Jaan Oks - Otsija metsas

• Название: Otsija metsas
• Автор: Jaan Oks
• Жанр: Короткие истории

Kogumikku on koondatud enam-vähem kõik Jaan Oksa (1884–1918) poolt kirja pandud ja tänapäevani säilinud luuletused ja lühiproosa.

Enamus neist lugudest on varem raamatukaante vahele jõudnud, kuid paljud luuletused ning jutud on koostajad tänapäeva lugeja jaoks ajalehesabadest üles otsinud.

---

Kas?

Kas leiad maad, mis on nii pisi,
et sündima ei mahu mõtte-isi —
et ummustuse idu enne langeb,
kui kangeb?

Kas tunned maad, kus vahest külmahallad —
veel enne, kui sa tundeid hinge kallad —
kõik kujutused halvanuteks teeks —
neid jääga üle lööks?

Kas leiad maad – või tead sa vangikoda,
kus õhk nii halb ja õlg nii mäda,
et õudne aur su hingeihad neelab,
neid tõusta keelab?

Kas tunned sarnast imemüüri,
kust läbitunge purusta’ võib ideetüüri —
siis sihita läeks elav elu oma merele
se’e rikkis sõiduriista järele?

Kas näinud oled – või on teada antud – ,
kuis taotakse need targad ahelad,
mis kahklemata hinge arstivad —
kui saavad ligi pandud?

Kui ei-ja-ei – —
vast tunned surmaviisi,
mis korraga ju hukkab mäluküüsi:
et jäänutele minevikumaa
ju oleks sootu tundmata.

Kui kõike seda —
no – siis oda
ja võllas, kett ning vangikoda
on lihtsad kollid ilmades —
ja väiksed meie silmades – —

18. 9. 1907

Kõik on kadunud

Kõik on kadunud – au ja häbi,
elad teiste sees ja teiste läbi…

Kõik on kadunud!
Ju siis, kui elu algas,
kui ema sünnituse salgas —
see au ja lõpp, see kantud häbi…

Ju siis, kui elu müüdi orjusele,
kui ihuhinge andsid leivakorjusele
ja mõte tumedana vast
võis ilutseda riideräbalast…

Ju vali isu
su elu sisu!
Ja ilu-usu juured kangevad,
nüüd lange-langevad,
kui sügisraagude all tee
viib viimse au ja häbi hauale…

Sest nüüd on noo ja noo,
kord nagu mägi, siis kui soo,
kividemägi, mädasoo…

Ja nüüd on higi-higi,
on tolm ja tahmapigi,
on hoobid hinges sügavad,
mis läbi üdi kõige põhja tungivad —
on kõik ja kõik: nii nagu umbsed rauad,
kui näljad kõverad ja alanduse hauad…

Kui midagi ja midagi ei saa sa kaotada,
miks siis veel närust elu enam taotada?
Miks sa ei sõlmilise pehme paelaga
või võtta elu-ilu vastu kaelaga?..
Tood reostud elu naha turule:
nad riisuvad kord viimse nooruse,
vooruse…

18. 9. 1907

Ei ühtki külma elutundi

Ei ühtki külma elutundi
või teenida ma ilmas armastuse-sundi.
Ei – ja ei! – sest see mind juba köidaks —
mu hinge elusihist välja heidaks…
Ei mina vana ringi mahu,
kus odav unistus ja kus on väsind rahu:
seal väga harilised ilma igapäevad —
seal meeled väiklast omaõnne tundvad, näevad.
Mu töö on suurem:
liigun ööta,
ja rändan, võitlen, töötan vööta.
Nii on lihtsam,
nii vast jõuan siis kui kaugemale sõuan
ja kui ei kummarda, kuis ilma viis…
Ma naeran iga armu
ja otsin elu karmu.

Siis põhja ei vaota,
siis osa ei kaota —
ja elu ülesanne
ei rõhu minevikku nagu vanne…

Kui kangelasena – saad armastusest üle…
– ja see on siis: kui ustav mõistus elu mõõdab,
ja kui ta tundmusi vast jagu-jaoti söödab: —
et liialdused nõrkust ilmale ei tooks,
et aju arukene purju end ei jooks —
sääl,
kus seletada vaja, mis on hääl,
ja mis on häälekaja ilma pääl.

Kas see siis mõtlemisele ka kedagi ei aja:
üks odav jänu, ilmetähe haru
võib lollistada silmapilgul kaine aru…
See häda suurem veel, sest elust välja otse nooremad
on need, kes enne surma kaaslastele nõnda surevad.
Ja eluvõitlus püha tervelt ette jääb,
kui kesakangelane teista teeda puhkusele välja läeb.
Kas see on terve mõte veelgi nõrkust sigitada —
eks ole juba aeg kord huvitavat lõppu ligitada?
Kes tühja teab: on kuskil midagi, mis valmib, kangeb,
või on see lõbu kõik: et tahab, tõuseb, langeb.
Nii – vead, vead: ilust, igavest ja õnne sõtkud suuga,
ja ikkagi ei pääse kuskil kokku muuga…
Naera kõrvalt, pilka üdini sa terve sugu:
see on vana, väike, odav ilmaviisi tüütav lugu;
nagu täna, eile, homme, enne,
nii ka alati nad otsisivad ilmas lolli õnne —
nõnda,
leidsid jälle ajus pisi enda…
Võite seda, vägevamad, vähe eita,
pikapeale saate uutki võita.
Siis kangelastena end kuskil vabalt leiame,
kui kired pühad uhkelt kinni hoiame.
Ja viigugi ihade pidude-tee
meid kaitseta tungides elule —
ma tuumali ja teadmata, jäljeta
pean toredalt minasse kaduma…

19. 9. 1907

Viimne matmine

Kui isa ükskord kõrrepõllult hüüdis
ja minu karja hulgast kinni püüdis;
kui aabitsaga nuttes sinna veeti,
kus koolimaja ja kus kinni peeti;
ja kui ma aru sain, et siin ju kuue pärast päevati
vaevati,
et siin ju piinatakse vaesushäbi:
siis saingi nõiaringist läbi —
sain kõige kohta mõtte rumala
ja purustasin esimese jumala…

Kui pärast siin ja sääl ma kõike-kõike nägin,
kui suutsin seleta, mis tehti ja mis tegin,
siis ühel ööl, kui lasti ja kui laeti,
mu soojem seltsimees mult hange maeti —
siis südaveres sündis vihalaine,
kui mässulise vaeva paine
see täitis maad ja pilvealust —
ja oigav hääl veel kostis salust…

See oli see, et vihaleek sõi valus
mu viimse jumala
ja vana hääbus alus
kui mõistus rumala.
See viimne matmine
kui muinasjutu katmine
haual
valusal.

22. 9. 1907

Ööde raamatust. Ekspromt

Jällegi ikkamas hinged mul tormide ees,
jällegi abita-õnnetu tundmus seal rindades kees.
Ja tulehinges on käärivad ased,
kui lased,
et tülita-tüütavalt ta teeb
su vahasse vaimusse lõõmavat tööd.
Kui söed on õhkumas rindade taga,
kui sina aga —
veel kõik-ja-kõik, mis jõuad ja teed
on see, kui teel ja seal.
Kus liikumas vahvane vägi —
veel nõutult käsi kokku lööd,
kui keemas on tuledemägi…
Sa – miks sa seal istud ja seistagi maldad,
kus õõkavad marud, kus kaugnevad kaldad?
Kus aurud on huilgamas lõpisel teel
ning tulised madud küll ümber, küll eel?
Inimene imeline radade peal —
vast eksid sa seal,
kus hallide udude hanguse taga
on kõik nii vait, nii vaga.
Üks ekkinev kisake,
kui viimane lisake —
on madala surutud õhkene
lõhkine…
Kui rändav sa seal, kus soode sees
on sügavad samblad, on järved kõik vees,
kus märgade kallaste all
viis võngub võlinal —
veevaimu suus,
kui lämmatud puus —
siis tea,
nii pea
kui mõminat kuuled,
et paluksin, vaatama tuled:
sest see on loova lauliku tundmata hing,
ta tume ja tormine luulete hing,
kes oigab nii kaua,
kuni saab haua —
ja kui kord on katkenud needmiste ring…
Ta, rändaja, vabaduslauliku kuju,
kes langenud kusagil nõnda-on-nõnda,
kes päästa kord tahtnud on pimedat venda
ja vaenlast õnnistada
ja sõbra tõsta üles —
kes üksi võitles ilma süles
ja üksi eksis vetevoos,
kurede soos
kui raske tuju…
Kaassurejad teadku mu, rahutu, lugu,
kus vette on saanud see tontide sugu —
ja siis mu kohta otsust seadku:
või võnkuva hingele pärlid toogu,
või üles poogu —
nad teadku:
Mu luule see nutab mu sees,
ta uppumas veres ja suremas vees;
et otsijal rahval ei rõõmusid ees…
Hall mure. Tüütav tühine
on päevaelu hingemõlu lühine.
Ei nüüd ega nüüd ega viimati
vii laulikud, rahvast ei sihile tee…
Ei mägesid pisarad sulata:
mu mõõka ulata —
ulata!

Jaa – ka:
nad aru ei saa…

September 1907

Tasuma läheb

– Näe, isa, ka sina siin!
Sul ju hang ja teiba otsas kiin
ning uued saapad, parem peakate
nagu oleks teoksil pildi ülesvõte.

Ka rusikaski tõuseb õhku
kui tahaks kõike maha lõhku,
kui ähvardaks see tõmmu käsi
ülekohtust ilma;
ja teine tagapool,
näe, troostib nutjat silma
kui lahke emahool.
Ja silmades on säsi.

– Ka sina – ja kuhu lähed, isa?
Vaata, lahke juttki visa!
Sul ärritus ja pisar eksind palgel,
nõnda vara valgel
nagu pika-tee sa algel…

Maga!
seitsekümmend aastat ju —
kõik on külas vaga.
Mu —

Lähen – tasun! Teised juba ammu ära…
– Neile, neile tasu vaja,
riisusid mu teise poja!
See on kutsuv sõja kära!
Nagu siis, ma ette astun,
kui ka lasen…
Ma sõjamees:
pean ikka ees…
Sa, poeg
ju emapoeg…
Neile, neile hoope palju, hoope, tuld!
Võitlus minu muld —
mu sõda – takuoda.
Aga ei saa ligi…
See siin minu higi —
minu muld…

Haige olin…
siis mu Mihkel koju kanti,
vett ja lunda pandi…
Tugev, nagu siis, kui koju tulin —
Mihkel! – vahva, tule —

Poja jalast üle,
kesse imestades kuulab, vaatab
isa selja taga,
kui see neab, sa’atab —
langeb vaaruv vanem,
kes ju ennem
kaua-kaua olnud voodis haige,
kõdu nagu väike,
vana, vaga,
kas ta jampsib, lugu jaatab —
lugu poja üle.

Aga süle
tõstab lapse rammul
vana isa, kes ei astu sammul,
kes ei hinga enam
ega valjult vannu
suuri sõnu…
Kõik on kurvem, kenam.

Nukralt pöörab noormees koju,
keda rahutuma aja tuju
kutsub, kus on välja äär,
ja kus oma kopli käär —
ju siis, kui talve koidukuma
lahuteleb soise auru suma
nii väljal, sääl,
kui mäel…

25. 9. 1907

Armulaua hommik

Armulaua hommik,
tuksub tornikell,
heliseb ja hüüab
nagu tormikull.
Kaja libedane
lendab üle ligidase välja – külla,
tungib, püüab sinnagi, kus kedagi ei ole.

“Aga, kas ta leiab ka
minu hoone-hurtsika?
Kas ta teab, et haige olen,
et kui terveks saan, siis kirku tulen.
Mõtlen: kas siis tema, mahalastud poja,
surmavalust ühtki pattu andeks saa?
Või pean ma, nagu ikka, nagu ikka —
kirku tulema?”

25. 9. 1907 / 1917

Kannatanud

Sa kannatanud, räägitakse,
ristil mu eest mitu tundi.

Ma risti all ka püüan,
otsin, surun elusundi,

et saata väsind elulaeva
taeva;
sul suurem kannatus ja kõrge tasu:
pääsid üles;

ma kahklen veel, kas jõuan minna —
sinna,

pääsen üles,
või närbin põrmu süles —

mitukümmend aastat turjal
su eluorjal.

26. 9. 1907 / 1917

Jeesuse kaebamine

Sa nimetad mind Jeesuseks,
ja ei käi minu jälgedes mitte.
Sa nimetad mind valguseks,
ja ei näe minu valgust mitte.
Sa nimetad mind eluteeks,
ja ei käi minu tee peal mitte.
Sa nimetad mind eluks,
ja ei hooli elust mitte.
Sa nimetad mind eluleivaks,
ja ei tunne nälga mu järele mitte.
Sa nimetad mind eluveeks,
ja ei tunne janu mu järele mitte.
Sa nimetad mind viinapuuks,
ja ei ole mu küljes kui üks oks mitte.
Sa nimetad mind peigmeheks,
ja ei armasta mind mitte.
Sa nimetad mind rikkaks,
ja ei palu mind mitte.
Sa nimetad mind igaveseks,
ja ei otsi mind mitte.
Sa nimetad mind halastajaks,
ja ei usu mind mitte.
Sa nimetad mind armuliseks,
ja ei teeni mind mitte.
Sa nimetad mind kõigevägevamaks,
ja ei austa mind mitte.

Ütle, – kas sul sünnib nõnda
auriiki pärida?

Noor-Eestile

Akrostihhon

Ma nägin noori mehi nii tõsiseid
Ihkamas Atlasi õladel kanda.
Hulkumas seal, kus randasi vesised
Katsuvad ilmale mõnusi anda.
Esimestena…
Laulda, ja olla kui käskija majas.
Sa olid see, kes teesi ka rajas.
Ommikul vagusi põllule ajas.
Naerma nad vastu neid tulnud.
Iial ei meeleheit eemal neist olnud.
Laulda – ja lauldeski raskeks läeb meel,
Et ma ei saata saa sind sinu teel.

Müüdavad

Kui vanaste vähe veel paremais paikades mehi —
siis kõnelevad ajud madalad:
et meelitatud sisserändajad
ei hinge kanda tohi, —
vaid peavad soojusekuningale andma…
Ta asja põhjust jällegi on ajalapsed teadnud:
et saadud sõrmeveri see
on määranud ta hingetee —
on nõnda seadnud,
et hinge ta jõudele sunnitud andma.
See mõte sügav, saame aru:
ju tuli ilma jõudeharu,
ja tulejumal vereta
võiks tutvat ollust tereta —
ja vastu võtta loome
aatome.

*

Ei meie närvielus – nagu mitmed teavad —
kohad need, kas pingule, või väga lõõgu veavad
– siis nii: et mitmel kaaslasel ei ole au ei häbi,
sest, nagu öeldakse, neil kõik ju läbi-läbi…
Me teame: teisel poolel
– niisama vast ka siin —
on päris suurel poolel
neid, keda leotab viin.
Kuid, mis me sellest veame,
siinsamas sellest teame:
ka teistel segu, piin…
Seal reas nad, nagu täienduseks —
on kire naised palavad…
on need, kes ennast alavad,
et teiste kõlblust tõsta,
et targa süüdi pesta —
nad kodanlise lõbu laienduseks…
Seal näeme, kuidas inimene —
ei ole inimene,
ja kelle eest võib osta eluihu…
Kirekihu
ta nii on seadnud —
ka jumal sellest teadnud:
et olgu naista-meest
on ohvrid hulga eest.

*

Veel midagi kusagil keegid ka vahetavad
ja saaduga räbalakest elu siis lahetavad.
Vast kõik ei tea, ei tunne:
ei olnud seda igal ajal, enne.
Nad haletsetud, veavad-seavad,
nad sõnu küll segavad, sõnu küll reavad
ja jälle kiidavad —
neavad…
ilmaelu, kus vihata teavad,
armastama peavad…
Ta vihad hingetööd;
ja mitmed päevad-ööd
peab kahklema ja lootma,
peab tunde-tunde ootma,
kus taganevad tusad
ja ligineksid muusad.
See võitlus tumene, ja kiusatuse meri,
kui hingeveri
on nagu kogemata jooksnud siia kohale,
kus tülilooted tõusnud algele…
Näed, näed: ei taha,
on alatu, on paha —
pead tundmust tegema,
pead kõike kiitma, kiitma,
pead ajuverel liitma —
ja tühjust nägema.

*

Su jumal pole tulejumal,
ei kirepreester, rikas mees.
Ju jumalaks on proosarahvas rumal,
on kujud haled igavusevees.
Oo – ei teenida küll taha!
ajavalu… vahahinged keevad,
mõtted maha läevad —
valiks haamri, võtaks saha.
Pööraks juba ümber, jookseks allamäe
aga – aga – üle tee näen vahi-ingli käe,
ta mõõgakäe…
Ja tumedane hirmukuju too,
on elusaladuse kindel põhinoo —
ja noo!..
Ei kingita seal sulle pärlit kallimat,
ei lubata ka sõrmeverejõuset elu lahedat…
Su seltsiks naistelapsed, tütred higitopikud
ja toored ilmanaised
haiged, vaesed —
ning tasuks juhtund hallikopikud,
on punatenga vanne
aruanne…
… Ja vasta, vasta kõige peale ka
kihvtiga.
Sega hinge hallet,
mis tüütavat auru teeb,
ja puista kaetud valet,
mis lööb, mis sööb…
Kui tulevad ta preestriööd,
siis, teadke, kordadel on kihvtiveed
ta loova kire all
saadaval…
Kui juba otsijad-kuradid on paremad,
kui armukene segab kulda-kulda —
ei te näe ajatulda,
vaid ainult tuletooja varemaid:
nälg, häbi – kustund mulda…

18. 3. 1908

Elust läbi