Betti Alver - Invaliidid

• Название: Invaliidid
• Автор: Betti Alver
• Жанр: Драматургия

---

"Kõik?" küsib Mall.

"Üks jäi veel rattile."

Mari suundub kambrist esikusse ja heidab kärme pilgu väheldasele puukohvrile ja vaipasest riidepuntrale.

"Mis kreeslid need on? Mis see harjukas tahab?"

"See on see uus võrgumees."

"Ah sealt linnast."

"Seesama jah."

Mari piilub minejale ukseprao vahelt järele.

"Suur mees on," sõnab jahuseid käsi seelikut vastu pühkides. "Ju nisuke sööb kolme eest. Äi oleks võinud võtta küll mõne väiksema. Noo, mis siis see…?" jääb korraga avasui vahtima.

Kiipus ja küüdimees tõstavad parajasti vankrist mingi inimmügeriku ning asetavad haoriida juurde pakuotsale istuma, kus see hakkab karke kaenla alla õiendama.

"Kes see on?" küsib Mari, kuna ta vaade muutub torkavaks ja huuled vajuvad kokku ahtaks jooneks.

"Ei tea… Keegi vigane vist."

"Ju minagi seda seletan, et jalutu… puruvigane ja sant. Või siis muudku veetakse aga kõik siia, siin, jah, need ranna rikkad, kes löövad kannaga kivi küljest leiba!"

Mall jookseb õuele ning seisatub kirsipuie all. Küüdimees keerab hobuse ringi ja vanker logiseb üle muru külateele. Vigane tõuseb kargele ja nihutub sammuvõrra maja poole; ta sinel küünib peagu maani, ainult kui tuuleiil märgi hõlmu liigutab, võib näha, et parem jalg puudub põlvest saadik.

"Kas vanataat on merel?" küsib Peeter Kiipus Malle juurde astudes.

"Kalasadamas parandab paati."

Puujalaga mees komberdab veidi maad edasi ning jääb lõõtsutades seisma, punakas habe vihmast sorakil.

"Tere," sõnab ta mütsi peast kahmates. "Tea kas mulle ka leidub siin ulualust või minna kohe mujale?"

"Vaat mul minejat," lausub Peeter tusaselt. "Mis sa eputad. Nuusuta nüüd oma oodatud mullalõhna."

"Küllap ehk jätkub ruumi meilgi… Lähme nüüd sisse."

Mall siirdub vigasega majja, kuna Peeter arvab paremaks rannale minna. Märga sinelit seljast võtmata Jaak laskub ukse juurde pingile. Ei taha enesele tunnistada, millist pinguldust olid nõudnud need paarkümmend sammu; ühest toanurgast teise lohistudes näis talle sageli, et tuleks toime pikemagi teega, kuid kaotades enda ümbert seinapiirid, muutub iga liigutus mitmevõrra rängemaks. Uue hooga valdab teda siis lohutamatusetunne, nagu nüüd äsja õuelgi, kus nägi vihmast tuhme lagendikke ja aimas udude all merd ja neemi. Kõik see avarus äratas suikuva mõruduse, oleks tahtnud tagasi oma ärklikambrisse, mis oli nii rahustavalt kitsas ja madal. Need rannad ent, metsad, niidud, lahed ja kaldateed – see kõik oli teiste jaoks; tema osaks jäi igal juhul umbne toanurk ja voodikoiku, millel tuli ehk mitugi aastakümmet veel ülearusena ja jooksvast materdatuna konutada. Koormaks enesele ja teistele – koormaks igale, kelle silmi juhtus.

Ta märkab, kuidas mõlemad naised teda vaatlevad, kuidas tumejuuksene lusika kolahtades pliidiäärele viskab, uuesti kätte rabab ning pannil särisevat rasva segama hakkab. See on vihane, mõtleb Jaak ohates, ei see taha majaliseks sellist nagu mina – sellep need kortsudki otsal, ja pannid kolisevad. Ega toogi rõõmustu, vaatab Mallele, kes istub tule ees, kartulikauss põlvil; kullana need niisked juuksed läigivad, kumeraina õlad kaarduvad katkise kleidipiha all. Mõtlikult see poetab kooritud kartuli plekkvaagnasse, vaatab nurka ja naeratab. Mida see naeratab? Piiludes aeg-ajalt pliidiesisele ning kuulatades veekatla suminat, Jaak kaotab mõtteniidi ning vajub leebesse raugusse, ning alles esikust kajav sammudemüdin virgutab ta uuesti teadvusele.

Mehed tulevad lõunale.

Vana Saarpoom riputab mütsi seinaprakku torgatud pussile ning seisatub jalutu ees.

"Tere, Jaak," pistab sellele käe pihku, "või sina siis tulid ka Varamäele? Eks ta ole vana kodukoht, kaugel’s see Karsakülagi siit… Näe, Peetrist poiss, jah, hakkab nüüd kala püüdma, sina siis tulid kaasa… jajah… Noh, eks asu meiega sööma, kauge sõit seljataga."

Mehed istuvad pika laua äärde ja Mari kannab keedukala, jahupudru ja kaljakruusid esile. Veidi aega pole kuulda muud kui suude matsumist; siis lükkab Mihkel paljakssöödud kalarootsu kõrvale ning tähendab kahe joogisõõmu vahel vastasistuvale Jaagule:

"Eks nad ikka annavad teile ka seda penssi või abiraha…?"

"Ju annavad."

"Kas palju annavad?" küsib Kärp leiba purres.

"Ega saa nuriseda."

Kõik pööravad hetkeks vaated laua alaotsale; Mari kahmab vana Teleegini eest kalakausi ja ruttab seda Jaagu ette asetama, kuna ta väikesed silmad seejuures märgatavalt lahenevad.

"Eks see vähemalt ole hea, kui isamaa kerjama ei aja," sõnab Tanel. "Kui ikka mõelda, et inimene peab ühe jalaga…"

"Ega mul ole sellest teisestki asja," lausub Jaak tasa. "Jooksva kurjasti kallal, paistetab."

"Kas paistetab?" pühib Teleegin keelega üle huulte ning tõuseb laua tagant Jaagu vigaseid jäsemeid vaatama. Tulevad teisedki, katsuvad käega ning raputavad päid.

"Jajah," äigab Tanel jalutule kämblaga turjale. "Ei ole sinust enam inimest ega kedagi, Jaak."

"Ega ole, Saarpoom."

"Tohtrid nüüd rumalad, vot mis," asub Teleegin uuesti söögi juurde. "Kui ikka oleks tark tohter, küll see juba… Nagu minulgi viis pomm sõjas käe otsast – vo, siit õlast saadik. Aga kus meil oli rooduarst, ma ütlen!.. Laskis käe välja otsida, noore oina liha vahele ja uuesti külge! Vo, kinni kasvas. Ja näe," liigutab Jaagu poole pöördudes sõrmi, "käsi mis käsi, just kui jaapanlase-kurat poleks raiunudki maha mõõgaga."

"Ise ütlesid, et pomm rebis," tõstab Kärp kaljatoobi suu juurde.

"Millal ma ütlesin, et pomm käe rebis?.. Iidol, pommikild läks silma! Uus silm pandi, vo – ega saa suurt arugi? Muidu on hea küll, ainult klaasist asju ei näe selgesti."

"Kuule, vanamees, ära luiska!"

"Vot mis veel!" Teleegin vaatab vihaselt nooremale Saarpoomile ja koputab sõrmeotsaga vasemale silmalaule. "Sa kuula ometi: klaas. Mis häda minul õite luisata?"

Keegi ent ei pööra venelasele tähelepanu, sest kostub ukselingi loksatus, ja Savilöövi Rein lonkab veest lirtsuvais saapais sisse.

"Jätku leivale, pererahvas," sõnab hingeldades ning neelatab korra kuuldavalt "Ega te veel tea?"

"Mida's jälle?" pöörab Tanel pead.

"Kurjad asjad, peremees, kurjad asjad. Nii kui mul moor näeb unes saia-leiba, ei siis ole muud, kui võta tüli vastu. See nüüd on küll nagu kalendris… Sina, Tanel, tahtsid täna võrgud viia Papiküla alla?"

"Nii meil jutt oli."

"Ei seda tohi, peremees. Papiküla mehed tapavad meid ära!"

Mihkel Saarpoom urgitseb hambaid ning ütleb kassina puksudes:

"Kas… Varamäe mehed õite… kardavad nisukesi?"

"Mis need Papiküla massuurikad siis jälle tegid?" küsib Teleegin.

"Maha lasta lubanud igaüht, kes sinna kanti võrgud viib… Sepamardi poisid tulid praegu merelt, Ludvi sõitnud Simuga ringi ja muudkui paugutanud püstolit, et kes tuleb, see saab… Ega need naljata."

"Ena mul koerakoonlasi," sõnab Mihkel. "Nahk tuleks sel Ludvil üle kõrvade tõmmata."

"Kuluks küll ära," arvab Kärp.

Vana Saarpoom raputab mõtlikult pead.

"Või nüüd siis muudkui püstolid platsis… Ei hakka mina nendega sõda pidama."

"No võtku see ja teine!" põrutab Mihkel rusikaga lauale. "Mina maksan maksud nagu Ludvigi, ja tema traaligu kalad oma võrku! See pole õigus! Eks ole, Kiipus?"

"Mis nii?" küsib Peeter, tõstes osavõtmatu pilgu punetavale mehele.

"Noh ikka see Ludvi temp… Eks kala meres ole sama hästi meie oma nagu tema oma – kas tema saab meid keelata…?"

"Ega saa."

"Muidugi ei saa," tõttab Teleegin seletama, "kessi's loll on? Vo, kui ikka tooks Sepamardilt püssi ja paneks talle enesele ühe kulmu peale… kuidas te arvate?

"Ei Teleegin pruugiks küll nisukest juttu ajada," segab Mari vahele, "ennem jäägu siis kalad kohe püüdmata."

"Vo – ei noorik saa ka naljast aru."

"Ei siin ole naljatada kedagi," tõukab Mihkel pingi seina äärde ja hakkab ülikuube selga ajama. "Eks isa tehku kuidas arvab, mina viin oma võrgud Papiküla alla. Kas Rein tuleb kaasa?"

"Ju tuleks, tuleks küll… aga see Ludvi püstol ikka…"

"Ära lobise, Savilööv. Mine vii Arkassale sõna, et tulgu kohe alla. Kuidas Kiipus…?"

"Mina tulen kaasa," tõuseb Peeter Kiipus lauast.

"Oot, oot," võtab Tanel taskust tubakakoti ja silmitseb hindavalt noormehe kerget riietust "Ei nõnda minda merele, laine lööb su märjaks nagu rääbise. Tule, vaatame õite, kuidas mu vanad säärikud sulle sobivad."

Mehed lähevad aita ning veidi aja pärast Kiipus astub õuele puldankuues ja rihmale kinnitatud rannasaapais. Ei ta vabane hetkekski aimusest, nagu oleks seegi algus vaid järjekorraliseks jaburuseks ta elus. Mis ma siis narritan ennast, mõtleb sahisevas vihmas seistes, – ei lõpe ju seegi teisiti kui peatse käegaheitmise ja uimase peaga.

"Noh, kuidas uus munder passib ka?" küsib Tanel, kui mehed laskuvad kaldateele.

"Mis tal's ikka… Ju passib."

Kalasadamas asutakse võrke kokku panema. Jälle Teleegini Akuliina tuleb Papikülast uue teatega: Ristipuu Ludvi saatnud hommikul neli koormat kala Lahekülla ülesostjale. Mihkel Saarpoomi meel muutub uuesti ärevaks.

"Sina, taat, siis ei tule Papiküla alla?" hõikab isale, kes seob kive võrkude külge.

Vanamees ei vasta midagi, nohiseb vaid endamisi habemesse.

"Võiks küll minna, peremees," sõnab Kärp. "Mis nüüd lolli juttu või… Rumal ka seda satsi teistele jätta."

"Noh, kuidas on?" hüüab Mihkel masina juurest, kuna Arkaadi ja Kiipus pangedega paadi alla vett pilluvad. "Tulete kaasa?"

"Ei tule," vastab Tanel võrgukandamit venesse heites ning vaatab mõtlikult pojale. "Ega maksaks sinulgi sellega segama hakata."

Ent Mihkli paat süüvib juba aluselt tõugatuna vette ja peagi nooljas kere lõikub risti läbi lainete.

"Võta lipud," ulatab Tanel Mallele tähised ja ronib sõidukisse. "Laseme Karsapanga alla, Kärp."

Nad sõidavad põhjaõhtu suunas. Vana Saarpoom ei pööra silmi poja venelt, enne kui see uttu vajub.

Mall taipab vanaäti sõnaahtrusest ja pahurast põminast, kui ränk tal loobuda Papiküla saagivõimalusest, ent teab samuti, see ei sõida teises suunas mitte argusest, vaid et on liialt uhke sirutuma tulu järele, mis nõuaks jagelemist Ristipuu Ludviga.

Ülalt kaldamajast vilgub juba tuluke, kui nad kalasadamasse tagasi pöörduvad. Mihkli mehed on veel merel. Tanel ja Kärp hakkavad vaikides paati rannale vinnama, kuulatades aeg-ajalt, kas udust ei kostu lähenevat mootorisurinat. Kuid sompus õhk ei kanna oodatud heli, kuuldub vaid rullile põimuva traatköie naksumist ja vee ühtlast valgumist kruusale.

"Ei need tule veel ühti," sõnab viimaks Kärp laternat süüdates. "Jäävad õite pimedale kohe."

Tanel istub saralävele ootama, popsutades lühivarrelist piipu.

"Kus nad's nii kähku," sõnab hämarduvale merele vaadates, "oma paarkümmend võrku täna kaasas."

Mall longib aeglaselt mööda liivast teed üles. Vihmas ligunud riided ripuvad raskeina keha ümber ning jäävad käies jalgu. Liikmed tunduvad puised ja roidunud ning paljas kujutelm kähisevast õlgkotist vallandab magusa haigutuse. Ta lisab sammele pikkust ning jookseb Savilöövi lonkamist matkides majja.

Köögist hoovab vastu toppa ja soojust; tahmunud plekklamp valgustab vaevaselt madalat ruumi. Takernahkne koer närib urisedes leivakannikat, irevil kihvad nurga poole pööratud, kus istub jalutu. See ikka veel siin, jahmub Mall; selle olid nad ju sootuks unustanud.

"Tere õhtust," hüüab lävel seisatudes ning silmitseb vigase kössivajunud kogu. "Kas magate?"

"Ei maga. Ju sai tukkuda küll."

"Mari oleks võinud teid sauna juhatada… Mari!" hüüab tahapoole.

"Perenaine vist läks välja."

"Ah nii… Teised tulevad nüüd ka varsti."

"Jajah… Kas ikka veel sajab?"

"Jah sajab."

Mall läheb pimedasse kambrisse, heidab märjad riided truubi äärde ja poeb sängi. Paar-kolm mõttekildu eksleb peas, kuid jõudmata neil püsivamalt peatuda, ta vajub sügavasse unne. Magab raskelt, unenägudeta. Siis korraga kostuks nagu maa alt sammude müdinat ja inimhääli. Kõrv tabab lusikate klõbinat, pliidilt tõmmatava katla kriiksatust ja eraldab kellegi turtsuva aevastuse. Kuulatab läbi une Mihkli matsuvat, valju juttu, ent peagi vajub see kuhugi kaugele ning kõik jääb vaikseks. Äkki virgub värahtades ja tõuseb küünarnukile. Õige: ruudule koputati Ta jookseb aknale, surub näo vastu klaasi, kuid silm ei eralda midagi vihma-öö pimeduses. Seal koputatakse uuesti.

"Kes on?"

"Lase sisse," kuuldub väljast "Mina olen…"

"Krõõt!" hämmastub Mall ja avab akna. "Küll aga kallab… Tule ruttu!"

Õde ronib tuppa, kobab istet ja paiskab sellele suurräti.

"Mari käis veskis," lausub sosinal. "Uued võrgumehed lähevad sinna… Too mõni kasukas, ma viskan siia põrandale."

Mall võtab Krõõda ümbert kinni ja talutab ta sängile istuma.

"Oot, ma süütan lambi ja kohendan veidi, ju me mahume siia mõlemad."

"Ei, ära süüta!.. Küllap saab niigi."

Nad lamavad sõnatult teineteise kõrval, kuulatades vihma kohinat ja korstnas lõõtsuvat tuult. Mall aimab, õdegi nüüd mõtleb vist ajale, mil magasid samuti selles kambris ruudulise lapivaiba all, tuulest karedate põskede ja kurekorbas säärtega. Siis maailm algas Ojasuu joome tagant ja lõppes Karsapangal sinetava metsaga; Kotlasaarelt vilkuva paagi juurest viis tee taevasse, kus elas see lehviva juuksega habemik, kes muretses sepikud Saarpoomi lauale, kasvatas hahapojale suled ja poetas marjad visnapuisse. Kõik Varamäe, Papiküla ja Laheküla inimesed olid taevataadi lapsed, ei see küsinud, kas kellelgi olid jalas pastlad või kuipalju võrke rippus vabedel. See maailm ei teadnud midagi ahastusest, ülekohtust ega pimeduses kobamisest.

"Sina siis käid nüüd merel," ütleb viimaks Krõõt ning lisab mõninga vaikimise järel: "Sinul on hea."

"Kuidas sa arvad?"

"Sinul… sina vähemalt võid elada nagu tahad."

Mall ei taipa, mida õde mõtleb ning küsib tasa:

"Aga sina, Krõõt?.. Kas sina ei või?" "Ei… ei, ma ei tea… Ära päri."

Tükk aega õed on vait; Mall tunneb, kuidas Krõõt väriseb ja kui külmad on sõrmed, mis ta käe haaravad. Äkiline hellusviirg läbib südame, ta suleb Krõõda oma embusse, kes tundub ta käsivarte vahel lihatu ja habras kui kümneaastane laps.

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.