Jaan Oks - Otsija metsas

• Название: Otsija metsas
• Автор: Jaan Oks
• Жанр: Короткие истории

Kogumikku on koondatud enam-vähem kõik Jaan Oksa (1884–1918) poolt kirja pandud ja tänapäevani säilinud luuletused ja lühiproosa.

Enamus neist lugudest on varem raamatukaante vahele jõudnud, kuid paljud luuletused ning jutud on koostajad tänapäeva lugeja jaoks ajalehesabadest üles otsinud.

---

“Muidugi teada!” ütles ema, kes oma tahtmise liginemist aimas. Täna õhtul ei olnud ta muidu rääkinud. Veel enne polnud ju Kaarel niiviisi lubanud.

“Selle aasta saaks head pulmad ka teha. Odrad kasusid – ka humalaid on oma käest. Loomi sai ka sügisel nii palju ära tapetud, et lihast puudus ei tule. Ülepea võime Jumalat tänada, et tänavu ikka toitu käes on pidude pidamiseks. Ja mis need siis nõndagi kulu võtavad. Iga pulmaline toob ju ise ka ikka midagi kaasa… ”

Pereema vadistas veel mõndagi, mis pojale pidi näitama, kui sünnis aeg nüüd naisevõtmiseks on. Endine halb meeleolu hakkas kaduma, ta võttis lõngaotsa vokipulga ümbert ära, ketras ja jäi siis kohast miniat külatüdrukute seast välja valima.

Aga ehk on temal enne kedagi juba teada? Aga Kaarlil ei olnud kedagi.

Kõik tüdrukud olid tema ees ühesugused olnud. Ta vaatas naisterahvaste kui kaaselanike peale. Ühel siledam nägu, rohkem ümarikum, punasemate näokülgedega – teisel pikergusem, kahvatanud põsed, lihtsalt – rohkem kuivetanud inimene. Silmad, juuksed, suu või suukene olid ühe juures sarnased, teisel jälle niisugused. Missugune ilusam või hullem on, seda ei ütle keegi. Niisama ka naisterahva kehamood, see on ju ka nagu kõik looduse vormid: kahte täiesti ühesugust ei leita. Mõned on paar millimeetrit pikemad, teised kaks-kolm tolli jämedamad – kõik läbisegamini. Kaua mõtles Kaarel nii, kes küll kõige kenam peaks olema.

Aga kas siis tõesti naine kena peab olema? Kas see temal ilusa pildi asemel peab siis olema, kas inimesel enam muud väärtust ei olegi siis? – —

“Ju sa ikka mõnda vaadanud oled ka, ega sul ikka enam teadmata ei ole, keda sa võtta tahad,” avateles eit, kui temale keegi meelde oli tulnud, kes tema arvates kõige parem abiline pidi olema. Ja ilma vastust ootamata hakkas ta poega soovitud kostusele ette valmistama.

“Nüüd need noored inimesed ühesugused kõik. Käivad pidudel, tantsivad ja möllavad peale – õiget tõsist tüdrukut, nagu meie ajal oli, pole palju leidagi. Kulutavad palju uhkuseasjade ostmiseks ära, olgu see pühapäeval või argipäeval – ikka uues riides! Siin ja seal ikka poistega trallavad peale, nad teagi, kuidas nad tütarlapse moodi ka kasinalt peavad ennast üles pidama… ”

Et siin ema küll jutu katkestanud oli, ei arvanud Kaarel niisuguste üleüldiste, ammukuuldud süüdistuste peale midagi vastata tarvis olevat. Ta kaalus isegi, mõeldes taluhaaval järele, kuhu ta selle asja pärast sisse pidi astuma. Ta oli oma rohkete eluaastate peale vaatamata külatüdrukutest ikka eemale hoidnud, iseäranis viimastel aastatel. Need magedad naljad ja läbisõtkutud kõned, mida noored inimesed vastastikku meelitamiseks tarvitasid, olid tema meelest kõhnad, ilma vähemagi huvituseta. Pühade ajal istus ta oma seltsilistega õllekruuside ümbruses ja kuulas meeste juttu pealt. Nendes kõnedes leidus ikka vahestki midagi mehelikku ja tüsedat naljagi, kuna neidudega ümber lipitseda, neid tantsitada, ringitada, sõnadega paitada ainult noorte poisikeste kohase arvas olevat. Lihtsalt – ta oli omaealistest naisterahvastest ära võõrdunud.

“Ju need ühed kõik on,” sõnas Kaarel natukese vaikimise järel. “Mis nüüd üks tüdruk teisest nii palju parem või halvem, kui seda ikka arvatakse.”

“Eks see asi nõnda ka ole,” tõendas ema. “Need, kes ikka nii palju valivad ja otsivad, saavad viimaks veel kõige viletsamad kätte. Näe, siin oli Kaimra Eduard, oli ikka suur üle kihelkonna kuulus, otsis peale, sai viimaks niisuguse, kes suuda töödki teha. Või mis see kenadus aitab – keda see enne toitnud on? Kui inimene ikka tööd mõistab ja tahab teha, siis saab ikka läbi. Toob oma lehma ja paar lammast ka seltsi ja hakkab ise jälle iga päev teenima.”

“Keda sa kõige paremaks siis arvad?” küsis Kaarel, sest tema ei tahtnud ise oma pead tüütava valimisega vaevata, kui sest ikkagi midagi välja ei tule. Soovitud asi jääb vähema vaeva järel viimaks ka omaks.

“Ma ikka nende seas rohkem olnud ja naistega sagedasti läbi käinud – eks siis ikka näeb ka, missugune keegi on. Oma sugulaste seas ikka kõige tuttavamad ongi. Näituseks Ansu Miina. Ta pole enam ka väga noor, mõistab juba majatalitusi ja tuline kange väljatöö inimene, nagu isa ikka räägib. Me vana Andresega sõsarat-venna lapsed, te siis nõnda kolmas põli. Joomade aegu nõnda hea, kui ikka oma teatud inimestega koos oled, sugu seisab koos, pole nii palju kuluta.”

Ema jutustas kaunis elavalt, ette kujutades, nagu oleks kõik juba sündinud, mööda läinud.

“Nüüd maksa enam oodata ühtegi, kõik juba ette valmistatud ka. Täna õhtu paras pimedus, tee hea, võiks korra selle reisi ära käia – siis südame pealt ära. Millal see parem aeg on?”

Kaarel mõtles nüüd Ansu Miina peale ja ei kuulanud enam, mis ema edasi rääkis.

Ansu Miina… paraja suurusega inimene… keskmiselt paks, kolmekümneaastane tüdruk… teeb rätsepatööd… olla vähese kuulmisega…

Niisuguseid ja veel palju teisi katkestatud mõtteid liikus Kaarli peas inimese vastu, keda ta juba täna õhtul enesele naiseks pidi võtma.

Miina oli Kaarlile niisama vähe tuttav nagu teised külatüdrukudki. Tal käisid vähe külmad judinad üle keha selle mõtte peale – niisugust võõrast inimest omaks võtta. Ümmardaja oleks teine asi – ta on nagu terve perekonna palgaline, aga naine – see peab tema oma olema, ühtlasi aga ka niisamasugune tööline nagu ümmardajagi. Miks ei või siis töö tarvis üht võõrast tüdrukut võtta, kes jälle ära läheb, kui teda enam tarvis ei ole?!

Aga tema kohus on ju vanematele abi muretseda. Need vanad ei suuda nii palju, ta ise ei jõua ka, koht ei pea palgalist üleval. Inimene harjub kõigega ära. Ehk läheb edaspidi üsna hästi. Ehk läheb Miina viimaks armsakski – nagu räägitakse.

Kaarel oli juba nõus veel täna õhtul kosja mõttes Ansule minema, et niiviisi enne murest pääseda.

Ema julgustab veel järele, annab nõu, juhatust, avateleb pealehakkamisele.

Kaarel panebki toolijalad, veel poolikul raiumisega, parsile, ja jääb veel ainult mõtlema, ettevõtet järele kaaluma.

“Hea küll!” otsustab ta viimaks. “Ma võin ju täna õhtul sinna minna: ju siis näeb, kuidas asi läheb.”

“Küll ta sulle tuleb,” julgustab eit. Meie enne ju ka sellest omavahel rääkinud. Mis meil siis viga on? Miina saab igaühega hästi läbi, ta niisugune vaikne inimene, nagu tütarlapsed peavad olema.”

Nad hakkasid Ansule-mineku vastu ette valmistama. Ema tõi uued täisvillased riided aidast tuppa. Kaarel otsis kapist paberkraed välja, puhastas saapad ja võidis rasvaga üle. Pani uue taskurätiku põuetasku ja oli peagi kosjaminemiseks valmis.

Vaheajal oli ka isa naabri juurest koju tulnud. Ta ei teadnud muud ütelda, kui kiitis asja heaks. Nad olid perenaisega ju ennegi neid mõtteid liigutanud.

Teeleminemiseks oli aga aeg veel väga varane. Kell ei olnud veel kümmegi. Niisugused külaskäigud pidid aga salajas, öösel pimedas sündima – ei tea, mis põhjusel. Asi pidi niikaua teistele teadmata olema, kuni viimaks kirikus sellest teada anti. Seda sündmust peeti vist pühaks, mida kurja ilma suu ja silmade eest vähemalt esialgu varjata tarvis on.

Need õhtutunnid olid Kaarlile natukese piinlikud. Mida ligemale öö jõudis, seda rohkem hakkas ta oma ülesande raskusest aru saama.

Ta pidi nüüd minema naist tooma, sellepärast et orja tarvis oli. Naine pidi temale kui palgata ümmardaja tulema tööd tegema ja ühes vaeva nägema. See pidi tööd jõudma ja suutma teha, seda soovisid ju vanemad. Ta ise oma tulevase “abilise” kohta midagi soovida ei teadnud.

Ta peab nüüd külatüdruku Ansu Miina oma tuppa tooma ja temaga ikka ja alati seltsis elama. Elu lõpuni pidi ta nii olema, ilmaski ei saa enam lahti! Ta pidi oma üksiklase vabaduse kaotama, jäädavalt selle elu maha matma ja uuel viisil hakkama elama, mis siiaajani nii tundmata ja võõras oli. Kui nüüd tema tulevane seltsiline hea ei ole… Temal ehk on halvad loomuomadused, mis ilmaski välja ei kasva… Jäävad nad ehk elu lõpuni nii võõraks ja külmaks üksteise vastu nagu praegu…

Kell lõi 11. Nüüd on paras aeg, mõtles Kaarel. Ta võttis kaks pooltoopi tasku, pistis pruudipandid tasku ja läks kosja. —

Teisel päeval oli Matla külas üks uudis jälle rohkem. Poisikesed, kes iga neljapäeva ja laupäeva öösel talu akende taga valvamas on, olid selle esimesed tunnistajad ja laialilaotajad.

Noored neiud, kes teiste kaasõdede õnne peale alati kadedad on, kordasid ja arutasid seda siis, kui nad salaja juttu vestes üksteise juures hämarikutunde kulutasid. Nad arvasid, et poiss sellega läbi kukkus.

Vanad eided, kes vähesest tutvusest kahe inimese vahel olid kuulnud, kinnitasid iseteadvalt: “Saand Jumala sõna üle käinud, küll nad siis üksteist armastama hakkavad.” —

Matla rendikülas elasid noored ja vanad, ja need ei tundnud muud kui leiba ja lõbu, s.o. külauudiseid.

PÕLLUKIVID

Juba eemalt paistavad hallid põllukivid vaatajale silma. Mõõduta laiali pillatud, lamavad nad laial põllul, liikumatult, nagu kinni kasvanud, seisavad nad seal. Neil ei ole ühtlast nägu ega ka kindlat kuju. Loodusel on ju palju, otsata palju vorme, nii et lõppu polegi. Ja kivid on ka looduse lapsed – olgugi et nad eluta, nii siis ka suremata on. Kõik seisavad üksteise kõrval, suuremad ja vähemad, kõrgemad ja madalamad; ühed on hallid, tumedad hallid, teised valkjamad või üsna mustakad – just niisugused, nagu loodus neid on värvinud.

Aga kõik need kivid on samblaga kaetud – üleni ja mitmesuguste samblaseltsidega. Kivi on sambla sündimise koht, ta elamise-ase ja söödimaa. Tuul puhus ja mitmed mullaraasukesed muutsid enda senist aset – neid kanti kivi konarlikule seljale. Kivile polnud mulda tarvis, küll aga samblale, kes kivi turjale elama asus. Ta vist kaitseb kivi pinda väliste mõjude eest, vähendab vihma ja põletava päikese hävitustööd, ilustab oma kandjat!

Kõik on otsaga maa sisse tunginud, nagu kasvaksid nad. Aga keegi ei tea ju kasvamisest rääkida; paljud on neid juba näinud, näevad ja saavad nägema, aga ikka olevas suuruses ja kujus. Miks kivid ennast ei muuda, kuna ju kõik loodus muutub, edeneb?.. Miks nad maa põhja ei vaju? Selleks on neil ju küllalt raskust, võib ju olla ka põhjust.

Ema maa peab põllukivisid halvaks… Nad küll toitu ei nõua, ainult kaitset tahaksid nad, varju ja puhkust maa laias rinnas, aga ka seda ei ole saada. Aga ometi kasvavad sealsamas kõrval ju kõiksugused umbrohud, ja need elavad maast ja surevad ka sinna, et siis uuesti jälle sündida.

Siis on veel maarind paekivisid täis – neid tülikaid paekivisid. Kes kuivatab värske rukkikõrre ta kõige paremas elujärgus? Kes murrab uue adranina, põrutab põllumehe kätt ja vaevab vaest veolooma? Eks need ole tüütavad paekivid? Ja neid on palju, lõpmata palju maapinnas. Need on aga mulla all ja teevad salajas kurja.

Võõrad lapsed on meie põllukivid, vanad ja hallid, kuid koduta. Nagu muinasjutt räägib, olla raudkivid Skandinaavia kaljudelt ükskord siia rännanud. Seda ei ole küll keegi näinud, sest see sündinud siis, kui loodus alles surnukülm oli – enne maailma loomist. Ometi on ju nendest päevadest õige palju aega mööda läinud, nii et ka raudkivid oleksid jõudnud maa sisse vajuda, kui mitte täiesti, siis ometi poolest saadik. Neil on ju elavas looduses võõras ja halb olla. Tõesti, nad tunneksid häbi, kui see võimalik oleks olnud, ja nad seda teinud poleks.

Aga kui need kivid põue ei mahu, siis tõstetagu nad ometi täiesti maa peale. Mispärast peavad nad pooleni maa sees olema ja niiviisi kahevahel vaevlema? Keegi aga ei kindlusta kivide alust, ei sea langevatele tõkkeid ega tugesid vajumise teele ette. Ka vanemad ja targemad inimesed ei tee seda. Nii peab siis kivi tahtmatult kahepaikne olema…

Inimesed, iseäranis põllumehed, vihkavad põllukive. Soovitakse kadumist ja maa põhja vajumist. Neid põletatakse, lõhutakse püssirohuga – aga see kõik ei jõua neid kaotada – suured käivad üle jõu.

Keegi pole nendest veel kasu saanud, aga tüli teevad nad nii sagedasti. Kündja peab ju adraga ikka ümber kivi käima. Pealegi võiks ju kivi seisukohas kartul kasvada või sinilill õilmitseda. Siis oleks ometi midagi saada, ja kes meie seast ei tahaks ikka nii heameelega midagi saada ja vastu võtta!

Sarnane kivi on vist ainult samblale kasulik, talvel lumehangele ja jänesele, kes selle kõrval varju otsib. Inimese teeb ta ju enne hauda minekut külmaks, tuimaks ja hoolimatuks, nagu karu metsas – nagu nad ise on. Raudkivid on ju kuulsad oma külmuse poolest…

Ka mulle ei meeldi need eluta tombud – hallid põllukivid…

HEINAMAAL

Juba teisel tunnil peale silmaringile ilmumist soojendas päikene sellesama jõuga nagu päevalgi. Ei olnud pilvi sõudmas ega tuult lõõtsumas – sellepärast see suur päikene nii takistamata paista võiski. Ja ta sünnitas, kasvatas, soojendas ja kõrvetas, nii nagu keegi seda päikese mõju tarvitas.

Meie veeresime alatasa päikese poole. Teadmata ja tahtmata oli ka kõik kaasas, kõik loodus ihaldas suurele elutulele nii lähedal olla, et siis kadunud tulist elu sisse hingata, võidule tõusvat külmust vähendada ja tuleelu sisse imeda.

Kõik oli siin ju mööda läinud. Tuli oli ära lõppenud, hõõgamine kadus, kehale hakkas koor ümber kasvama. Ja kasvaski hangunud elule, sellele unustatud tulekerale paks eluta kate peale. Igal pool oli nüüd külm – ja eluta olek laial pinnal – , ainult põues peitus veel vähe soojust, veidikene elavat, sädemekene selle aja elu.

Seal sündis päikese all ja unustatud päikese peal midagi uut. See oli teine elu, mis veest ja vaimust sündis…

Sellepärast vahivadki nüüd kõik eluvormid nii ahnitsevalt üles päikese poole. Ta on vist nende sugulane, kauge esi-isa. —

Selleks on ju aeg. Juba kaks tundi on sellest mööda, kui meie jalgealune oma ümmarguse kere päikese eest ära veeretas ja ööst kangenenud liikmed paiste alla soojenema seadis.

Aeg on selleks, et kõik need kiratsevad kogud, need hangunud elujätised ja algavad elu-otsakesed oma pool-elu päikese palge ette viiksid. Oma päikese poole rühkigu elu, olgu tal mis nimi tahes – ohakas, kullerkupp; pajupõõsas, kadakas, lõoke, hani ja hakk; hunt, haug ja ahvenas – pops, parun, mops. Kõigil on ju ühine elu, kõik on sugulased. —

Kui hea on inimesel siis elada, kui ta midagi ei mõtle! Tuima, eluta näoga on kirikus ja kodus, koplis ja karjamaal hea olla. Siis oleks elu niisamasugune nagu Salu tööperel, kes sooheinamaal kolm päeva enne jaani rohtu nüsimas oli.

Tänavu oli Salu kulu-heinamaa siin. Täna oli esimene niidupäev, hommikupoolne päevaots. Külarahvas oli täna suuremalt jaolt kõik esimest päeva niidumaal. Ainult mõni suur ruttaja või jälle väga vähese tööjõuga peremees oli päeva või paar varemalt ilmunud. Paar perekonda, kes harilikult oma asjaga igal pool teistest taha jäid, puudusid ka veel täna sooheinamaal.

Salul oli küll väheliikmeline tööpere, ainult kolm inimest – isa, pojanaine ja nõder, neljateistkümneaastane sulasekene. See vabadikupoisikene oli ees- ja tagasuvel ainult karjane, aga tiidsal (kiirel) tööajal võttis leivavanem ta ema soovi peale tööd õppima. Nii oligi siis Salu heinamaalapil ainult kaks täisvaimu tööl. Peremeesrentnik, päris töökaru, haruldase näota, igapäevane inimene. Nurgelise näo pealt võis ainult töökire-täitmise jälgi lugeda. Kõige värskemad paistsid kõige selgemalt silma. Siin ei olnud muud, kui ainult kevadised tööd – kesakünd, külv, sõnnikuvedu ja aedade parandamine. Selle keskel veel mõni hommiku- ja õhtupalve, söömalaul ja kirikukorrad. Nii lihtne ja arusaadav nagu ta nägu, oli kõik ta tegevus.