Stella Cameron - Sihtmärk

• Название: Sihtmärk
• Автор: Stella Cameron
• Жанр: Зарубежное современное

Peaaegu kaks aastakümmet tagasi juhatas üks karismaatiline Colini-nimeline mees San Franciscost põhja poole jäävas eelmäestikus elust kõrvaletõmbunud kogukonda, kes pidid elama vabana materialistlikest kaalutlustest.

Selle asemel muutis Colin Pelgupaiga ühishauaks, viies täide plaani oma jüngrid kõrvaldada. Siiski õnnestus kolmel lapsel ta sõrmede vahelt välja lipsata ja Colini saladustega põgeneda. Praegu elavad Nick Board ja tema kaks kaunist õde, kes pääsesid koos temaga, vaikselt väikeses Pointe Judah linnakeses Louisiana osariigis. Aga kui Pelgupaigas avastatakse surnukehad, on sõbrad minevikupainajate sunnil sunnitud avalikkuse ette astuma.

Et ellu jääda, peavad nad alati olema sammu võrra eespool mehest, kes oli oodanud nende paljastamist.

---

Kui te arvate, et surnute hulgas võib olla teie sõpru või sugulasi, teatage sellest politseile nii kiiresti kui võimalik.

Pointe Judah, Louisiana

Nüüd oli see käes. Tuli vastu võtta raskeid otsuseid.

Nick Board ei tahtnud isegi mitte endale tunnistada, et ta kartis, aga rumal olnuks mitte karta. Ta pidi kaitsma armastatud inimeste elusid, sealhulgas ka enda oma.

Ta keeras peatänavalt Ona baari ja söökla Ona’s Out Front ette. Samas majas kohe söökla taga asus Ona’s Out Back, omanäoline teepood. Nick parkis tuttava erekollase Miata kõrvale, mille laitmatult pinnalt peegeldus ere päikesevalgus.

Baaris istus Sarah Board, keda rahvas teadis Nicki õena ja kellele too kollane Miata kuuluski, küünarnukid toetatud roostevabast terasest letile, mis võttis enda alla terve aknaaluse. Kuid ereda päikesevalguse tõttu ja otsustades selle järgi, kuhu Sarah’ pilk oli suunatud, ei näinud ta Nicki.

Nick väljus autost ja pöördus näoga Main Streeti poole, et anda endale veidi aega rahuneda. Autod ja inimesed möödusid pärastlõunases põuavines. Ta lükkas päikeseprillid ninal kõrgemale.

Pointe Judah’ Uudistes kaks nädalat tagasi ilmunud pealkirjad ja juhtkiri olid vapustanud Nicki, vapustanud Aureliet ja Sarah’t ning paisanud nad tagasi aega, mille meenutamist nad olid õppinud vältima – see oli päev, kui Mary Chance nad Georgiasse saatis. Nick oli endiselt veendunud, et Mary kahtlustas, et kõik nad on surmaohus. Ema oli jäänud, et kindlustada pojale ja tüdrukutele pääsemine. Nickil ei olnud tõendeid, ta ei saa neid kunagi, aga ta teadis seda surmkindlalt. Ema kattis nende puudumist.

Pärast haudade avastamist saatnud halastamatut üleriigilist meediaorgiat oli täna ilmsiks tulnud uus asjaolu. Ta oli sellest alles paar tundi tagasi Internetist lugenud.

Nicki mõtted pöördusid tagasi minevikku, kui ta koos Murieli ja Enaga Savannah’ poole teele asus. Saabumise ajaks olid õed valinud endale uued nimed: Sarah ja Aurelie. Kõik peale nelja inimese pidasid neid nende väljamõeldud elus Nicki õdedeks. Neljas oli Mary vana sõber Delia Board, kes oli Wilkesi ja Boardi kosmeetikafirma põhiaktsionär ja president. Delia oli võtnud kolm teismelist oma perre ja kasvatanud neid otsekui oma lapsi.

Isegi Boardi suguvõsa liikmed, kes kõik olid nüüdseks pensionil, tunnistasid vastuvõetavaks legendi, et Delia oli vaikselt adopteerinud vana sõbra kolm last. Delia oli perekonna pesamuna ja vanast kaardiväest ei vaielnud keegi talle vastu, peaasi, et nad ei peaks äritegevusest aktiivselt osa võtma. Boardi perekond oli ära ostnud Wilkesi osaluse firmas, ent firma nimi oli liiga kuulus, et seda muuta.

Nick poleks tollal võinud arvatagi, kui tänulik ta on kunagi selle üle, et lapsendamine ei tulnud kõne alla, ehkki nad olid võtnud endale Boardi nime. Nad lootsid ikka veel, et ema on elus, ja tänase päevani ei teadnud Nick ega Delia, kas Sarah’l ning Aureliel on kusagil perekond. Tüdrukud olid kindlameelselt hoidunud seda teemat puudutamast.

Aurelie oli pidevalt Nicki mõtetes. Ta oli jõudnud otsusele, et peab midagi ette võtma oma tunnetega Aurelie vastu. Kas või pinda sondeerima. Aga ta ootab, kuni see õudus mööda saab.

Peaaegu kohe pärast nende Savannah’sse saabumist oli Delia nõudnud, et nad sealt ära koliksid. Tema sõnul oli ta seal liiga tuntud avaliku elu tegelane.

Algul olid nad läinud Portlandi Oregoni osariigis, kus Delia kosmeetikafirmal olid kontorid. Taas leidis Delia, et ta on avalikkuse liigse tähelepanu all, ja nad liikusid edasi, sedapuhku Pointe Judah’sse. Delia jätkas firma juhtimist sealt ja ehitas linnaserva väikese uurimis- ja arendustöö labori.

Teine kolimine oli õnnestunud. Olles rahuldanud esmase uudishimu, oli kogukond nad omaks võtnud ja enamasti eiras inimesi, kes elasid tagasitõmbunult Bayou Nezpique’ni ulatuvas lopsaka maavalduse kodusõjaeelses Plante Lafource’i nimelises häärberis.

„Nick Board, kui kaua sa kavatsed seal seista ja vahtida?” tõstis peaaegu meeter kaheksakümnene Sarah söökla uksele tulles häält. „Ma hakkan arvama, et sinu meelest olen ma kõige tähtsusetum inimene sinu tutvusringkonnas. Sa kutsusid meid Aureliega Ona juurde juba pool tundi tagasi ja nüüd vahid sa siin ringi ega mõtle üldse minu tunnetele.”

„Ma ei näinud, kui sa tulid,” vastas Nick. „Sinu tunded on mu orjastanud, Sarah, mu arm. Ma ootasin, millal Aurelie kohale jõuab. Mul on hea meel, et ta otsustas koju tulla ja siia jääda, kuni me selgust saame, kui suure probleemiga meil on tegemist.” Aurelie oli kindlustusadvokaat New Orleansis.

„Nick! Sa ajad mulle hirmu nahka.”

Kui Nick pead pööras, torkas Sarah oma näo talle nii lähedale, et ta silmad muundusid kulmude all ähmaseks siniseks laiguks. Nick tõmbus eemale, et teda selgesti näha. Naise lühikesed blondeeritud juuksed olid turri aetud ja nägu, mis koosnes ülespoole pürgivatest teravatest joontest, oli dramaatiliselt meigitud. Paeluv nägu ja pikakasvulisele tantsijale omane keha tõmbas endale tähelepanu.

Nad mõlemad olid keemikud ja töötasid Pointe Judah’st ida poole jäävas Wilkesi ja Boardi laboratooriumis. Nicki ametikohustused olid laienenud labori otsese juhtimiseni ja kui Delia seda vajas, siis oli Nick talle paremaks käeks.

Sarah pani käsivarred rinnal risti ja sikutas oma juukseid – kindel märk sellest, et ta vihapurse kogub jõudu.

Nick taganes sammukese. „Hea küll, hea küll, rahune maha. Arvatavasti pole meil midagi, mille pärast muret tunda.” Mõnikord satub isegi mees, kes hindab rahu üle kõige, eesliinile.

„Ma olen su peale maruvihane.” Sarah’ rusikas maandus Nicki õlal ja mees võpatas.

„Mis nüüd?” küsis ta. Ta libistas kätega üle näo, kuid see ei aidanud tal rahuneda.

„Sina laperdad edasi-tagasi, mõtetega jumal teab kelle juures, aga mina muretsen siin ennast haigeks. Sa oled üks mõtlematu ja isekas värdjas.”

„Pole ilus minu sünniasjaolusid meelde tuletada,” sõnas Nick, kuid ta naljatuju oli kadumas.

„Sa ütlesid, et me kohtuksime siin, sest me peame rääkima. Ma ei taha oodates kõige hullemat ette kujutada. Räägi, mis on uut.”

„Ma ei hakka seda mitu korda üle rääkima,” vastas Nick. „Kohe, kui Aurelie kohale jõuab, läheme kusagile, kus saame omaette olla, ja otsustame, mida edasi teha.”

„Sulle kohe meeldib kõike kontrolli all hoida.”

„Sa ei saa ikka veel aru, mis?” sõnas Nick. „Mina tahan selle intriigi, milles me elame, selja taha jätta samuti nagu sinagi. Võib-olla veel enamgi.”

Must Hummer, see kõige suuremat sorti, mille valmistamine oli lõpetatud, lõikas pealetungiva liikluse eest üle Main Streeti ja müristas parklasse. „Kuradi kurat,” sõnas Nick.

„Ära sa märgi,” tähendas Sarah, ilmselgelt tähelepanu kõrvale juhtida tahtes. „Ohtlik sõidustiil.”

Juhipoolne uks avanes aeglaselt ja Aurelie Board libistas jalad maapinnalt kerkivasse kuumahägusse. „Kuradi kurat,” sõnas Nick.

Sarah müksas teda küünarnukiga. „Seda sa ütlesid juba. Miks sa nii hilja tuled?” hüüdis ta õele.

„Ära kurjusta,” lausus Nick. „Aurelie on tavaliselt täpne. Küllap tal tuli midagi ette.”

„Mõnikord ma arvan, et sa lased ennast haneks püüda tänu sellele, et ta on nii pisike ja näib abituna. Sa püüad teda alati välja vabandada.” Sarah surus huuled kokku.

Aureliel oli samasugune terav ninaots nagu Sarah’l ja sellega sarnasus lõppeski. „Siin te mul oletegi,” ütles ta valjult. „Ärge hakake mu kallal närima.”

Viisteist sentimeetrit õest lühem, juuksed sama tumedad kui oleksid olnud Sarah’l, kui ta neid ei blondeerinuks.

Aurelie kummardus uuesti autosse ja hüüdis: „Hoover1, tule välja.” Umbes viiekümnekilone must Flaami karjakoer, valge laik rinnaesisel, koperdas välja nagu väike karu. Oma perenaisest oli ta kindla peale raskem.

Nick üritas nägu mitte krimpsutada, nähes Aurelie õlgkübarat, mille äär oli ümberringi üles keeratud. Talle meeldis naist vaadata ja ta pidi olema hoolikas, et ei teeks seda liiga avalikult. Naisel oli suur, pehmejooneline suu, millest jäi mulje, nagu poleks naeratus kunagi kaugel. Tema kulmud olid nagu Sarah’lgi kaarjad ja väga tumedad. Ta säras. Ta sulatas inimesi pelgalt oma olemusega. Ja kuigi ta võis olla lühike, ei olnud ta just väikeste killast.

Nick võttis end kokku. „Hakkame pihta, eks?”

„Ma olin Poke Aroundis,” teatas Aurelie. „Tulin nii kiiresti, kui sain.” Mööduv veoauto lasi signaali ja ta toppis sõrmed kõrva.

Poke Around oli kingipood, mis asus algupärases Oakdale’i häärberis, kus praegu oli Oakdale’i Häärberikeskus. Mõned aknad Nicki korteris, mis asus ümberkaudsete hoonetega kokku sulama ehitatud elamukompleksis, avanesid poe poole.

„Me ootame, Nick,” tähendas Sarah mööduva veoauto mürinast üle rääkides.

„Kas me peame selle vestluse karjudes maha pidama?” päris Nick ärritatult.

„Pole minu süü, et siin nii palju müra on,” vastas Aurelie ja tiris koera rihma lühemaks. „Ma tahan öelda, et see pole, noh, see pole minu süü, et siin on palav ja lärmakas.”

„Minu õde, suur – ah mis, hoopis väike advokaat,” pomises Sarah.

Aurelie suunurgad vajusid alla. „Mida see peaks tähendama?”

„Ei midagi,” vastas Nick.

„See tähendab, et targa naise kohta on sul väga hea maskeering. Kübar ei tee ka asja paremaks. Juba keskkooli ajal naerdi selle üle, kui sa seda kandsid. ” Sarah saatis talle oma tavapärase „katsu-seda-ületada” pilgu.

Nick sõnas: „Sarah.”

„Kas me võiksime samal teemal jätkata, palun?” lausus Aurelie. „Ma tahan oma riided lõpuni kanda. Kübar on korralik. Hoover tahab juua.” Ta viis koera suure emailkausi juurde, mida Ona just selleks otstarbeks veega täidetult hoidis.

„Kui palju selle koera toitmine ka maksma läheb?” päris Sarah.

„Ma ei usalda inimesi, kes ei armasta loomi,” kähvas Aurelie, võttis taskust puntra pabertaskurätte ja pühkis oma lemmiku tilkuvad vuntsid kuivaks. Naise paksud juuksed ulatusid õlgadeni ja tihedad lokid tungisid lehvikuna kübaraääre alt välja. „Kummalgi teist pole nii palju viisakust, et talle musi anda, ja te teate, kuidas ta seda ootab.”

„Sa oled teda oma kojutulekust saadik minu juures hoidnud. Kas see ei tee minust loomaarmastajat?” päris Sarah. Ta elas Place Lafource’i külalistemajas. „Ta on seal olnud kümme päeva ja ma saan seda tõestada.”

„Ära ole rumal,” ütles Aurelie. „Kuidas?”

„Ninajälgede järgi, mis ta mu aknale on jätnud.”

Nick irvitas ja hõõrus Suckeri, nagu ta eelistas seda fantastilist põrandaharja kutsuda, külgi. „Ma ei suudle koeri,” sõnas ta.

„Ah, ära too mu koera vabanduseks, et sa end ilusate naiste juuresolekul üles kütad,” vastas Aurelie.

„Milleks meile meenutada, kui pinnapealne sa oled?”

Sarah turtsatas.

„Kuule, Rellie,” sõnas Nick, kutsudes naist hüüdnimega, mida ta kasutas hingelisematel hetkedel. „Ma teen näo, et sa ei öelnud seda. Te mõlemad teate, et me väldime praegu meie siinviibimise tegelikku põhjust, nii et lõpetame ettekäänete otsimise.”

„Ma ei taha sellele enam isegi mitte mõelda,” ütles Aurelie, väänates koera kaelarihma sõrmede vahel. „Kui on juhtunud midagi kohutavat, siis miks ma sellest kuulnud pole?”

„Kas te tänaseid uudiseid ei ole näinud ega kuulnud? Ajalehti ei ole lugenud?” Nick oli juba aru saanud, et Sarah polnud teinud kumbagi.

„Mul oli Poke Aroundis tegemist,” vastas Aurelie.

Nick näitas ta peale näpuga. „Poke Around? Sa ei osta ometi korstna ja õlgkatusega linnumajakesi või mida iganes neil seal müüa on.”

„Eileen Moggeridge on mu sõber. Ta on poejuhataja, kas mäletad?”

„Muidugi,” vastas Nick, liiga pinges, et samal teemal jätkata. „Lähme kusagile, kus me saame omaette olla. Delia juurde läheme hiljem.”

„Aurelie käis täna Poke Aroundis tööintervjuul,” teatas Sarah, liiga säravail silmil, liiga rõõmsalt. „Ta sai tööd ja hakkas kohe pihta.”

„Ma ei taha enam advokaadina töötada,” sõnas Aurelie kiiresti, andmata aega Nickile, kes oli juba suu avanud, midagi küsida. „Sina ka ei tahaks, kui inimesed vihkavad sind selle pärast, mida sa teed. Ja neil on õigus, mõnel neist. Mitte kõigi kindlustusfirmade puhul pole see nii, aga minu oma otsib ikka veel põhjusi, miks Katrina ohvreid mitte aidata, ja mul on sellest kõrini.”

„Aga sa võid ju mujal töötada,” lausus Nick ja tundis, kuidas ta hääl tõusis.

„Küsi seda paari aasta pärast. Võib-olla siis ma mõtlengi sellele. Praegu aga kavatsen ma teha espressot ja müüa Poke Aroundis linnumaju.”

See oli täielik õudusunenägu. „Kas sa Deliale oled juba rääkinud?”

Aurelie ei vastanud. Ta tundus ülekuumenenud oma laiade, poolde säärde ulatuvate pükstega mustas linases kostüümis ja madalates kingades.

„Kui kaua sul veel aega on, enne kui pead tagasi tööle minema?” päris Sarah, silmanähtavalt õnnelik, et noorim Boardist taibu tolgendab liblikjuukseklambrite, sipelgapesakomplektide ja klaasist tuhnikute seas, mille poolest pood oli kuulus.

„Eileenil oli väga hea meel, et ma üldse täna sain alustada. Tal pole midagi selle vastu, kui ma paar tundi ära olen,” sõnas Aurelie. „Kuulge, kas me ei võiks aega säästa ja rääkida siinsamas? Keegi ei pööra meile tähelepanu, kui näeb meid kolmekesi koos, ja keegi ei kuula meid pealt.”

Nick vaatas Sarah’le otsa, kes noogutas nõusolevalt.

„Kui see California asi välja tuli, me teadsime, et meil tuleb otsustada, kas ma peaksin sinna tagasi minema,” ütles Nick.

„Meie tahtsime ka minna,” sõnas Aurelie.

„Las ma lõpetan. Täna teatati, et kaevanduses ei olnud nii palju luid.”

Mõlemad naised vaatasid talle suuril silmil otsa. „Mille jaoks ei olnud palju?” päris Sarah.

„Kolmekümne kolme inimese jaoks. Nii palju kui vaja. Ühes täiskasvanud inimese skeletis on 206 luud, või 300, kuni mõned varase lapseea luud kokku kasvavad. Kolmekümne kahe inimese jaoks saadi enamik luid kokku ja mitte ainsatki, kui välja arvata vähesed loomakondid, mis poleks kuulunud nendele kolmekümne kahele.”

Aurelie sinised silmad hakkasid läikima. „Miks ei ole kõik luud alles – nende kolmekümne kahe omad, ma mõtlen?”

„Kas me peame sellest rääkima?” Sarah nihkus Nickile lähemale ja silitas ta käsivart. „See on sulle nii raske.”

Nick saatis talle kiire naeratuse. „Aitäh.” Kõik ta pingutused mitte mõelda emast kui skeletihunnikust olid olnud tulutud, kuid ta oli Sarah’le kaastunde eest tänulik. „Rotid või midagi nendetaolist on konte laiali vedanud ja ära närinud. Võib-olla leitakse veel luid.”

Mõlemad naised vaikisid.

„Kõigi nimed, keda oli võimalik tuvastada, pandi kirja. Ma tundsin nad kõik ära.”

Aurelie tõi kuuldavale tasase häälitsuse.

„Minu ema nimi oli kirjas ja Colin Foxi nimi samuti.”

„Kui hirmus,” ütles Sarah. „Vaene Mary.”

„Ma peaksin Billy Meche’iga selle pärast kontakti võtma,” lausus Nick, viidates kohalikule politseiülemale. „California politsei tahaks seda.”

„Küllap nad seda tahavad,” oli Sarah nõus.

„Jah.” Aurelie vaatas Nickile uurivalt otsa. „Aga kas sellest on mingit abi? Ma mõtlen konkreetset abi? Või tähendab see seda, et võime rahuliku eluga jälle hüvasti jätta? Jessas, ma tunnen ennast nii egoistlikuna ainuüksi sellele mõeldes.”