Jaan Oks - Otsija metsas

• Название: Otsija metsas
• Автор: Jaan Oks
• Жанр: Короткие истории

Kogumikku on koondatud enam-vähem kõik Jaan Oksa (1884–1918) poolt kirja pandud ja tänapäevani säilinud luuletused ja lühiproosa.

Enamus neist lugudest on varem raamatukaante vahele jõudnud, kuid paljud luuletused ning jutud on koostajad tänapäeva lugeja jaoks ajalehesabadest üles otsinud.

---

Jaan Oks Otsija metsas

JAAN OKSA JUTUD JA LUULE

Jaan Oksa (1884–1918) nimi ilmus Eesti ajakirjandusse aastal 1904 ega ole siiani trükisõnast kustunud. Tolle aasta augustist teatati 7 noormehe nimed, kes võeti vastu Haapsalu pedagoogilistele kursustele, nende hulgas Kaarma seminari lõpetanud ja juba aasta Hiiumaal madalama astme õpetaja leiba söönud Jaan Oks. Oks oli pärit Põhja-Saaremaalt, Pärsama(a) Ratla külast, ja ta isa oli samuti koolmeister. Isa oli rangelt usklik, poja usutunde pendel kõikus Jumala eitamisest tema müstilistvõitu uurimise ja uskumiseni hiljem. Niisiis on Jaan Oksa saaremaise päritolu arvestamine tähendusrikkam kui ta loomingu postuumne paigutamine prantsuse modernistide eeskava oletatavasse valgusvihku.

Jaan Oks kui kirjamees alustas publitsistina 1905. aastal vaese Saaremaa ja Läänemaa rahva olude, kommete, aga ka sotsiaalse elukorra kirjeldustega. Ta eeldus oli rahvaelu empaatiline nägemine, mitte hoopsõnaliselt õpitud pahempoolsus.

Sel 1905. aastal ilmus Gustav Suitsu tõlgitud Aino Kalda Saaremaa-ainelise juturaamatu “Mere tagant” 1. osa. Ka Aino Kalda kirjanikusilm oli terane, kuid tal puudus eluline kokkukuuluvus kirjeldatavaga. Ta kirjeldas: “Saaremaa, orjade saar… / Lagedad karjamaad, liivanõmmed, kus külarahva kari suvel söömas käib. Verstade kaupa tasane, puudeta maa, armuta põletava päikese all, mis seda pikkamisi kõrvetab, rohtu madalaks udemeks kokku kuivatades. Savi põhjaga, hall maa lõhkeb kuivuse pärast, praguneb sügavateks vagudeks ja lõhedeks, mis ristirästi kui vanaduse kortsud käivad. Ei ükski puu ei anna varju, maa on kõva kui kivi, ränk sadugi tungib sellest ainult suure vaevaga läbi. Vesi jääb väikeste, pruunikate ojakestena maapinnale. Vihma järele kubiseb maa tigudest, mis aeglaselt edasi roomavad, oma eluhoonet seljas kandes. / Saaremaa talud ja onnid paistavad tee ääres silma, kord üksikult, põõsastikku peidetud, ehk nagu kivisele tasandikule visatud, kord küladeks ühinedes, viis, kuus talu sellessamas salgas. Aga ikka ühteviisi alandlikult ja madalalt – sügavale kalduvad turbla- ja õlekatused varjavad seinu, nagu sügavasti silmadele litsutud müts. [–] Mustalt ja lagunult, elutuba, rehi ja laut ühes koos, kükitavad nad oma määratu suure katuse all, mis kõige elu näivad ära lämmatada, maha suruda tahtvat. / Neil harvadel silmapilkudel, kus jaksu on selgesti mõtelda, on mõtted nii rasked, et neist rõõmu ei ole. / Selgel jumalapäeval, põlluvilja koristades, niidul heina tehes karati kupjale mitme mehega kallale, löödi ta rusikatega surnuks, peksti ja materdati veel ka siis, kui tal hing väljas oli, ja mindi iseendid üles andma. Avalik kättemaksmine oli nii magus, et sellest kolm pühapäeva pärastikku kaagipuus ega eluks ajaks külmale maale saatmine ära ei võinud kohutada. / Kõik vana võrsub siin, uus ei leia enesele jalgealust maad, uued aated jõuavad siia ärahinganult, nagu tasased laened rannikule merel mässanud marust.”

Niisugune oli Aino Kalda “Saaremaa – orjade saar…”, Jaan Oksa isamaa kõige kitsamas mõttes; ja seda võis ja pidi ka Jaan Oks ise lugema. Ja Jaan Oks justkui vastas mõne aja pärast oma jutus “Küla” nõnda:

“Orjade küla – vaesusega halvatud, nii varatu jõududes, nii võimetu vähemakski loomiseks. See on ju midagi suurt halba, kui midagi surra ega sündida pole, kui asjad isegi allpool hävitamist, püha hävitamist seisavad, et ka enam lõhkumises mõtet ei leia, ja nii sellestki tundmusest ilma pead olema, mida loomise igatsus südames äratab. See on ju midagi näotumat kui lihtne haledus, nii et ka enam kaastundmus külge ei hakka. Ja päris ime, et see risude küla, need vanaduse ja vaesuse haigusest söödud hooneloksid kõige selle järel veel häbitundest lõpuni ära mädanenud ei ole. Läbi viletsuse vingu näed, et siin ja seal haledasüdamelised puud veel midagi varjavad. / Siin maal elab ka luuleline kollakate lokkjuustega noormees. Ta on külapoiss ja siin sündinud. Kui hingetuled kõik ühel leegil aurates keevad, siis läheb süüta lapse silmadega poiss üksiainu mustadele väljadele, et siis kõige pimedamates sügiseöödes und näha tulevikust. Märgade vagude keskel muljub ta mõlemad paljad jalad pehmesse liivamulda, ning kollakate juuste all sünnivad mõtted ilmast ja inimestest. Poiss unustab kogu mineviku ja unistab pehmetest inimesehingedest. Tähtedest, taeva sügavusest ja tumedatest metsapuudest otsib ta värisevale hingele vastukõla.” – Ligikaudu selline on noore kirjaniku kujunemisaegne tagapõhi.

Oktoobris 1905 sai Jaan Oksast Massu vallakooli õpetaja Läänemaal. Kodusaare suhtes oli ta nüüd juba “väljarändaja”. Meenutame, et see oli kuulus “punane” aasta, revolutsiooniaasta, mis vapustas tervet Venemaad. Sündisid vaese ja maata rahva jaoks mõned reformid, millest loodeti rohkem kui saadi. Karistussalkade ja mõisnike omavoli mõisapõletajate ja kogu vallarahva suhtes oli karm. Väljarändamine mõisnike meelevalla alt Venemaale vabade talupoegade seisusse suurenes veelgi. Jõulus 1907 lahkus ka Jaan Oks Samaara kubermangu kösterkooliõpetajaks. “Samaarasse sõites ütlen sõpradele, tuttavatele ja iseäranis ka Massu Rahvahariduse seltsi liikmetele hüvasti!” kuulutas ta “Meie Kodumaas” 24. detsembril. “Ma ei tea, kust see tuli, kas enesest või teistest, et minul kõva soov tuli kodumaalt välja minna. Mitte niipalju välised olud ja kuuldud asjad ei meelitanud, aga rohkem see tüütanud koduolek oli tõukejõuks kõikidele ettevalmistustele, mis mind omamaa väravast pidid välja viima,” mäletas ta pärastpoole.

Kahe Massu-aasta jooksul küpses Jaan Oksa publitsistika kandvus, ta katsus tegelda ühiskonna organiseerimise mitmete küsimustega. Ent tähtsam veel oli ta teadlik minek ilukirjanduse poole. Kehvas ajakirjanduses hakkasid ilmuma ta esimesed, tagasihoidlikumad jutud. Samaaras muutus ta kirjanduslik stiil enam teadlikumaks, veelgi jõulisemaks. Ta püüdis välja jõuda millegi “äärmiseni”. Selliseks kõige “äärmisemaks” saavutuseks ongi ehk passaaž “Nimetu elajas”. Õigeid avaldamise kohti aga polnud ega suudetud ka tekitada.

Jaan Oks jagas “Noor-Eesti” liikumise algatajate mõtet asutada uue kirjanduse avaldamiseks puhtkirjanduslik ajakiri. Ta pidas ennastki nooreestlaseks, kuid avastas hiljem, et vist pole talt ühisuse liikmemaksu võetudki, ta polegi päris. Olles kaugel haritlasi koolitavatest ülikoolilinnadest Helsingist, Tartust ja Peterburist, jäi ta oma Kuressaare, Kaarma, Haapsalu ja Massu ning Samaaraga protsessis paratamatult passiivsemaks teguriks. Aastaiks 1910–1911 hakkas ta vaim väsima ja segi minema. Ka ta muud katsed: enam-vähem omal käel, teistest lahus organiseerida eesti asunduste vaimset elu, kas pidades poodi, müües asunikele raamatuid, või hakates nende tarvis “Noor-Eesti” albumite taoliselt välja andma kultuurset kalendrit, ei löönud õitsele. Asundused osutusid veel vaimuvaesemaks paigaks, kui oli kunagine “kitsas” kodumaa. Ühendada korraliku koolmeistri ja uut suunda loova ilukirjaniku elukutse osutus nii siin kui seal üleinimlikult raskeks – võimatuks.

Jaan Oksa ande algupärasust ja võimsust ei salga ükski tõsisem uurija, ehkki Oksa loominguaeg jäi üürikeseks. Jaan Oksa loomingu kõige omakasupüüdmatum avaldaja pärast autori elupäevi oli Artur Adson, sest ta polnud mingil moel Oksa konkurent. Novellistid ja kriitikud sajandi algusest, kaasa arvatud Tuglas, olid seda siiski.

Jaan Oksa proosastiili esimene teaduslik uurija oli Daniel Palgi, Gustav Suitsu käe all kasvanud Tartu ülikooli kasvandik. Prantsuse kirjanduskooliga Johannes Semperil jäi suurelt algatatud Oksa uurimine enne viimast maailmasõda paraku pooleli. Enam psühhoanalüütilise kui lingvistilise kallakuga on olnud palju hilisemad uurijad – Ivar Grünthal Rootsis ja Vaino Vahing siin. Koolikäsitlusele lähedasemad uurijad on olnud Kalju Leht ja August Eelmäe. Ainult elulooliste seikade kogujaid on ju ka olnud, Aleksander Looringuga omal ajal eesotsas, kuid autori kui kirjaniku olemust need seigad siiski ei ava, sest nende seikade jutustamises puudub mingi teravmeelsem meetod. Nad on huvitavad muidu.

Jaan Oksa stiili võrdlus Aino Kalda omaga polnud juhuslik. Võrdleva meetodi harrastaja võiks vaadelda veel Jaan Oksa ja Friedebert Mihkelsoni (Tuglase) enam-vähem samasuunalisi otsinguid esteetilise võimise valdkonnas. Erootilise uuenduse alal läks Oks muidugi kaugemale Tuglase allegooriaist; Oksa valangud on vahest võrreldavad Karl Rumori mitmete meeleliste novellide ainega, ent on ülesehituselt hoopis teised. Jne.

Saatuse poolest tahaks Jaan Oksa võrrelda muidugi mitme varaküpsenud paljutõotava andega sajandi algusaastatest, olgu need kas Marie Heiberg, Tõnis Sander või keegi muu, ent lõpuks on igaühe elu ja antus siiski imekspandavalt ainulaadne, ainuke.

Käesolevas köites on nüüd koos Jaan Oksa enam-vähem kõik seniavastatud jutud ja luule.

Hando Runnel, 2003

VAATAN VASTU HALLI VÕLVI

Sõudjad

Siit sõuame laiale merele,
meist kallas jääb kaugele maha.
Ei kedagi tagasi saarele —
on kuulda – meist minna ei taha.

Meil purjed on valged ja punased,
me mõtleme, nähtavast, palju,
kui näod on tõsised, tasased,
kui aerusi lüüakse valju…

Me sihiks on paistmas sinetav maa,
kus kallas, need rasedad rannad.
Veel tundmatuks jääb meie raa,
või, sõber, sa teatuse annad?

See kallas on tuntuse-teatuse maa,
kus uued on viisid ja keeled;
siin tahaksid hakata elama,
kui rahul on uuendud meeled.

1906 / 1917

Vabaduse viis

See püha viis, need taevalised sõnad,
kus liikuv armsus mõtteid liigutab.
Need uued mõtted lahedad ja kenad,
mu murtud hing end nendes kiigutab.

Ma võitlesin ja mõtlesin nii kaua
ning üksi käisin seda teed…
kui korraga sain palgaks selle haua,
kus elu kõduneb, ja päevad-ööd.

Ma kannatan, ma tean ka – sellepärast,
et laulsin laule vabadusele…
Kuid tunnen valju sundi sellest pärast
ka korrata mu kaasalistele.

Välk sähvatas ja uus lõi punetama,
kui üksi kambris nõnda seisin ma;
see silmapilk viis kõike unetama,
kui vabaduse õhku pääsin ma. —

Kui surmahaigelt selle ilma elus
kord vaimustatult laulan seda viit,
siis paisub hing nii suureks vaevas, valus
ja kõike leidnud, mida otsind siit…

1906 / 1917

Armuke

Panen panti viimse sooja kuue,
kannika kui lapse maha müün.
Tahan osta halja mõõga uue,
millega ma armsa välja viin.

Välja viin ma sealt, kus vangilauad,
kus on rõske müür, seal päästan ma;
kus on sügavad ja haigutavad hauad,
seal näen kinnihoitud armsama.

Nagu viimaldi veel käsi lõhub,
peagi seisma pean ma kalli ees.
Haua põhjas hinge veel ta õhub,
siin ta päästja, ma ta õige mees…

Igav mõrsja, sinu pärast kaotan oma nooruse.
Sinu pärast jätan juba au ja vooruse.

1907

Siis – ei

Sa terita minevikku nägemist
siis tuntavalt vana on rindade sõna:
oh naine, mis sinuga tegemist.

Nii kõneles kõledalt kindel mees;
ta aadete puhtuse sees
veel meiegi eksime ümber.

Ta tahtmise-võimu ees
ideede nees
kõik endiste kommete-vaadete sära
kui hinnatu puru ja mõtteta kära —
käis kaduma uuede leekide eel,
jäi kiduma iduta rusude keel.

See tutva sündmus ilmus siis
kui viis üle maade ja rahvaste käis,
see tule viis, need sõnad.
Sõnad…

Lähen!

… Mu ema!
Saa sinagi minust aru!
Näe-kuule: ju metsas ja lagedal maru …
Ja mägede pääl
ning orus
on eksimas vaimustud vendade hääl …

Kui kodus on nutt
ja pääd kõik norus,
sääl põlemas põuede taga
on janu, mis iial ei maga,
on janu, mis jahtub ja sureb vast siis,
kui lainete lõpikul lauldud on viis …

… Mu ema
ja Tema —
nad ekslikult segavad põues mu tuld
ja paludes kordavad aga,
et oleksin rahulik, vaga —
ju enne kui rinda mul matab muld.
Kuid tunnete tuiked muust elust mul teavad,
kui tundmatu taeva mu hinge nad veavad,
ah, parem kui nemad need elust mul teavad!

Kui viimane värisev mõlalaul
veel õhkab ja võliseb,
siis kui taevast langevad kirgede aul
ju mõõk ka kõliseb,
mis otsustab saatuse nägude näljal …
Ja pidemeta,
sidemeta
vaevade väljal
ma võitlen
ja heitlen.

23. 8. 1907

Jumalat otsimas

Tõstke te, rändajad, viimselt üks eksija üles!
Hoidke veel, suremata surejad, kahklejat tunnigi süles!
Võite vast öelda, kes petetu meist, kes petja:
kes on see looja, kes sööja, kes andja, kes võtja?
Kes ta on —

ja kus ta on?
Tunned sa jumalat, kellest nii tõsiselt räägid mulle?
On ta ka, hulkuja, kuski end näidanud sulle,
et ta on olemas ilmade sees,
et ta on hea ja paha kui mees…
On see ainult unistus —
või õige tunnistus?

Igal pool väiklust ja lodevat leigust.
Otsid ja otsid siit igavest õigust,
muutmata tõde
ja tasuta tööd,
endale õde
ja täielist venda —
leiad enda
hämarööd,
leiad valet, pettust,
vägivalda, viha,
ülekohut, rõhumist
ja toorest iha:
leiad kõike, millel nimed,
mis on tutvad asjad, mis on imed —
aga pole ainult õiget jumalat:
aina petavad mind, rumalat!

Arvad, sõber, töös
on jumal, luulelises öös?
Õnnes, valus,
rõõmutalus;
vaenus, sõpruses või kullas,
vaikses perekonnas, hauamullas;
templiteel või barrikaadil,
unistustes mitmel laadil?

Ei! Ka armsa süles,
vara küljes, —
kunstikojas,
isamajas,
sõbrarinnal,
kodupinnal,
aateilmas,
võitja silmas,
teaduses,
õiges seaduses…
pole teda,
otsin keda.

Kaaslane vilets, saa sinagi veel aru
õnnetut, kel rinnas kahtlusmaru;
mõista, seltsimees, kui hüüan lagedal
eluväljal, rõkkava tormi all:
“Kusagil pole veel jumalat
ainult narrivad mind, rumalat!”

2. 9. 1907

Lõppenu

Tasa, tasa…
Avita väsinut, tõsta ta üles!..
Näed, kus laadatee, sopane,
kus rahvahulk ropane.
Inimene sääl, porikraavi pääl —
kohmakas koormat ja midagi külges…
nägin: see langenu praegu vist sülges.
Ta on haige, ta on väsinud, —
koorem rõhub, komps raske käib ülejõu…
Märkasin, ka silm enam ei säsinud:
vist on loodusel valjul paha nõu!..
Liigutab, liigutab…
või on see õhk, mis juukseid kiigutab? —
Kuuled, kuuled… need on tuuled,
mis rõgisevaid hääli siiagi kannavad —
ja need sureja huuled…

– —

Laadad on suured ja rahvastki palju,
lodijad rõkkavad valju ja valju.
Müütatakse hobusi, tüssatakse togusi —
meelitakse naisi ja teotatakse vaesi…
Tüdrukud müütavad üksi ja parves…
Härjad ja preestrid – vorstid ja mustlased —
leierkast, ahvid ja parunid, pastlased.
Räägitakse ropult ja nimetatakse Jumalat,
lauldakse, kirutakse, pilgatakse kõrgemat…
Ja linnavahid väledad, külanaised haledad –
korda peavd… mehi ja poissa uisapäisa
kord vankri või kongisse veavad…
Vaesed ja sandid kui näljatud tondid.
Kus nemad kõrtsi ees laulusi loevad,
sinna siis vahtijad ringisse poevad.
Purjus ja targad, rikkad ning vargad —
inimeste lapsi sääl sadadesugusi,
laulda kus sant tahab Kolgata lugusi.
Rõhutud viisid kui südame veri
langevad maha, kus rõhutud kari
loodab ja vaevadest pääsemist ihkab,
kus ta veel armatseb… põlgab ja vihkab…
Pisarad vaevatuil sadavad silma,
sant aga sajateleb ihnsat maailma.

– —

Mis sa veel, inimene, julgelt sääl vahid —
aru saa viimati: korravahid!
kes jooksevad hingeldades laadamaa taha —
sinna, kus langenud inimene maha:
sinna, kus vaevatu rögas ja sülges,
koorm – kussa hõisatu – midagi külges…
Saapaots tõuseb ja langevad kannad:
jagada tahetakse paranduse mannat.
Lurjused, kuradid – keerlevad õhus,
norm veel suureneb rinnas ja kõhus…
Õnnistades langeb veel porine vesi —
pritsides sinna, kus nägu, kus käsi…
Tõmmatus ruumilik kehas teeb vaeva,
ringutus sureb – viib midagi taeva…
Vist viimane ta —
Inimesed käivad jälle üle raa:
eest ju kõrvale pööratud määrdinud
reiskott ja mees,
koti ees…
Koju pöördes vana on teele —
põlises õhtuses suri…
Et väsinu ta tee
just laadapäeval linnast läbi toob,
siis võõrale näib,
et vana surnuks joob…
Jälle pilv ja pori,
tuuled andunud on vihmasabina;
külm ja õudne nähtus
põues loovad võbina – igava.

4. 9. 1907

Kas?