kui oleks süda kergem, mõtleb Kiipus tõustes ja astub sitsriidega varjatud ukse juurde, mis viib teise ruumi. See on eelmisest väiksem, kirstukaanega sarnaneva lae ning vildaka ahjuga kamber. Seinilt ripneb alla rebenenud tapetiribasid; põrandale heidetud raamatud, lõhkine aknakardin ja tolmuga kattunud toakraam kõnelevad elaniku hoolimatusest oma ümbrusele. Sohvataolisel koikul lamab umbes neljakümneaastane punajuuksene mees, silitades enese kõrval lebavat kassi.

"Hommikust, Jaak," sõnab Peeter Kiipus sisse astudes ning tõstab jalgujäänud raamatu maast "Tohoh, kapteni" hüüab kärmet pilku selle kaanele heites, "Mõistlik majapidaja!"… Ena imet, mida uuritakse! Kas muust tarkusest juba villand?"

Jaaguks nimetatu tõstab veidi pead ning silmitseb tulijat; ta teineteisest liialt kaugele asetsevate silmade pilk libiseb nagu vaadeldast mööda, ning jääb tunne, et ta midagi ei näe.

"Villand," langetab ta pea taas padjal silmad endiselt venda jälgimas, kes heitnud kuue seljast ning asub pesukausi juurde. "Rohkem kui villand. Ma nüüd ei loegi muud kui kokaraamatut. See vähemalt ei riku und."

"Narr," pomiseb Peeter. Kui ma kustki teised riided saaksin, mõtleb samas nägu seebitades – nii ei lasta mind ju ühestki uksest sisse.

Veepiisust heitununa nurrulööv kass tõuseb jalule, tõmbab turja küüru ja raputab ennast. Siis hakkab aeglaselt lamaja rinnale nihutuma, ettevaatlikult loogeldes, valmis iga hetk põgenema. Jaak Kiipus paneb käe looma seljale, kus halli karva vahelt paistab laiguti paljast nahka.

"Tahad süüa, Peeter?" küsib ta peopesaga seinale tagudes ja hüüab:

"Liisa! Kas saaks süüa?"

Peeter tõstab hetkeks vahuse pea ja kuulatab. Eespool jääb kõik vaikseks. Jaak hüüab veel kord.

"Lase olla," sõnab pesija. "Ega see nüüd tule."

"Ma kuulsin, mis sa seal ennist… See on loomapiinamine… jõhker, mõttetu."

"Mõttetu… Mis ei ole mõttetu? Mõte!.. Ikka sinu peas kummituvad need koitanud eelarvamused! Kui ma sulle ütlen: kõigel olemisel on mõte, või jälle: olemisel pole mõtet – kas see pole siiski üks ja sama mõttetus, ühevõrra petlik ja üles puhutud?.. Mind pööritab valedest!"

Jaak ei pööra pilku venna nurgeliselt kogult, mis näib liialt suur selles madalas kambris. Igal sammul see komistab millelegi, põrkab vastu ripnevat lampi ning vannub endamisi.

Pesemise lõpetanud, ta läheb eestuppa toidu järele ning näeb, Liisa seisab juba jakis ja kübaras ukse juures; kollase klaasina helkivad silmaterad liigahtuvad korra anuvalt ning jäävad siis ootavalt maha vahtima. Kui Peeter Kiipus laualt kruusi võtab ja seda loputama hakkab, avab naine ukse ja väljub sõnatult. Peeter kuuleb, ta astub paar sammu ning seisatub. Pilku eeskotta heitmata teab ta, see istub nüüd ülemisel trepiastmel, pea vastu seina surutud, ning nutab. Mida võin's mina? mõtleb ta kohvi valades – ei ole mina kutsutud pettunute lohutajaks. Hall kass tuleb teisest kambrist ning nühib oma kärnast külge vastu ta jalgu. Kuski sisimas liigatab aimus, et tema, Peeter Kiipus, peaks toimima teisiti, sootuks teisiti. Mina ei saa ju, ütleb enesele vabandudes. Mina ei taha, lisab ähmane aimus. Mina ei saa tahta, sest mina usun oma keha rohkem kui oma aju, minu keha soovib, et seda naist poleks siin. Ning tajudes tigedat rõõmu sellest otsusest, ta haarab kassi ja heidab suures kaares uksest välja.

Peeter viib eine venna kambrisse ning haarab kinni lauast, et seda koiku ette kanda, kuid Jaak tõstab tõrjuvalt käe.

"Lase olla, sinna paistab päike. Ma õite kobin üles."

Ta heidab sineli kõrvale, ulatab päitsest kargud ja komberdab puujalaga klõbistades akna juurde toolile.

Vendade söömaaeg möödub vaikides.

Vigane nõjatub õlgsele tooliseljale ning vaatab välja. Vastasmaja tulimüüri tagant paistab ribake helesinist taevast, ent sedagi varjab osaliselt vabrikukorstnaist tõusev suits.

"Ju nüüd paiguti on roheline," lausub Jaak nagu iseendale. "Jajah."

Peeter istub käsipõsekil laua ääres, otsaesine kortsus, silmad piluli.

"Mis roheline – maa veel puha lobjakut täis. No küll on tüütu," lisab haigutades.

"Mis nii?"

"Kõik see pröökamine. Torma ringi ja mässa just kui jamps, asja ees, teist taga. Nagu nüüdki seal… Nädalapäevad käisin ametis, siis tuli kui püssist nisuke viha selle värgi vastu, et. –. nisuke tusk kohe, et viskasin juudile paberid vastu vahtimist ja pistsin jooma. Viis päeva tõmbasin järjest. Siis olid rahad ja riided läbi… Sõiduraha pressisin kõrtsmikult välja."

"Juudi poodi enam ei läinud?"

Peeter raputab pead, närib ülemist huult ning lööb rusikaga lauale. "Muidugi läksin. Kohe pärast laaberdamist läksin, et, vabandage, härrad, kas ei saaks tagasi või nii… ikka hästi alandlikult ja nigelalt… Vaat kus oli enesetunne, ma ütlen! Eks juut soolas oma jao ära ja näitas siis ust."

"Ja mis sa's nüüd kavatsed?"

"Või mina tean. Kõik see minu elu on üks nässus kraam. Kuski pole enam asu. Torgi, torgi, siis tuleb nisuke vastikus selle sahkerdava kirbu vastu, et lööks puha uppi… Villand on."

Jaak võtab tapeti seest nõela ja silmitseb mõtlikult selle otsa.

"Sina oled nagu see roostene nõel. Viili on vaja."

Peetri suu kaardub pilkavale muigele.

"Nõndaks, kapten; kui sügavamõtteline ja üleliigne – nagu kõik sõnakõlksud." Ta tõsineb äkki ning tõuseb toolilt. "Mis seal targutada, ju kuidagi ikka saab."

Haarates mütsi ta laskub tänavale. Kevadõhk on paitavalt leebe; sillutamata sõiduteel kilkab kari lapsi, majatrepil konutab räbalais vanaeit ning kustki hoovab kõrbenud piima lehka. Kiipus astub aeglaselt, käed taskuisse surutud, turi vimmas. Aeg-ajalt libiseb pilk mõnele aknale, kus tolmunud lillepottide tagant vaatab ikka sama nägu, tuim ja tülpinud. Pagan võtku neid tõuke nende lamedate ninade, viletsuse ja totrusega! mõtleb Kiipus haigutades. Kui see kõik mulle ainult nii omane poleks, siis ehk saaks vähemalt põlatagi seda kiratsevat inimvakla. Kuid eestlane juba on kord selline isand, et ta peale iseenese palju muud nagu ei viitsigi põlata.

Keerates tänavast tänavasse ta jõuab sadamasse, kus laevade juures kihab laadimine ja tühjendustöö. Longib sihitult vagunite ja kastivirnade vahel, aeg-ajalt põigates langevate jahukottide eest. Mürisevad veoautod, tõstekettide kõlin, segakeelsed hüüded, viled, suitsevad laevakorstnad, kangide nägin – kõik liitub mingiks määravaks üksuseks. Vaadates laevakerede vahelt sinetavale veele, mälestub Tanel Saarpoom. See vanamees seisab eemal kõigest palavikulisest tampimisest ega taju teist maailma peale oma tõrvavinguse rannalagendiku. Küllap nüüd vist sügatakse kukalt mõne võrgu või köiepuntra ees, või jälle istutakse tööpoissi kaubeldes kuski söögipoes. Korraga sähvatab peast läbi kummaline mõte: mis oleks, kui läheksin ise Saarpoomile sulaseks, võrgupoisiks Varamäele? Ta seisatub kai äärel. Miks siis mitte minna? püüab summutada eneses hüljatsevat muigamist. Pole ju ainustki kaaluvamat põhjust, mis mind võiks tagasi hoida – nõõ, setukas, las' käia! Ta keerab ringi ja hakkab linna poole sammuma. Pentsik veli, pentsik veli, ütleb enesele ikka uuesti, kuhu sa jälle tormad? Ei sa püsi seal rannalgi kauem kui mujal, sina nüüd mõni kalur. Ent on midagi haaravat uues mõttes. Lähen vaatan ainult, kas leian vanamehe üles, mõtleb sammele kiirust lisades, võib-olla saan ta "Mustas Kukes" kätte.

Teemaja kubiseb lõunastajaist. Laudade ääres istub naisi lähedasest sitsivabrikust ja terve artell lubjaseid ehitustöölisi. Vana kalurit pole sööjate seas. Kiipus pöördub pärides noore tüdruku poole, kes seisab leti taga, põsk vastu sooja teemasinat surutud; see ei tea midagi Saarpoomist.

"Neid käib siin karjakaupa, kessi's kõiki tunneb."

"See oli nisuke habemega vanamees," veab Kiipus käega ümber palge, "kollane kuub oli seljas ja korv käes."

Tütarlaps vajutab rusika näole ning mõtleb veidi.

"Ah see… See vist läks sinna teisele korrale, neljandasse."

Kiipus jookseb trepist üles ning seisab paar minutit käigus, kuni silmad hämarusega harjuvad. Leides number neljaga tähitud ukse, peab korda kolm koputama, enne kui seest vastatakse.

Tuppa astudes silmab voodil haiglase jumega naist, kes teda nähes istuli tõuseb.

"Tere," sõnab Kiipus mõnehetkelise vaikuse järel. "Kas Varamäe Saarpoomi pole siin?"

Naine pilgutab uniseid silmi ning ta ahtaid õlgu raputab värin.

"Isa läks välja."

Isa? mõtleb Kiipus, vaadeldes naise kitsast nägu ja musta juust, milles helendab juba halle lõngu. See siis peab olema teine Taneli tütreid, mis ta'nd oligi… nojah, muidugi!

"Krõõt," ütleb voodi ette toolile laskudes, "kas sul oti veel meeles, kuidas meie Karsametsast hagu vedasime?"

Umbusklikult silmitseb naine narmendavat külalist, tõmbab räti õlgade ümber koomale ning raputab pead.

"Ma ei tea… ei tunne teid."

Kardab iga nägu, iga kõnelust. Kõigist märkamatuna tahaks seista kuski nurgas, vaadelda ning kuulatada, kuni hajuks see ahastus, mida sisendab ümbritsev.

"Peeter Kiipust ei mäleta?"

Krõõt vaatab sõnatult võõra luitunud näkku, ning nagu läbi une kerkib mällu poisike härmatunud nahkmütsis, pale pakasest õhevil. Nisukeseks jahvatanud aastad siis sellegi, mõtleb pilku mehe närudele langetades. Juba see nägugi reedab, et on lakard ja viies viletsuses küpsetatud mehi. – Ning asjaolu, et teine nii armetu, nihutab nagu purde ta enese kõikuvale jalgealusele.

"Noh, kas ei mäletagi?"

"Küllap mäletan… Ma küll poleks tundnud, kui sa poleks öelnud."

"Kus seal tunda – mõni paarkümmend aastat kah… Mis sa siin urkas teed?"

"Midagi ei tee."

"Aga kus sa elutsed? Varamäel?"

"Ma… ei tea…"

Kiipus vaatab kähku üles. Naine istub longus päi, käed jõuetult süles.

"Kuidas sa ei tea? Kus sa's olid?"

"Vangis."

"Sina… Mis eest?"

Krõõt tõstab aeglaselt pea; ta pilk kohtub Kiipuse silmadega, ning see märkab esmakordselt, naine vaatab veidi kõõrdi.

"Tahtsin tappa oma meest… mürgitada."

Ärapöörmatult Kiipus silmitseb kahvatut nägu, läbipaistvaid sõõrmeid ja lüheldast ülahuult, mis ei küüni katma laiavahelisi hambaid. Kärmelt muutub too veretu suu, samuti nagu vaheldub aukuvajunud silmadegi ilme.

Ning äkki, riivatuna teise juhmist hämmastusest, Krõõt heidab käed seljataha, kallutab pea kuklasse ja vaatab uurides Kiipusele, tumedate ripsmete all niiske sädelus.

"Sina ei usu?.. Ütle, mis sa arvad: kas andsin Ludvile mürki või ei? Vaata mind ja ütle, kas olen mõrtsuka moodi? Kas olen?"

Tont sind teab, mõtleb Kiipus toolilt tõustes.

"Ütle, ütle, kas usud, et suudaksin tappa?"

"Ju sa's suudad. Kuid ükskõik."

Krõõt sööstab akna juurde ning vajutab otsaesise ruudule. All tänaval seisab kaltsukorjaja vanker. Küürakas mees istub vankriäärel ning laob räbalaid kotti.

Kiipus järgneb naisele, haarab selle käe ning näeb kollasetähnilisi silmateri avarduvat.

"Vaata," osutab Krõõt sõrmega tänavale, kus küürakas harutab võidunud riidenärtsu. "Mina… olen nisuke."

Ent samas ta puhkeb rahutult naerma ja vaatab Kiipusele, kes silmitseb teda pahurana.

"Sa narrid mind, Krõõt."

Naine tõmbab korra sügavalt hinge ja äigab käega üle näo.

"Jah," sõnab tasa, silmad oma rahutult kõpsuvat saabast jälgimas, "narrisin sind. Aga pentsik oled sinagi."

"Olen, olen." Kiipus näeb Tanel Saarpoomi teispool tänavat sõiduteele astuvat ning haarab toolilt mütsi. "Olen pentsikumgi kui arvad. Ela hästi."

Krõõt hüüab midagi järele, ent Kiipus juba on all ning sammub vanamehele vastu, kes tuleb parajasti uksest sisse.

"Lõunast, Saarpoom. Sind ma ajangi siin taga."

Kulub mõningaid hetki, enne kui kalur kõnetaja ära tunneb.

"Kiipus ikka jah?.. Näe, silmad juba töntsid, vahi ja vahi… Tea mis sa minust siis otsid?"

"Ütlesid ennist, et vajad sulast või nii – Kas sa, Tanel, ei võtaks õite mind?"

Vanamehe meelekohad kurduvad muhedast muigest.

"Sina ju tahad ministri palka, kessi's sind..?"

"Mitte nõnda, Saarpoom. Räägime mehe juttu: kas võtad minu omale poisiks?"