Eduard Vilde - Lunastus

• Название: Lunastus
• Автор: Eduard Vilde
• Жанр: Драматургия

Eduard Vilde 1909. aastal ilmunud romaan.

---

Ja ihulised hädaohud ei jätnud ka Jensikest ennast tänavaelu murdlainetuses tabamata. Õhtuti, kui hakkasid gaasituled laternates ja kaupluste akendel särama, armastas ta laial, liikumisest uhaval Nörrebrogadel vahtida, kuis läikivad tõllad ehitud härrastega mööda veeresid. Üle uulitsa joostes sattus ta kord niisuguse tõlla alla ja kanti murtud jalaluuga õnnetusejaama, kust ema ta alles teisel päeval koju viis. Ja mõni aeg hiljem ajas talle samal tänaval üks rattasõitja selga, nii et ta peaga vastu kõnnitee serva põrkas ja kõrva äärde samasuguse verdvoolava haava sai nagu pekstud meremees. Ema tuli parajasti töölt ja leidis kokkuvalgunud inimeste kobarast oma pojakese. Võis veel õnne tänada, et teise seegi kord jälle võõrasemalt-uulitsalt enam-vähem elusalt tagasi sai. –

Ema õhtul! See oli Jensi päeva pidulik lõpp. Siis oli tuba täis sooja sõprust, täis paitavat pehmust, ja igast nurgast näis vahtivat naeratav nägu. Ema tõi enesega kaasa midagi magusat, ühes tubakalõhnaga, mis ta riietest, käte küljest, isegi juustest salaja välja imbus ja millega Jens oli harjunud – harjunud imikueast saadik, kus ta seda lõhna emarinnast oli hinganud.

See magus soojus, mis ema kaasa tõi, sulatas Jensi muidu nii kinnise suukese lahti; see hakkas voolama nagu ojake kevadisel päikesepaistel. Jensil oli palju jutustada ja veel enam pärida. Mis päev talle vähegi iseäralikku oli toonud – kõik muutus kõneks ja küsimiseks: puujalaga leierkastimees ja ahelas ahv, „haige mees” ja haavatud madrus, tagakihutatud silmapööritaja ja tellingutelt kukkunud müürissepad, tulde jäänud lapsuke ja rataste alla sattunud pagaripoiss, kuhu juurde tulid siis veel kõik need koerad, hobused, soldatid, linnavahid ja muud avalikud tegelased, kes ühel või teisel viisil olid Jensi tähelepanu äratanud. Kentsakal kombel selgus ema vastustest, et tema kõike seda imelikku sugugi nii imelikuks ei pidanud. Ta rääkis peaaegu, nagu peaks see nõnda olemagi, nagu oleks kõik üsna igapäevases korras. Ahvil oli ahel kaelas, sest et ta muidu ära jookseks, ja leierkastimehel puust jalg, sest et ta õige jalg sõjas puruks oli lastud; haige mees oli viinajoomisest haige ja haavatud madrus peksasaamisest haavatud; varas võeti kinni, sest ta oli kurja teinud, ja müürissepad kukkusid alla, sest nad olid liiga nõrga tellingu peale läinud; põlenud lapse aga oli jumal enda juurde kutsunud, ja pagaripoiss – see poleks trammi alla jäänud, kui ta oleks ettevaatlikum olnud, nagu ka Jens ise tõlla ja jalgratta alla poleks jäänud, kui ta oleks ema sõna kuulanud ja ilusasti toas või hoovis mänginud. Need vastused täitsid Jensi imestusega. Mis temale uus, suur, mõistatuslik ja ärarääkimata tähtis oli, kuivas selle suure inimese silmas halliks tolmuks kokku, sai millekski, mis nagu ei võinud teisiti ollagi, kui ta oli. Jens jäi mõttesse ja üsna norgu. Vahel päris ta aga edasi ja siis läksid ta küsimised nii kaugele ja laiali, et ema tarkus otsa lõppes. Hakkas aga ema „ma ei tea” vastama, siis tüdis Jensi suu viimaks kinni.

Nad sõid, ja pärast sööki kasis ning koristas ema mõlemad kambrikesed ära, mis terve päeva olid lohakil seisnud. Siis tõi nurgast vana roostekärnase õmblusmasina laua peale ning hakkas Jensi ja iseenese riidehilpude kallal õmblema ning paikama. Seega oli kätte jõudnud aeg, millal Jens oma paar mänguasjakest sängi või kummuti alt välja koukis, et nendega ema jalgade ees vaiksel mängul oma vaimurattakesi käitada. Kõik ta meeled ja mõtted olid nüüd koondatud maja või torni sisse, mida ta ettemaalitud plaani järgi värvilistest pulgakestest ja pakukestest põrandale ehitas. Ainult pikemate vahede järel vaatas ta ema poole üles, aga emast ei olnud tal praegu seltsi. Selle silmad vahtisid teadmata kohtadesse ja tundmata kaugustesse. Jens nägi ema naeratavat – ei tea, mille üle; ta kuulis teda ohkavat – ei tea, mille pärast; ta märkas, et ema liikuvad huuled sõnu tegid – ei tea, missuguseid. Ta näitas emale oma valmis torni, ja ema kiitis ja imestles seda, aga Jensi meelest oli, nagu näeks ema tema torni asemel kaugel eemal midagi muud.

Enamasti roomas päevane väsimus Jensile mängu puhul kallale, nii et ta oma pakkude ja pulkade vahele magama uinus – kord küljeli, kord selili või kummuli.

TEINE PEATÜKK. VÄIKESE JENS NIELSENI ÖÖ

Esimesest magusast uinakust ärkas Jens harilikult mõne tunni pärast. Tuba oli siis pime ja Jens hüüdis ema, niipea kui hakkas märkama. Ema vastas oma sängist, mille jalgots ulatus Jensi voodikese vastu, suud matsutades unise häälega. Seepeale ronis Jens üle otslaua ema sängi, puges ema kaissu, puges ema kurguauku ja jäi sinna uuesti magama. Hommikul leidis enese aga jälle oma võrega voodikesest. Millal tööleläinud ema ta sinna oli pannud, seda ta ei teadnud.

Aga mitte iga kord ei saanud Jens ema voodist vastust. Tuntud matsutav ning ümisev jaatamine jäi vahel tulemata. Jens ajas siis käe üle otslaua, et ema jalgu otsida. Neid ei olnud. Ta teadis nüüd, et ka ema ennast ei olnud, aga ebausklik ja trotslik lootus enda eksimise peale ajas ta ema sängi ronima, et seda põhjalikumalt läbi otsida. Säng oli tühi ja külm. Lõdisedes puges ta oma sooja pessa tagasi ja hakkas aru pidama, mida nüüd teha: kas nutta või mitte; kas kisa tõsta või vait olla. Kord tegi ta ühte, kord teist – nõnda, kuidas ta meeleolu väliste mõjundite või sisemiste tunnete tõttu oli. Valitses vaibunud vaikus ümberringi, sügav, lõtv, puhkav, nii et ei olnud muud kuulda kui tasa voogavat vihinat kõrvades ja vana seinakella tõttavat rühkimist, ning kui sel puhul sigis mõni lahke rahulik mälupilt Jensi mõttevalda, siis ei nutnud ta ega kisendanud. Harjunult teades, et ema tuleb, ükskord tuleb, kõbistas ja nabistas ta vagusalt omaette, mõtles ja ootas. Tuli tal aga midagi ülbet, vastikut, vaenulikku meelde või nuttis vinge tuul korstnatorus, ulgus igavlev koer hoovis, karjusid tiirad kassid peldikukatusel, siis valis Jens nutu ja kriiskas ema järele. Sagedasti sattus ta sel puhul metsikute kujutluste, enda loodud kohutavate viirastuste meelevalda. Pilkane pimedus tema ümber sai elavaks, sai perekaks. Põranda alt, seinte seest, laest tuli ilgeid nägusid nähtavale – nägusid, kogusid, kujusid, paisteid, värviribasid, helikatkendeid. Ta nägi tuld ja verd, hambaid ja küüsi, sarvi ja sabasid; ta kuulis kiljatamist ja karjatamist, röökimist ja möirgamist. Nad tulid ja läksid, lähenesid ja kaugenesid, tempasid ja vajusid – kõik need kollitavad kuuldused ja nähtused. Ta märkas tuttavaid nägusid, inimese või looma omi, võõraste kehade otsas, ja tuttavaid kehasid, inimese või looma omi, võõraste liikmete küljes. Ta märkas liikmeid ilma kehadeta ja kehasid ilma liikmeteta. Ja tontlik valgus, mille paistel ta seda märkas, see tule- ja verekarva silmapilkne valgus, mis võbiseva pimeduse lõhki käristas nagu välk pilve, koondus enne kustumist ise uueks õudseks hirmunäoks – kord irvitavaks, kord õelustavaks, avatud lõugadega, lõgisevate hammastega. Väike Jens Nielsen tõmbas vaiba üle pea, pigistas silmad kinni, siputas ja ulgus valjusti. Aga nad pugesid talle vaiba alla järele, ja vaibaalune sai nii suureks, et nad kõik sinna ära mahtusid, kõik!

Jens värises, külm higi kattis ta keha. Ta karjus ja nuuksus nii hinge põhjast, et ta vahel otse väsimuse pärast vait jäi. Roidunult, rusuks pekstult. Ja siis tuli ema.

Kui ema üksi tuli, siis võttis ta vaese pojukese sülle, surus teda rinna vastu, suudles teda ja andis talle mahti ennast nüüd rõõmuliigutusel põhjani välja nutta. Jens hoidis ema kaelast kinni, vajutas oma külma ninakese tema kaela vastu ja laskis kõik oma kannatuse sooja soolase veena ema kaela mööda alla veereda – rahulikult, aeglaselt, magusa väsimusega. Ja ta kaebas nuuksudes ja luksudes emale kõrva sisse, kui suurt hirmu ta pimedas oli tundnud ja missugused kollid talle kallale olid kippunud ja miks ema ta pimedasse oli jätnud – nii kauaks, nii hirmus kauaks! …

Aga tihti ei tulnud ema mitte üksi. Temaga ühes tuli võõras meesterahvas. Ikka meesterahvas ja ikka võõras. Niipea kui võti luku sees ringi käis ja uks lahti läks, kuulatas Jens, nuttu peatades, kikkis kõrvul, kas tulijaid on üks või kaks. Ja kui ta kahte kuulis, kui talle meesterahva hääl kõrva puutus, siis tõukas ta kokkupitsitatud hammaste vahelt pika vihase nutu-uilge välja, teades, et tal seks ööks ema ei olnud.

„Teil on laps?” kuulis ta võõrast meest iga kord küsivat, mispeale ema tasase häälega iga kord „jaa” kostis. Ja kui ta eestoas tule põlema oli pannud, tuli ta tagatuppa last vaigistama.

Aga ta ei võtnud Jensikest sülle, vaid kummardus ainult tema peale maha, silitas ta pead ja sosistas suuga, millest vastik lõhn Jensile ninasse lehkas: „Vait, Jensike! Jensike ei tohi nutta – külaline ei salli nuttu! Kui Jensike pai on ja kohe jälle magama jääb, siis mamma annab midagi!”

Ja andiski – õuna, šokolaadi, kompvekki.

Vahel laskis Jens ennast sel kombel ära osta ning vaikis, vahel ka mitte. Siis nuttis või virises ta, lühikesi vahesid pidades, edasi, nii et ema teda kaks-kolm korda manitsemas ja meelitamas pidi käima. Ta virises jonni, tigeda, sapise jonni pärast, ja see jonn kees kadedusest üles, mis tema väikeses südames võõra mehe vastu kääris. Sest ema, väikese Jensi magus ema oli nüüd selle mehe päralt. – Jens teadis seda, ta oli seda mäletamata kordi enne näinud.

Ta teadis, et nad esiotsa natuke aega pisukeses eeskambris sohva peal istuvad – naeravad, lobisevad, musutavad; et võõras mees ema pigistab, kõditab, mudib; et ta ema rindu ja põlvesid paljastab ja et ema ikka naerab – kudrutades naerab, naerab, nagu tuvid räästa all naeravad. Jens teadis seda, sest ta oli neid vahel ukse vahelt vaadanud. Ja siis tulevad nad tagatuppa – ema lambiga ees, rinnaesine lahti, juuksed sasitud; võõras mees tema järel, kiirgavate silmadega, veider naeratus punetaval näol. Ja nad võtavad riided seljast ja heidavad ema sängi.

Kui Jens seda märkavas eas esimesi kordi nägi, ajas ta silmad pärani ja oli kohmetu. Nähtus oli talle võõras, kopsatas talle vastu pead. Muid tundmusi tal ei olnud. Kartus ei saanud üles tärgata, sest ema olek ei andnud seks põhjust; ema olek ilmutas, et talle võõra mehe poolt midagi paha ei ähvardanud. Jens vahtis ainult – vahtis oma voodikese võrepulkade vahelt laia lapseliku uudishimuga, päriva imestusega, pilguga, mis näis küsivat: Mis nüüd? Mis see tähendab? Miks nad nõnda teevad? Sest isa mõiste oli talle isiklikult tundmata, sest emal polnud ta kunagi meest näinud olevat – ühte ja sama meest, kes alati nende juures oleks elanud, nagu teised „isad”, teiste emade „mehed”. Ja need „mitmesugusedki” mehed – nad ei olnud ju mitte igal ööl nende juures, nad tulid kord, ja palju kordi ei tulnud nad mitte, nii et pisuke Jens viimase korra juba ära oli unustanud, kui uus kord kätte jõudis. Jens oli vahtides vait ja uinus vagusasti magamagi, kui lamp ära kustutati ja suigutav pimedus talle laugude peale heitis. Uinus magama, endamisi selle võõra nähtuse kallal nokitsedes, millest talle pärast tule kustutamist ainult veel lahtuv vari pähe jäi.

Kadedus tuli natuke hiljem – siis, kui Jensile ema ajutine kaotamine, ema jagamine võõra inimesega pikema kordumise läbi väljakujunenud asjaks, kindlaks mõisteks oli saanud, mille juures enam midagi uudist, midagi imestavat ega võõrastavat polnud. Jens seisis nüüd palja, labase tõe ees: sinu ema on praegu teise oma – selle võõra inimese oma, kes on tema juures sängis! See teadvus nõrgus kadedusest, kuumast, mürgisest armukadedusest, mis pani väikese Jensi ulguma, siputama, jalgu peksma, padjasse hammustama. Tal näis ettekavatsetud nõu olevat võõrast inimest, oma vaenlast, karjumisega minema peletada. Ta ei lasknud ennast maiuste ega meelitustega ära osta, ei ema löökide läbi ära hirmutada. Üks kui teine kasvatas ainult ta viha, löögid pikendasid ainult ta vastupidavuse, ta vihahoo kestust.

Aga mida ei tasanda ja ühtlusta harjumine! Nähtus, et ta vihatud sissetungijaist nutukisaga ometi lahti ei saanud, et nad tulid ja ikka jälle tulid, ja et see kisa ka ema kohta, kes nendega ühes nõus oli, täiesti mõjuta jäi – see nähtus nüris Jensi vastupanu aegamööda ära. Kadedusekuumus jahenes, vihakirg lõdvenes, järele jäi vinduv tigedus, tujukastrotslik, poolsalalik jonn. Sel hingeolul pani ta vahel vastu, vahel heitis alla – laskis enese kord ära petta, teinekord aga mitte, ja sagedasti sündis, et ta ise sai petjaks: ta võttis maiused ja vingus siiski. Korruptsioon oli oma kohuse täitnud. See tige jonn jäi talle aga seda kestvamalt hinge pesitsema, et karistus, mis ta emalt selle eest sai, aitas madu toita. Kõige valusam löök emalt mõne muu asja pärast ei olnud talle nii valus, nii vihatud, kui kõige kergem plaks nende inimeste pärast, kelle vastu ta võitles oma vägistatud õiguste eest.

Ja siis sündis kord midagi, mis visahingelise mao surematuks tegi, mis nagu paranematu haav Jensi väikesesse südamesse õhetama jäi: ka üks tema vaenlastest lõi teda! Kui ta ühel ööl virisemist ja tihkumist ei jätnud ja ühtelugu jonnakalt ema järele hüüdis, tõusis ema kõrvalt sängist vihane mees üles ja karistas Jenssi. See tuli nii ootamatult, nii jahmatava mõjuga, et Jens hoobid vaikides vastu võttis ja alles tüki aja pärast suu lahti tegi – mitte nutmiseks, mitte kisendamiseks, vaid lämbunud ägamiseks, kugistavaks läkastamiseks, nagu püüaks tal seest kurgu kaudu midagi suurt ja jälki välja tikkuda. Ta jäi tõepoolest vait; teda kuuldi viimaks ainult lõdisevat ja tasakesi nooskuvat, ja lööja urises emale: „Kas näed, kuidas aitas!” Kas oli see kartus võõra karistaja eest? Jensile jäi meelde midagi muud. Ema oli sündida lasknud, et see võõras mees Jenssi lõi. Ema oli vait olnud. See sulges Jensi suu, s e e halvas teda hingest ja ihust. Ja kui ta hommikul nägi, et ema lööjat suudles – siis, kui see talle ära minnes raha andis –, siis tundus Jensile, nagu viiks see õel mees neilt midagi ära, mis teised viimata olid jätnud. Jens vaatas murtud, tallatud võimetuses temale vaiba ääre alt järele.

Ema öösiste külaliste seas nägi väike Jens Nielsen mitmesuguseid isikuid: ühed läksid ja ununesid, teistest jäi temale enam või vähem selge kuju tallele. Nende seas oli habemeta noori ning halli habemega ja lageda pealaega vanu. Nende seas oli isandaid valge krae ja peene kuuega ja töömehi pesemata näo ja määrdinud pluusiga. Ühed kõnelesid keelt, millest Jens aru sai, teised rääkisid nõnda, et emagi neist aru ei saanud. Enamasti kõik tulid aga joobnult või pooljoobnult ja emal oli tegemist, et neid käratseva käitumise poolest talitseda. Mõned naersid, mõned jutustasid palju; mõned vehklesid kätega või tuikusid seinast seina. Jens nägi nägusid, mis talle hirmu, ja nägusid, mis talle naeru peale ajasid; ta nägi aga ka nägusid, mis talle meeldisid, millega ta oleks võinud sõbruneda. Mõnede suust käis sagedasti nii kange hais, et see ema voodist Jensi voodisse ulatus ning Jensi tigedust külalise vastu kasvatas. Ja mõnedel oli viinapudel kaasas, mida ema pidi aitama tühjendada; nad istusid siis – ema külalise süles – sohva peal, suitsetasid mõlemad, lobisesid, naersid ja jõid. Mitte sagedasti, aga mõnikord ometi nägi väike Jens ema ka selles olekus, mida ta joobnuks oli kuulnud hüütavat. Esimesest seesugusest korrast jäi talle kustumatu mälestus järele.

Paar päeva varemalt oli ta näinud uulitsal viinastanud vanamoori, kes taarus käsi lahutades ja valjusti siunates kõnniteelt sõiduteele ja sõiduteelt kõnniteele, päratu kari kisavaid ja naervaid lapsi kannul. Ka Jens oli purjus eidekest naernud ja teistega ühes temale järele keksinud, sest nähtus oli lastele niisama veider kui uus. Ja lasteparv oli hurraa hõisanud, kui linnavaht tuli ja käratseva emakese kättpidi kõrvale talutas.