Eduard Vilde - Lunastus

• Название: Lunastus
• Автор: Eduard Vilde
• Жанр: Драматургия

Eduard Vilde 1909. aastal ilmunud romaan.

---

Paar päeva varemalt oli ta näinud uulitsal viinastanud vanamoori, kes taarus käsi lahutades ja valjusti siunates kõnniteelt sõiduteele ja sõiduteelt kõnniteele, päratu kari kisavaid ja naervaid lapsi kannul. Ka Jens oli purjus eidekest naernud ja teistega ühes temale järele keksinud, sest nähtus oli lastele niisama veider kui uus. Ja lasteparv oli hurraa hõisanud, kui linnavaht tuli ja käratseva emakese kättpidi kõrvale talutas.

Seda joobnud naisterahvast oli Jens Nielsen võinud naerda. Aga kui tema ema lähemal laupäevaööl ühe külalisega koju tuli – näos see pentsik ilme, mis inimese naerdavaks teeb, siis hakkas Jens südame põhjast nutma. Ta nägi ema nõtkuvat sammu, tema võõraid liigutusi, ta tühja nägu ja õõnest pilku, ja vedelat, vänget naeratust ta niiske suu ümber; ta kuulis ema huultelt tundmata häält tulevat, lohakat, limast, lehkavat häält, mis talle nagu märg kalts vastu pead lõi. Seda nähes ja kuuldes haaras väike Jens mõlema käega oma peakese ümbert kinni ja tõusis voodis istukile. Tema päraniaetud silmadest kõneles esiotsa ainult õudne ehmatus. Südamevalu käes nutma hakkas ta alles siis, kui ema, temale läheneda tahtes, vaaruva jala pealt vastu kappi põrkas; ja see nutt muutus kramplikuks, kui ema kuumad, higised käed ja märg suu tema ihu külge puutusid. Mis aga Jensile sellest ööst pureva tundmusena kõige elavamalt põue jäi, oli esiteks nähtus, kuidas ema, kui ta veepudeli laua peal tühja leidis olevat, pesuvaagnast seebist vett jõi, ja teiseks lugu, et võõras mees ema riidest lahti pidi võtma. Ema naeris ainult. Võõras mees tõmbas tal ka särgi seljast, nii et ema ihualasti keset tuba seisis, ja ema naeris ikka veel. Kui Jens Nielsen mitu aastat hiljem ennast piinata tahtis, siis kutsus ta enesele alasti ema naermise sellest ööst kõrvu tagasi.

Nagu ema külaliste hulgas oli häid ja halbu, naljakaid ja kohutavaid isikuid, nii tuli nendega ka iga laadi juhtumusi ette. Mõni võttis nutva Jensikese põlve peale ratsutama ja pistis talle lepituseks kümme ööri pihku. Teine püüdis teda naljasõnadega nutmast naerma ajada. Kolmas laskis teda oma pudelist rüübata, sest siis pidi Jens ruttu suureks kasvama. Keegi lahke näoga habemik mees jutustas Jensile naervate silmadega, et temal olevat kodus, kaugel mere taga, just niisamasugune väike poeg kui Jens; sellele tahtnud ta Kopenhaagenist ilusa taskukellakese kingituseks viia, aga Jens võivat selle enesele saada, kui ta sedamaid lubab magama jääda ja ema rahule jätab. Ja tõepoolest – ta võttis taskust karbikese ja selle seest hiilgava uuri kuldse keega ning andis Jensile. Jens tegi kohe, kui oleks ta magama jäänud, aga vaiba all õpetas ta süda kaua veel tummale kellale tiksumist, kuna ta kõrv ema ja kinkija kaelustamisi kuulis. – Keegi teine jälle oskas loomade hääli järele teha. Sügas ema teda kurgu alt, siis röhkis see naljakas mees nagu siga; näpistas ema teda, siis kiunus ta nagu põrsas või näugus nagu kass, ja kui Jens talle naerdes käe vastu pistis, siis urises ja haukus ta tema peale koera kombel. Kõige kenam oli aga, kui ta „kukeleegu!” laulis – kord nõnda kui noored, kord nõnda kui vanad kuked. – Ja veel üht lõbusat külalist mäletas Jens. Selle käed, käsivarred, terve rind ja isegi selg olid kõiksuguseid siniseid kujusid üleni täis – laevaankruid, lillesid, lindusid, madusid, kalu ja kirjatähti. Kui ta särgi maha tõmbas, et seda näidata, paistis tal sinisekirju kamsik seljas olevat. See mees käis korda kolm neil võõrsil ja iga kord näitas ta Jensile oma maalitud ihu. – Midagi huvitavat oli näidata ka ühel suurel mustal mehel, kes emaga käte abil juttu ajas, sest et ta arusaamata keelt kõneles. Selle inimese terve nägu oli musta habet täis kasvanud, nii et üksnes silmade ümber natuke valget ihu jäi. Habe ei olnud aga mitte pikk. Korraga kahmab võõras habemest kinni – rebib, rebib, ja kurguaugust voolab habe nähtavale, mis, kui ta on otsani väljas, ulatub mehel peaaegu põlvini. Esiotsa kartis Jens seda karvanässi, aga kui ta nägi, et ema tema habet võis katsuda ja tukistada, ilma et karune elukas teda oleks hammustanud, siis kadus Jensi kartus, pealegi nii väga, et ka tema seda imehabet söandas puudutada. Palju nalja tegi Jensile, kui võõras keeras habeme mitmekordselt ümber kaela enesele salliks või sidus kahte haru pidi selja taha kinni. Seesugusel lõbusal ööl Jens ei virisenud.

Need olid Jens Nielseni head mälestused ema tundmatuist külalistest ja juhtumustest nendega. Nende kõrvale seltsis halbu ja väga halbu. Oli sündmusi, mil Jens ema pärast värises, ema kurbust ja pisaraid kaastundlikult jagas.

Nõnda mäletas Jens üht joobnut, kes kõigest väest tahtis laulda, ja kui ema teda keelas, siis lõi ta ema ja kiskus tema karvu. Jens hakkas suure häälega nutma, aga ema pidi vait olema, sest kära ei tohtinud suureks minna. Teine purjus mees lükkas põleva lambi laualt maha. Silmapilk oli põrand lõõmavat tuld täis. Kui ema seda püüdis kustutada, sattusid ta riided põlema. Suure vaevaga läks tal viimaks korda tuld põrandal ja ka enese küljes veega lämmatada, aga haavu, mis ta seejuures oli saanud, põdes ta kaua aega tagajärel. – Kord tuli ema kahe üsna noore härraspoisiga. Need käisid kordamisi ema juures magamas ja see kestis terve öö. Nende naeru ja lori pärast ei saanud Jens magada; sellepärast teadis ta seda. Ja kui need peened poisikesed hallil hommikul naerdes ära läksid, ei andnud nad emale viit öörigi. Jens nägi ema voodi äärel istuvat ja nutvat. „Millest ma pean elama!” kurtis ta endamisi. See oli nii kurb, et ka Jens nutma hakkas. Ta puges ema sülle, võttis ta kaela ümbert kinni, ja nõnda nutsid nad üheskoos, kuni ema tööle läks – magamata, nagu ta oli, ja punaste silmadega.

Sääraseid pettusi tuli ka muudel kordadel ette. Petjad ähvardasid ema politseiga ja ema jäi siis iga kord vait. Ühes varemas korteris, Viborg-gades, tõstis üks joobnud isand suurt kära, kui ema tema käest tasakesi raha palus. Ta vehkles kepiga ja lõi pesuvaagna puruks, millest vesi üle laua ääre Jensi voodisse jooksis. Vihane võõras vandus veel trepikojas ja hooviski nii lärmitsevalt, et majaelanikud peremehe ees kaebust tõstsid. Peremees ütles emale korteri üles. Emal oli jälle kord kolimine kaelas. Seda ei juhtunud mitte just harvasti.

Väike Jens mäletas mitut korterivahetust. Paarist kohast pidid nad lahkuma, ilma et nende juures öösel mingisugust müra oleks olnud. Kui Jens ema käest küsis, miks neile üles oli öeldud, sai ta vastuseks: „Nad ei salli meid.” Et kolimine kulu tegi, siis viis ema enne mingi asja pandimajja, kus ta ka muidu väga tihti käis. Ja uues korteris oli tal palju kuulata ja paluda, enne kui ta leidis inimese, kellel aega ja tahtmist jätkus väikese Jensi eest hommikuti hoolt kanda. Kõige kauemini olid nad praeguses korteris elanud. See tulevat lutikatest, ütles kord ema. Lutikate pärast olevat vana Jörgensen hea mees. Aga küllap see tuli ka sellest, et teised üürilised ema peale ei kaevanud. Need olid kõik väga vaesed, seepärast ei pannud nad midagi pahaks. Ja üks ning teine neist tuli õhtul joobnult koju ning tegi siis ise müra. Mine veel teise peale kaebama.

Kui väike Jens öösiti üles ärkas ja ema voodist ei leidnud, siis ei lõppenud tema ootamine mitte iga kord sellega, et ema poolel ööl koju tuli – külalisega või ilma. Vahel jäi ema hommikuni ära – äripäeval selle tunnini, mil ta vabrikusse pidi minema, pühapäeval kauemini. Jensile, kes kõik öised hirmud kahe- ja kolmekordsel kestusel ära oli kannatanud, vastas ema, et ta võõrsil käinud. Enamasti võõrsil, vahel aga ka tantsupeol. Viimasel puhul nägi Jens teda kõige uuemais riideis, juuksed käharaks põletatud, närtsinud roos peas; juuksesalkude seest varisesid ümmargused värvilised paberilibled maha. Mõnikord tõmbas ta punga taskust ja luges raha, teinekord vaatas ainult peeglisse ja ohkas.

Tantsule läks ema vahel ka Jensi teades. Siis ostis ta Jensi nõusolemise hiilgavate lubamistega ära ja jättis pisikese öölambi lauale põlema.

Ema kaasaliseks heitis sagedasti Ellen Knudsen, keegi vanaldane vabrikutüdruk, kes elas oma elatanud lese emaga maja kõige kõrgemal korral. Enne minekut oli mõlemal suur ehtimine peegli ees. Ellen käis ennast nimelt all Nielsenite juures riietamas. Nad aitasid teineteisel juukseid krussitada, haake ja nööpe kinni panna ning kleite kohendada. Väike Jens vaatas pealt, kuidas nad oma kehad korsetiga peenemaks pitsitasid, põue rätikuid toppisid ja ristluude peale väikesed padjakesed sidusid. Lõpuks vaapasid nad veel puuvillatopiga valget ja punast põskedele, misläbi nad palju ilusamaks said. Jensi ema sai nii ilusaks, et Jens teda vaatas nagu võõrast inimest – olles kahevahel, kas teda tohib puudutada. Seevastu ei võinud Ellen Knudsen nii ilusaks saada, sest tal oli väga inetu suu. Seda suud oli väike Jens esiotsa peaaegu kartnud, pärast aga harjus ta temaga. Kui Ellen sõnakese rääkis või natuke naeratas, tulid ta liiga lühikese pealmise huule alt hambad nähtavale, mäherdusi Jens ühegi muu inimese suus polnud näinud. Hambad seisid üksteisest kaugel lahus, peaaegu valgete igemete küljes, ja mitte ridamisi, vaid üks ülemal, teine alamal. Juurest olid nad kaunis jämedad, otsast aga imeteravad, mõni kahe ja kolme niisuguse terava otsaga. Et Elleni suu lai oli, siis paistis pikk räga neid imelikke hambaid välja, mis Jensile Peterseni-ema mõne suure kala lõugu meelde tuletasid. Ellen ise – ta oli lõbus tüdruk – nimetas ennast oma hammaste pärast krokodilliks.

Krokodill käis emaga vahel ka muil õhtuil kaasas. Ühel ööl tulid nad priske meesterahvaga koju. Ellen Knudsen ei läinud üles oma korterisse, vaid kõik kolm istusid juttu ajades eeskambrisse nagisevale sohvale. Jens võis neid pimedast toast lahtise ukse kaudu näha. Meesterahvas, kes istus ema ja Elleni vahel, krääpas ja mudis neid mõlemat, aga üksnes ema naeris talle vastu. Ellen Knudsen oli näost valgeks läinud ja värises. Ta silmad olid suured ja kiirgasid metsikult. Suu hoidis ta kõvasti kinni, nagu ei tahaks ta oma hambaid näidata. Korraga tõusis ema üles ja tuli tagatoast midagi otsima. Meesterahvas pigistas Ellen Knudseni põlve. Ellen lõdises, ta hambad plagisesid, kõik ta keha näis hüppavat. Korraga kargas ta mehe ümbert kinni ja lõi oma krokodillihambad talle kaela sisse.

,,Minu mees,” ümises ta teda närides, „minu mees!”

Sel ööl magas külaline esiti emaga ja siis Ellen Knudseniga ema voodis. Jens kuulis Elleni lõdisevat nagu kange külma käes. Kui võõras paari tunni pärast ära läks, andis Ellen muist raha, mis ta tema käest oli saanud, emale.

KOLMAS PEATÜKK. VÄIKE JENS NIELSEN PROTESTIB

Jens ei olnud veel viie aastane, kui ta peake Jenine Nielseni pihta esimese terava noole laskis. See sündis ühel pühapäeva-hommikul pärast jälki ööd. Üks joobnud öökülaline oli ema sängi ja kogu tagumise toakese ära rüvetanud. Ema istus, kui tuba oli kasitud ja Jens riietatud, kolletanud näol ja veripunaste silmaäärtega eeskambris sohval ning suges haigutades oma ilusaid vanunud juukseid. Õhus vinetas kibehapu lõhn, määrdinud seinad tukkusid murehallil tumedusel, väljas pragises kevadine vihm ajuti vastu tusaseid aknaid. Väike Jens, pooluneta ööst roidunud, kõbistas esmalt vagusalt nagu hiireke tagakambri nurkades, sai siis tükiks ajaks hoopis kuulmatuks ning astus viimaks aeglasel sammul üle läve ema juurde. Ta jäi tema põlvede ette seisma ja tõstis oma sinihallid silmad, mis ujusid läikleva niiskuse sees, karmi tõsidusega Jensine Nielseni peale.

„Miks sa sihukesi sigu siia tood?” küsis ta vanainimese kindla tooniga.

Emal jäi pragisev kamm juustesse kinni. „Missuguseid sigu?”

„Neid võõraid mehi! Mis nad siin käivad?”

Jensine Nielseni käsi lahkus kammi küljest ja vajus põlvele. Tummalt, poollahtise suuga vahtis ta põnnikese otsa. Lõi siis silmad maha. Ta pilk otsis põrandalt nagu millegi üle seletust ja liikuv suu pidas aru, kas naerma hakata. Aga ta ei hakanud naerma.

„Kust sa niisuguseid rumalaid sõnu oled õppinud?” hüüdis ta viimaks surutud häälega.

„Kas „siga” või?” küsis Jens. „Sinu käest.”

Nüüd hakkas Jensine Nielsen naerma. Kõhinal naerdes sirutas ta käe poisikese järele välja, kuid see, sammu poolteist temast eemal seistes, ei lähenenud temale. Jens seisis kindlalt ja laiajalgselt paigal, nägu tõsine, silm tungiv-terane.

„Noh, miks sa ei ütle?”

Tema tõrkuv eemalseismine kustutas iga naerumuige ema huultelt. Jensine kollakas-kahmetu näonahk hakkas mitmest kohast tuksatlema, nagu oleks teda torgatud. Kord lendas kurjustamise vari ta otsaesisest ja kokkutõmmatud kulmudevahest üle, ta suu näis tõrelevaid sõnu valmis seadlevat. Siis aga äigas nägematu käsi näo jälle puhtaks ja sinna tekkis pikkamisi, pikkamisi midagi peale, mis nihutas Jensikese paigast. Kuna ta ema põlvede vastu asus ja lahtise suuga nagu varblasepojuke ülespoole vahtis, ütles Jensine Nielsen tasa:

„Aga sa tahad ju süüa saada, Jens. Nad annavad mulle raha.”

Jens mõtles ja vastas:

„Kas meil enestel nii palju ei ole?”

„Ei, Jens, meil ei ole nii palju. Sul ei ole ju isa.”

Ja nüüd kukkus Jensi käekese peale nii suur ja palav piisk, et poisike üsna ehmus. Ta jättis iga edasipärimise, kogu ta olek muutus jälle lapseliseks, rumal-lapseliseks. Räpakalt ronis ta ema sülle, võttis ema kaela ümbert kinni, ja oma teravat ninakest Jensine huulte sisse puurides hüüdis ta luksatava häälega:

„Jens on jälle pai! Kas sa Jensile täna rabarberi-körti keedad?” –

See oli Jensi esimene protest, teine järgnes ligi aasta hiljemini.

Ühel õhtul, töölt tulles, leidis Jensine Nielsen pojakese nutetud näoga kojaukse lävel istuvat. Ta küsis, mis tal viga olevat, ei saanud aga esiotsa mingit vastust. Jens näis olevat kurb ja ühtlasi vihane. Suu oli ta kõvasti prunti tõmmanud, kulmudevahe oli varjutatud, ja kui ema ta käe kõrval tuppa viis, tõusid tal mõned mõrud nuuksatused rinnast. Enne veel kui Jensine oma pärimisi kordama sai hakata, küsis lapsuke järsku:

„Ema, mis on „lits”?”

Ema vaatas silmi suurendades tema peale alla.

„Kes ütles nõnda?”

„Mis on lits? Miks nad hüüavad sind litsiks?” kordas Jens, ema küsimist tähele panemata, iseäralise valida visadusega, kuna ta pilk räpaste laugude alt iseäralise kiirgega ema suu poole üles vahtis.

Jensine pale oli tõmmuks läinud.

„Kes hüüab mind nõnda, kes?”

„Meister Andersen, ja meister Olsen, ja – Knud, ja – ja Alf ja Hedda, ja – ja –” Jensi rinda vapustas jälle üks neist vägisi väljatikkuvatest nuuksatustest.

„Millal nad mind nõnda hüüdsid?” Jensine Nielsen istus toolile; ta nägu valgus ruttu hallakaks ja Jens nägi ta näppe tasakesi värisevat.

Jens jutustas. Ta olevat Andersenide väikesele Olafile täna kogemata häda teinud ja see jooksnud nuttes papale kaebama, kes ajanud meister Olseniga sepapaja ukse ees juttu. „Küll ma sulle näitan, sa üleannetu litsipoeg!” ähvardanud meister Andersen hädategijat, ja meister Olsen rääkinud midagi „Nielseni-litsist”, kes oma lapse uulitsal koeraks laskvat minna. Seda kuulnud Svenseni Knud, Asmusseni Alf, Olseni Hedda ja mõned teised suuremad lapsed pealt, ja varsti hakanud nad Jenssi uute sõnadega sõimama ning narrima, mis kestnud poole päeva. – Nõnda palju kooris Jensine oma pojakese pikast ja natuke segasest jutust kindla sisuna välja. Ärakannatatud kurjuse värskendatud meeldetuletus pitsitas Jensil uuesti vihapisarad silmist, aga ta valas neid nüüd vapra vaikimisega, täiesti hääletult, ja isegi nuuksatusi suutis ta alla kugistada. Seejuures ei unustanud ta ära, et emal on vastus talle ikka veel võlgu. Tingimata tahtis ta teada saada, mida see võõras sõimusõna, mis neisse mõlemasse korraga puutus, õieti tähendab.