Jaan Oks - Otsija metsas

• Название: Otsija metsas
• Автор: Jaan Oks
• Жанр: Короткие истории

Kogumikku on koondatud enam-vähem kõik Jaan Oksa (1884–1918) poolt kirja pandud ja tänapäevani säilinud luuletused ja lühiproosa.

Enamus neist lugudest on varem raamatukaante vahele jõudnud, kuid paljud luuletused ning jutud on koostajad tänapäeva lugeja jaoks ajalehesabadest üles otsinud.

---

Müüdavad

Kui vanaste vähe veel paremais paikades mehi —
siis kõnelevad ajud madalad:
et meelitatud sisserändajad
ei hinge kanda tohi, —
vaid peavad soojusekuningale andma…
Ta asja põhjust jällegi on ajalapsed teadnud:
et saadud sõrmeveri see
on määranud ta hingetee —
on nõnda seadnud,
et hinge ta jõudele sunnitud andma.
See mõte sügav, saame aru:
ju tuli ilma jõudeharu,
ja tulejumal vereta
võiks tutvat ollust tereta —
ja vastu võtta loome
aatome.

*

Ei meie närvielus – nagu mitmed teavad —
kohad need, kas pingule, või väga lõõgu veavad
– siis nii: et mitmel kaaslasel ei ole au ei häbi,
sest, nagu öeldakse, neil kõik ju läbi-läbi…
Me teame: teisel poolel
– niisama vast ka siin —
on päris suurel poolel
neid, keda leotab viin.
Kuid, mis me sellest veame,
siinsamas sellest teame:
ka teistel segu, piin…
Seal reas nad, nagu täienduseks —
on kire naised palavad…
on need, kes ennast alavad,
et teiste kõlblust tõsta,
et targa süüdi pesta —
nad kodanlise lõbu laienduseks…
Seal näeme, kuidas inimene —
ei ole inimene,
ja kelle eest võib osta eluihu…
Kirekihu
ta nii on seadnud —
ka jumal sellest teadnud:
et olgu naista-meest
on ohvrid hulga eest.

*

Veel midagi kusagil keegid ka vahetavad
ja saaduga räbalakest elu siis lahetavad.
Vast kõik ei tea, ei tunne:
ei olnud seda igal ajal, enne.
Nad haletsetud, veavad-seavad,
nad sõnu küll segavad, sõnu küll reavad
ja jälle kiidavad —
neavad…
ilmaelu, kus vihata teavad,
armastama peavad…
Ta vihad hingetööd;
ja mitmed päevad-ööd
peab kahklema ja lootma,
peab tunde-tunde ootma,
kus taganevad tusad
ja ligineksid muusad.
See võitlus tumene, ja kiusatuse meri,
kui hingeveri
on nagu kogemata jooksnud siia kohale,
kus tülilooted tõusnud algele…
Näed, näed: ei taha,
on alatu, on paha —
pead tundmust tegema,
pead kõike kiitma, kiitma,
pead ajuverel liitma —
ja tühjust nägema.

*

Su jumal pole tulejumal,
ei kirepreester, rikas mees.
Ju jumalaks on proosarahvas rumal,
on kujud haled igavusevees.
Oo – ei teenida küll taha!
ajavalu… vahahinged keevad,
mõtted maha läevad —
valiks haamri, võtaks saha.
Pööraks juba ümber, jookseks allamäe
aga – aga – üle tee näen vahi-ingli käe,
ta mõõgakäe…
Ja tumedane hirmukuju too,
on elusaladuse kindel põhinoo —
ja noo!..
Ei kingita seal sulle pärlit kallimat,
ei lubata ka sõrmeverejõuset elu lahedat…
Su seltsiks naistelapsed, tütred higitopikud
ja toored ilmanaised
haiged, vaesed —
ning tasuks juhtund hallikopikud,
on punatenga vanne
aruanne…
… Ja vasta, vasta kõige peale ka
kihvtiga.
Sega hinge hallet,
mis tüütavat auru teeb,
ja puista kaetud valet,
mis lööb, mis sööb…
Kui tulevad ta preestriööd,
siis, teadke, kordadel on kihvtiveed
ta loova kire all
saadaval…
Kui juba otsijad-kuradid on paremad,
kui armukene segab kulda-kulda —
ei te näe ajatulda,
vaid ainult tuletooja varemaid:
nälg, häbi – kustund mulda…

18. 3. 1908

Elust läbi

Ma vean elust läbi
nii sala-salaja.
Ei teiste au ei häbi
mind suuda puutuda.

Mu tee on metsa taga,
mis muile teadmata.
Nii olen ala vaga:
Ei nad ju aru saa…

19. 3. 1908

Soovijatele

Saada mulle tervist – saada – saada veel!..
Tee nii, nagu tõesti kaasa tunneks teel!

Haletse ja nuta, vagus nägu tee;
ega ma veel usu, et on tõsi see…

Tean, ja tean, ja tunnen: teised nõnda ka
tahtvad lahked olla, tahtvad meelita. —

Soovi tervist – soovi, siis võid vaadelda,
kuidas ahnelt töötan haiguseni ma…

Oled minu naine – inimene ka:
tahad oma pärast minu tervist sa.

Muidu – nagu teada – ligemistele
meeldib, kui sa nälgas ilmud nendele.

Meeldib – kui sa õues – särgita ja maas…

Oma kõdi pärast ta sind halastas.

19. 3. 1908

Higi soolane

Higi soolane – eks vii!
Tarvita ka muskuli…
Vaeva veresoonesi,
sunni liiga närvisi!
Kannikast – eks kulda tee…
No mis sest, ka tuttav see:
särgist naise pärlid saad —
tütre häbist lõbustad…
Löö ja tee, ja tee ja löö —
ajud jäävad järele.
Ajud… Aga veel-ja-veel
muskul karastatud tööl…

20. 3. 1908

Teotaja

Tean, et enne sündimisi sa
julgesid mind emas teotada.
Tean, et pärast sündimisi ma
emaga sain pisarates leotada.
Aga, nüüd on sinu tütred suured,
mina helev mees.
Nüüd on sinu türed lahti minu ees.

20. 3. 1908

Nii on hea

Nii on hea, nii on hea
läbi laskmata veel pea
ajud terved teevad tööda
teenivad end päevad-ööda

Hing ei närvitõbe vea.
Nii on hea, nii on hea
armastusest hing ei tea
ei ta tunne sõna “kodu”
ega perekonna-rodu
midagi ei kinni pea.

Nii on hea, nii on hea,
kui sa leiaksid seal vea
kus on palju rumalusi,
kummardavad jumalusi…
Ära naisi tunne, tea.

24. 3. 1908

Tondiks

Enne kui tondiks,
sai ta libahundiks:
rikkus piima ära,
sabast näris mära,
ema külge umbse muhu,
tütrel’ vareshamba suhu…
Läks libahundiks,
siis sai tondiks!

Vaatan vastu halli võlvi…

Vaatan vastu halli võlvi,
mööda sirgeid pikki puid:
näen siin ainult paljaid põlvi,
väga raskus-rikast suid;
näen siin õrna õie otsa,
musta seemet mulla sees,
iluäratusemetsa,
oma hullumeelsust ees.

Võitlus

Taevas, maa ja meri
nemad kuulvad pealt,
kuidas mina heitlen,
ei nad tõsta healt.

Tahan tundmust teha,
südant teenida,
tahan armu viha
kujuks segada.

Tahan hinge näha
käia kunsti eel
kõneleda tungist
laulda kirest veel.

Vaev on… Võitlen ammu
laial mereteel;
otsin kindlat sammu
nukraks läheb meel.

Ligi inimesed
kuulevad ka pealt
kuidas laintes võitlen
nad ei tõsta healt…

25. 3. 1908

Ilma-mõtted

Septembri-ilmad tumedad
mu sügis-rinda rõhuvad…

Ei siin küll pole õnnel asu,
kus viletsust on terve lasu,
kus päikse-laulud palavad
ju enne ära surevad.

Ju enne – —

Siin jääne nälg ju hinge sööb,
siin vaesus põue kihvti teeb —
ja siis, kui süda hõiskeks valmis,
mu elulaul läeb näljasalmiks…

– —

Hall ja kurb on sügis õues,
igavam ja õudsem põues —
igavene tühjus hinge sees,
surnud rõõmud, surnud pidud minu ees.

Nii on see, kes meeleheitel – —

Kui see puu sääl aias õhkab,
kui ta kõdund lehti vihkab —
siis käib elu-valu-häbi
lämmastades hingest läbi.

Sopane on lävealus,
mõtted mustad ajutalus:
mille pärast minule ei ligine
roostekopik – kopik higine?..

Kui kohkund lehed kollakad
maas keerlevad kui lollakad —
siis muremõtted mustemad
mu sügis-hinge vaevavad…

Mu koltund vaeva-hinge!

1908

Laul lapsepõlvest

Kus hoovid haisesivad,
sääl aastaid kännisin.
Kus sitsikuue-räbal,
sääl ilma sündisin.

Mu ema oli värdjas,
ma kahekordne veel.
Mu isaks… vanad poisid,
armastus – kõrtsiteel.

Ta, vanem, teenis mehi…
Ja nädal puhkel sai – ,
siis nõnda palju jõudis,
et häbi ilma sai…

Ma hunnikutel toitsin,
kus kondid, putukad.
Ja elu sisse hoidsid
teenijad jutukad.

Kus porid, vetekärbsed,
seal jooki korjasin.
Mitmeldi vaheldades
ma sante orjasin…

Mu kunstikasvataja
on purjus ema laul – ,
kui teised tegid liiga
sõtkutud neitsiaul!

Ja saladuse isa
ma nägin alles siis,
kui nööri lõikamiseks
üks võõras noa viis…

Te laulge kiidulaulu
ja õnnes hüpake —
kuid põlata ja naerda
mind mudas lubage.

Te õpetaja hüüdke,
kes lapse taeva viib.
Ma tulen öösel hoovi…
te leidus rahu müüb.

19. 3. 1908

Uulitsal

Öö õhu vedeluses
ma hulgun uulitsal.
Mu ajus vaevalises
on kihvti saadaval.

All vaevarinna valus
koht nälgind needmist loob,
kui hooraelu talus
kirg ennast purju joob.

Torm õudne põues rädib
ja häbi suurendab,
kui tuulehoog alt rebib
ja põlved paljaks a’ab.

Oh, naerab hullumeelselt
lai sopiline suu!
Ja liigub nagu viimselt
väsinud saarepuu.

Kui kord veel teda näeksid,
kes oskab piinata, —
küll purustaks ta musud
üks pudel viinata!

See purustaks ta musud,
ta õnned maha lööks,
häätegelised rusud
mu häbi ära sööks.

Kus sopasema paiga
veel valiks uulitsal —
ei tunneks, teaks enam,
mis näha, kuuldaval.

Rinda vastu

Rinda vastu tuiskab, möllab,
seitse kurjavaimu sees,
kord ta kratsib, kord ta hellab
uimasena jalge ees.
Ma ei või – ja meel on hale,
süda karvane ja maas:
ma ei või – ja kõik on vale,
rind on kinni nagu paas.

Kuuled kuma…

Kuuled kuma läbi mäe,
silmad midagi ei näe.
Mis on meie vahele
kasvatand mäeahela?

Jäljeta

Jäljeta-jäljeta-jäljeta ma
ilmadest läbi pean pääsma,
taevastest mööda ja haudadest üle —
sinna, kus ahetab unustus-süle.

Kui ma ka valitseks, talitseks sääl —
aegade ääres, momentide pääl:
sideta, pideta uhke on minna,
olgu siis siia, või olgu siis sinna.

Seda ma tean ja ka tegema pean:
ased ja jäljed kõik kaasa siit vean.
Enne veel väiklased sidemed kaotan,
enne veel viimsedki paelaksed laotan.

Sein

Mind ammu-ammu lahutand
on teistest vahesein.
Ning ilma ees ma naeruks saan,
et ainult nutta võin.

Ei otsi meelitusi neilt,
ei oota armastust…
Või oota uusi teesi teilt,
ehk olen vaba ju.

Lase raskel päeval kätt ei saa,
lase unustagu mind.
Ei ilma kohut karda ma,
mu kohut varjab rind.

Ei nende tõde taha ka:
kus vale alati.
Võin unistusi uskuda —
neid siiski iialgi.

Lihavõttes 1913

Videvik

Videvik, need armsad tunded,
mis sa kaasa tood —
viivad ära mure-sunded,
toovad tõe-hood;

mineviku mured-vaevad
sõudvad laiale,
tuleviku usu-taevad
tõusvad elule.

Meie elu videvikkus
kergelt mööda läeb;
ainult väike jäljestikkus
järele sest jääb.

1918

RÕHUTUD RINGIDES

KOLMEKESI

Külas oli sõnnikuveo aeg. Värske põlluväe lõhn hõljus taluõuedes, külatänaval, põlluteedel ja kesapõllul. See muile nii vastik lehk oli põllupidajale meeldivam kui kirjude metsalillekeste oma. Ta tahaks, et laudas ikka veel paksem sõnnikukord oleks, et puuvankrite redelid veel kaua kollase sõnnikuga kokku määritud oleksid, – siis võiks ta kesale ikka paksemalt ja paksemalt ja viimaks nii paksult, nagu ta tahab, sõnnikut peale riputada. Ka mineva-aastane tuhlimaa saaks oma jao. Need on harilikud põllupidaja ideaalid sel ajal, kui ta ema-maale koormate kaupa toitu kätte kannab. Põlluharija tahab ju, et ema-maa ta vaevalapse – vilja – hästi ilmale kannaks, teda rammusaks imetaks ja söödaks neid lapsi isa kasuks kahel aastal kaks pesakonda. —

Va Tani Hendrik läheb oma võiguga mööda sügavarööpalist sõnnikuveo-teed tagapõllu poole. Nagu salaja on ta kodustest õue- ja aiaväravatest läbi pugenud ja nüüd juba pooles põllutees. Ega ta sellepärast teistest küla peredest välistes töödes taha ei jää, et mõõduhärra kruntipanemise ajal ta põllud külast kõige kaugemale, mõisa metsa alla ja kiviraunade vahele paigutas. Vahest külainimestel veel kade meelgi, et va Hendrik oma pere abiga nii palju jõuab.

Hendrik patsutab ees ja veel nii nobedasti, kui jalad võtavad. Võik üsna sirge taga, kui ta järele komberdab, ja päitsete varrus on nende kahe vahel.

Mõlemad on, või õigem, olla Jumala loodud loomad: üks viiendamal, teine kuuendamal päeval, esimene setukese näo järele, teine Looja sarnaseks. Ma kirjeldaksin neid mõlemaid kas või otse kirjanike šablooni järele, aga Hendrik seda ei salli, kui temast midagi räägitakse, veel vähem võib ta riideid, mütsi, habet, või viimaks veel nina ja näojooni kirjeldada – selleks ei ole mul veel julgust. Ta ütleks mulle: mis sa sest saad? ja lööks mulle oma sõnnikuse käega mööda kõrvu. Ta konks-sõrmedes on veel jõudu, olgugi et nad täna öösel vähe puhata said.

Need loomad olid mõlemad vanad ja elatanud ja ma ei tohi ütelda, kumb neist vanem, kumb noorem oli.

Lai koit oli väljas. “Näed sa imet, kui hilised me täna hommiku oleme, päikese kohast juba üsna punane,” rääkis Hendrik enese ja hobuse hoiatuseks, et teisel korral enam niisugust tükki ette ei tuleks. Hendrikul on viisiks ikka iseenesega ka kuuldavalt rääkida. Ta ei tahtnud ju kõrvade eest midagi salajas pidada, mis ta mõtles. Et ta ülepea kasin mõtlemises oli, siis avaldas ta mõtlemise vaheajal oma ettekujutusi sõnades.