Betti Alver - Invaliidid

• Название: Invaliidid
• Автор: Betti Alver
• Жанр: Драматургия

---

Vanamehe meelekohad kurduvad muhedast muigest.

"Sina ju tahad ministri palka, kessi's sind..?"

"Mitte nõnda, Saarpoom. Räägime mehe juttu: kas võtad minu omale poisiks?"

Tanel Saarpoom seisab veidi aega vaikides ning astub siis laua juurde, kust tõuseb väriseva lõuaga vanamees ja hakkab kepi najal ukse poole komberdama. Kiipus istub teispoole lauda Saarpoomi vastu. Kõigi nende tülpinud, vabrikuis koltunud inimeste kõrval näib vana kalur oma hõbevalge juukse ning kargete näojoontega nagu mõni vaimulik, kes seisab väljaspool argielu tuimust ja pahesid.

"Nali naljaks," sõnab see pleekinud kaapu lauanurgale asetades. "Siis tõemeeli kohe?"

"Seda küll."

Rauk silmitseb Kiipust ning raputab pead.

"No oled ikka küll – mine võta'nd kinni… Mis pagana pärast sa's enne advokaadiks õppisid? Eks võinud Karsametsast kohe Varamäele tulla."

"Õigus sul on. Kessi's teadis, et sedasi läheb. Sina, Saarpoom, ei aima, kui vastumeelt inimene võib olla iseenesele."

Kalur läheb leti juurde, sosistleb veidi kõhetu mehega ning peagi ilmub lauale paar pitsi viina ja suupiste.

"Tervist, Kiipus," võtab vanamees klaasi, "rüüpa ära, siis lahedam rääkida. Ega rannamehe keel suurt paindu, aga tema sõna on väärt sõna. Kui sa tahad tulla – tule pealegi. Kuidas kala, nõnda palk, ei ma saa kindlat lubada midagi. Ju oma leiva ja leeme ikka tasa teenid, kui see töö sulle vähegi konti mööda."

"Küllap seda näeb."

"Küllap näeb jah. Aga eks ole ikka veider küll, ise suur advokaat ja puha, ja tuleb randa prostoi võrguvedajaks. Saa nüüd aru… Nagu mul see tüdrukki kodus, Mall. Õppis, õppis, pooldist nälgiski teine, palju's minu jõud kannab… Äkki kukub koju nagu lingukivi, et las ma hakkan, isa, kala püüdma – ei taha enam linna ega koolipreiliks, soolasilk mekib kõige magusam. Ega's minul kedagi, tee ja ole kuidas endal parem. Eks ta ole ainult öelda nõnda, et paistab just kui veider, et inimene just kui ei tea kuidas elada."

Saarpoom toetab lõua peopessa ning vahib mõtlikult heeringataldrikule; valged silmaripsmed tõmbuvad aeglaselt märjaks.

"Nagu seegi seal," osutab peaga üles. "Kas nägid?"

,Jah… Vangist?"

"Ah rääkis sulle?.. Näed, mis inimene teisele võib teha, kuidas viha ja kadedus – Eks Krõõt ise ole ka ägeda verega, nagu mu kadunud eitki, ega ta kannatanud… ei kannatanud, särinal läks kohe põlema nagu kadakapõõsas… Kui nad seda Ingeri tüdrukut Ristipuule poleks jätnud, kes teab, kuidas siis… Ludvi ema oli just kui arust ära, ikka Tamaara ees ja Tamaara taga, sellep see Krõõt neile näis nii mustuke ja paha. Ju nad haudusid, haudusid, kuni said hakkama hirmsa tükiga. Ja kui siis kogemata Ludvi Krõõda kausist sõi, siis keerati kõik pahempidi, tehti Krõõt inimesetapjaks ja vannuti kohtus valet. Vangi panid, kolmeks aastaks… Ei see ole nali."

Vanamees ohkab ja pühib karedate sõrmedega üle silmi.

"Kibe on küll, aga mis sinna parata. Rühma peale hommikust õhtuni, see nagu võtab vahel meelehärmigi ära. Töö on just kui haige südame rohi… Nojah, eks sa's, Peeter, tule kunas arvad, ega's kedagi… Hakka pihta, ju siis näeb, kuidas see töö sulle passib."

"Mis seal's ikka," tõuseb Kiipus lauast "Passib, ei passi – tulen, lähen, ega's meil eluaegset kaupa ole."

Tanel Saarpoom vangutab laitvalt pead.

"Ära sa nönna… Ega tuisata küll maksa, tuiskamisest pole tulu kedagi. Millal sa's tuled?"

"Eks nüüd varsti ikka. Ole terve, Saarpoom, jäägu siis nii, et tulen lähemail päevil."

Peeter Kiipus raputab vana kaluri kätt ning astub tänavale.

Mall ärkab merele sõitva kalapaadi puginast ning avab laud. On hall hommik. Lõunatuul painutab raagus kaldapuid ja rabistab rüüdele kevadvihma. Vaja rutata, mõtleb voodist karates, ent samal hetkel meenub, isa paat lamab maaletõmmatuna rannal ning ootab parandamist.

Tüdruk riietub, tõmbab säärsaapad jalga ning astub eeskambrisse. Ruum on tühi ja hämar, veetrummel kahiseb pliidil ning aknaruute katab tihe aurukord. Majas on vaikne; laual vedelevad kartulikoored ja kalaluud tunnistavad, mehed juba söönud ning läinud alla rannale. Mall otsib pliidilt soojapandud toidu ning istub einetama, kui uks avaneb ja vennanaine veepangedega sisse tuleb.

"Võeh, tema ka juba platsis," sõnab see, tõmmates jalaga enese järel ukse koomale. "Eks võinud ometi magada, tühja sel minugi taadil täna on."

"Kas läksid ammu?"

"Tundi poolteist saab. Va venelane käis siin öösi kolistamas, ei mina saanud pärast enam silma kinni… Tea kas see emand sealt veskist tuleb kah sööma või?" astub akna juurde, pühib käega ruudult higi ja piilub õuele. "Pole näha kedagi. Ennist, kui kaevule läksin, siis just kui oleks vaadanud välja. Ei see vist tule keskhommikukski. Söök jahtub kõik ära ja…"

Tusaselt ta heidab pihtkasuka leivamõhele ning hakkab lauda koristama. On keskealine paks naine peanaha külge kleepuvate juuste ning kollase ihuga. Liigub raskelt tatsates pliidi ja laua vahet, ning kõik, mis haarab, hakkab kohe tärisema.

Mall lõpetab söömise, võtab varnast palitu, surub vahariidest mütsi pähe ja astub õuele.

"Mall!" hõikab Mari ukse vahelt.

"Ah?"

"Sa õite põruta seal aknale, et las tuleb mäele. Kessi's tema pärast…"

"Küll ma põrutan."

Jalgrada viib kaevu ja haopinu vahelt aidani, mille ees kasvab mõningaid muhklikke kirsipuid; sealt keerab üle ahta lagendiku paju- ja lepapuhmastikku, mis palistab järsult allalaskuvat kaldaseina. Üsna kalda veerel seisab vana lagunud tuulik. Mall seisab riidega kaetud akna ees ja kuulatab. Kõik on vaikne; vihm vaid rabiseb laastkatusele ning alt rannalt kostub vasaralööke.

"Krõõt!" hõikab ta tasa, koputab aknaraamile ning surub kõrva vastu seina. Näib, nagu eesriide äär nihkuks veidi kõrvale, kuid järgmisel silmapilgul see vajub tagasi. Nagu hirmutatud metsloom, mõtleb Mall, isegi mind kardab ta. Seisab veel paar minutit kuulatades, ent kui sees endiselt hääletuks jääb, poeb kallast piirava traataia vahelt läbi ning laskub noore paju latva pidi etteulatuvale paeastmele. All sügaval sirutub lage rannariba tumeda kaarena itta ja läände, haarates enese hõlma uduse lahe. Madalad vihmapilved ripuvad mere kohal, kajastudes vees kollakate hiiglalaigena. Rand näib elutu ja sünge; vaid võrgukuuri juurest kostub aeg-ajalt kopsimist ning kauge neeme turja tagant kerkib kalaahjude suitsu. Puujuurist ja kivirahnest kinni hoides Mall laskub astmelt astmele; pahatihti paas mureneb jalge all, nihkub paigalt ning veereb kolinal sügavusse. Loendamatuil korril ta kasutanud seda teed, ning alati alla mätasmaale jõudes ja üles pilvinisirutuvale seinale vaadates valdab teda rõõmu- ja jubedussegane tunne. Ühe hingetõmbega ta jookseb üle sooniku kallakuni, kus algab kivirihv ja liiv.

Kruusaletõmmatud paadi juures seisab Tanel Saarpoom, mõõtes pära lappimiseks plekki. Masinaruumis nokitseb mootori kallal hiljuti kaevandikest tulnud tööline Tõnis Kärp, vanapoole kuivetu mees, sinetava joomarininaga ning kakluses välja löödud silmaga. Kaugel merel liigub paar-kolm võrguliste venet.

"Tere, preili!" hüüab Kärp, pöialt mütsi äärde tõstes. "Kui heldus kannab, visake see määrdekann redeli alt siia!"

Mall viib kannu paati ning nõjatub selle äärele.

"Kas hakkab töötama?"

"Hakkab, hakkab. Sutike veel määret, siis lase või ühe söömavahega Rootsi."

"Siis ehk saab õhtul kõik võrgudki välja," arvab Mall.

"Ju nüüd üks kange sats ikka tuleb," sõnab Kärp masinat õlitades. "Terve öö olin hädas poonud kümnikuga. Poonu on meie rannas käre kala."

"Tea kust seda nüüd," võtab Tanel piibu suust. "Kanget tuult saab, ei muud ühti… Küll aga virutanud siia prao, just kui kangiga kohe. Seda ta toona nii raksataski."

"Ah on võtnud laialt?" küsib võrgukuuri lävel istuv vanamees, kes ametis kahavarre tahumisega. "Ega nisukesest lappimisest suurt ole. Kõige parem – liim keema ja pragu kinni sortsu!"

Rääkija on umbes kuuekümneaastane tüse venelane, ninajuurel kokku kasvanud kulmude, elavate silmade ja nokkmütsi alt esiletükkiva harjasjuuksega. Kõneleb ruttu ja veidi läbi nina, piiludes ühelt teisele ja lakkudes huuli. Elutseb Varamäel juba sõjaaastaist saadik, tulles optandina kustki pihkvatagusest mõisast, kus oli tööjuhiks.

"Mis see Teleegin pajatas?" pöörab Saarpoom pead.

"Ütlesin, et sula liim… Meil Venemaal parandati kõik laevad liimiga."'

"Nonoh?"

"Ah sa, Kärp, ei usu? Oota, las ma räägin… Vot ükskord sõidame Veliikaja jõge pidi alla. Vot sõidame alla, ja kujuta ette: laeval äkki auk sees."

"Kuhu te sõitsite?" segab Kärp vahele.

"Ah kuhu? Nojaa… Sinna, mis ta oligi… Simferoopolisse."

"Tohoo pele! See on ju Krimmis!"

"Mis siis sellest, et Krimmis?"

"Ega ole kedagi, aga sina sõitsid ju Veliikajal."

Venelane mõtleb veidi ning muigab kavalalt.

"Nojah, see teine, väiksem on küll Krimmis, aga see päris Simferoopol ikka on seal Pihkva lähedal Veliikaja ääres."

"Käi põrgut" Kärp võtab vasara ja hakkab kajuti plekkkatusele pihta andma, et rand kaigub.

"No vot, laeval auk põhjas jah," jätkab Teleegin, "ja kus ajab koledasti vett sisse! Kõik nutavad, palvetavad, mõni rebib juukseid peast… vo, kus oli lugu! Mina seisan parajasti laeva ninas, uus sooblinahka kasukas käe peal ja tõmban suitsu – kui korraga näen: vesi laevas! Vo, kui tuleb aga mis koliseb! Mina summ! kasukas jõkke, ja joostes kapteni juurde…"

"Mis sa, pime, sest kasukast lennutasid?" hõikab Kärp.

"… joostes kapteni juurde ja kisendan: Nii Ivanovitš! Kohe, silmapilk, liim keema! Vo, kui ajasimegi liimi tuliseks, tõmbasime klejonka augu peale ja pauh! katlatäis sula liimi otsa! Noh, ja häda oligi möödas… Pärast reisijad kinkisid mulle veel kulduuri mälestuseks."

Merelt hakkab kostuma tasast mootorisuminat. Kärp tõstab pea ning kuulatab.

"Tulevad," osutab vasaraga idast lähenevale täpile. Pöördub siis Teleegini poole, pigistades kinni oma ainsa silma.

"Aga kallis kasukas? Kas ei saanudki kätte?"

Vanamehe näole tekib hüljatsev ilme.

"Kasukas… Üks kasukas ees või taga – sellele ei maksnud vanal ajal aevastadagi. Aga brat, kus olid ikka nahad – kümme nisukest küla anna, sedagi veel vähe. Vo."

Kärp heidab käega ning sülgab läbi hammaste.

Vee hallusest hakkab erinema paadi must kere; kõigi rannalolijate pilgud pöörduvad sinnapoole.

"Tühjalt tulevad," arvab Saarpoom.

"Ei tule tühjalt!" heidab Teleegin kaha sarasse ja ruttab vee äärde. "Juba sõidustki näha, et ei tule tühjalt. Hei, Arkaadi! Palju on?"

Paadininas seisab vanamehe poeg, paarikümneaastane lüheldane sell, uimane, pilusilmne, jäme kartulnina kestendamas, pundunud huuled lahti. Peale noore Teleegini on sõidukis veel kaks keskealist meest: Savilöövi Rein ja paadiomanik Mihkel Saarpoom. Viimane, vimmturi, karukäpp, sarnaneb näolt ja tömbilt kehaehituselt isaga, ent rusked silmad ja tõmmu nahavärv osutavad teisele verele. Pahuralt ta seisab kajutiuksel ning sülgab hapukalt vette.

"Noh, kuidas on?" hüüab Mall, kui paat raginal redelile jookseb. Ta sirutub sõiduki põhja vaatama – kolm tühja võrguvirna lebab seal. "Mitte ühelgi? Kus need's täna olid?"

"Kindralimänna all olid," sõnab Savilööv liivale ronides. "Mina ütlesin eile Arkassale, et viime Ojasuhu, Kindralimänna alla ei tule enne oimu kui mustikate aegu. Aga kui puuriks tähispuusse augu, tooks kabelist varbakondi ja paneks sinna sisse… ssa ime, kus siis räimed võtaksid!"

Räägib tõtates ja pudikeeli, vangutades ühtesoodu oma karvast pead ning tammudes jalalt jalale.

Mall rabab paadist kandami sülle ja läheb vabede juurde. Juba kolmandat nädalat nad laotavad võrgud tühjalt tuulduma ning kõigi meeleolu muutub juba ilmselt rõhutuks. Üksnes Savilöövi Rein lonkab posisedes ja habemesse muheldes vee ja sara vahet – tema on ainuke, kelle võrgusoppi eksinud mõningaid kalapoegi.

"Keeduks küllalt, keeduks küllalt," pudistab saaki korvi poetades, "kõhnukesed on, Teleegini-papa, aga kõhu täidavad. Kui saaks kustki poomisnööri, nii vaksapikkuse tükikese, küll siis…"

"Keda see Akuliina nõnda hüüatab?" pöördub Kärp sara taha vaatama, "ennäe, kuidas leegib."

Piki randa lippab tuhatnelja noor tütarlaps, hüpates üle kivide ning vehkides tühja kalakorviga.

"Küll on räimi!" kuuldub lõõtsutades karjuvat. "Oi sa jumal, küll on palju räimi!"

"Kus? Kus?" hüütakse vabede juurest.

"Papiküla omadel!" Tüdruk jookseb üles rihvale ning viskab korvi Arkaadi ette. "Meie läksime Sepamardi Mandaga sealt mööda, Ristipuu mehed parajasti tulid võrgult. Oi, küll seal oli! Kala oli kalas kinni, muudkui aeti teisi korvidesse nagu puru, kõik kohad olid nagu lund täis."

"Tohoo pergel säh!" pääseb Mihkel Saarpoomilt. "Ja meie vahime siin nagu… Nüüd sel Ludvil saab jälle laiutada, et näe kuidas meil… ssa tuline, ma võiks praegu…!" Ta virutab tähisesülemiku vastu saraseina, nii et ankur kolahtab. "Kus neil võrgud olid?"

"Sealtsamast neeme otsast nad tulid."

"Siis viime meiegi Papiküla alla! Isa, kas paat saab täna jutti?"

Vana Saarpoom imeb krigisevat piipu ning osutab maaslebavaile lipele.

"Korista need sealt jalust… Siis nõnda palju oli?" pöördub uuesti Teleegini plika poole.

"Oli jah, kole palju."

"Sa, Mall, vaata õite need võrgud seal järele ja too teised parandusest ära. Eks me's lõuna paiku ehk vii välja."

Läbi lahtise saraukse paistab auruse mere nelinurk. Mall istub vaadil ning kinnitab korgilõike võrgele. Väljas arutavad mehed Papiküla kalasaaki ja vana Teleegin jutustab noodavedamisest kuski kaugel järvel. Silmitsedes halli vee kohal liikuvaid udujooni, Mall tajub äkki teravat rahutust Nüüd mina rühman teist aastat siin kalatüdrukuna, mõtleb oma karedaile käsile vaadates, ja ei tea sedagi veel, on mu valik hea või halb…

Ent sõudes piki udust randa neeme suunas, kus asub Savilöövi hurtsik, hajub äsjane kindlusetus. Jahe vihm niisutab õhetavat nägu, aerud nagisevad käes ning tuul kannab neeme tagant mõrkjat vingu. Kollakashallina kaardub laht ta ümber, paremal, piimases udus võib aimata kaldaseina paari haralise kuusega; kuski lähedal langeb kevadine kosk, mille kohinasse seguneb vihmakassi kaeblikku häälitsust. Narr olen, kui kahtlen, mõtleb Mall paadile kiirust lisades; kus mujal olekski mu paik, kui mitte siin?

Keskpäeva paiku muutub vihm hoogsamaks, tuul pöördub hommikusse ning õhk on kõledalt külm. Mall istub köögis tule ees ja soojendab sinetavaid käsi, kui õuest kuuldub koerahaukumist ja vankrimürinat.

"Tea kes seal's nüüd…?" katkestab Mari pudrusegamise ning jookseb aknale. "Va Muna-Marta vist… Ei ole Muna-Marta, päris võõrad on."

Mall tõuseb pliidi eest ja vaatab välja. Õuel peatunud töövankril istub kolm inimkogu. Üks neist, palituta, ripnevate kaabuäärtega mees hüppab murule ning seisatub kõheldes maja ees.

"Tere! Kas vana Saarpoom kodus?" hõikab ta, kui Mall uksele ilmub.

"Isa on rannal. Kas tahate kala osta?"

Võõras astub läve ette.

"Mina olen Kiipus, tulin siia tööle," sõnab vihaselt kulme kortsutades. "Mul seal paar pampu. Kuhu need visata?"

"Tooge esialgu tuppa, eks pärast, kui isa tuleb…"

Kiipus läheb küüdimehe juurde, rabab ühe kompsu kaenlasse, teise käe otsa ning kannab esikusse.