Eduard Vilde - Lunastus

• Название: Lunastus
• Автор: Eduard Vilde
• Жанр: Драматургия

Eduard Vilde 1909. aastal ilmunud romaan.

---

Ent ta kuulis ainult, et see olevat rumal ning ropp, nii et ta selle pidavat unustama. Sõna tähendusest läks ema mööda, sest ta oli vihaseks saanud ja ei pannud Jenssi enam tähelegi. Ta sammus ühest kambrist teise, lõi rusikaid kokku, kiristas hambaid ja puistas vahusest suust kurje sõnu välja. Nii vihasena polnud väike Jens oma head tasast ema veel kunagi enne näinud. Tema sõnadest jäid Jensile meelde ainult mõningad, nagu: „Lapsele! Pisikesele lapsele! Tõprad! Kuradid! Ilmsüüta lapsele!” Ja siis tõi ta krokodilli ülevalt alla ja jutustas sellele poolsosinal oma suurt pahandust. Ja ka Ellen Knudsen, see lahke sõnaga rahulik tüdruk, aitas „tõpraid” ja „kuradeid” hüüda, kusjuures ta röövkala-hambad väga ähvardavalt nähtavale tulid.

Lugu lõppes sellega, et Jensi ema järgmisel esimesel korteri üles ütles ja nelja nädala pärast Jörgenseni majast välja kolis. See oli Jensi sündimisest saadik esimene korter, millest Jensine Nielsen omal tahtmisel lahkus, ja ta oli selle peale üsna uhke. Kolimisel kuulis Jens teda lõbusat laulukest ümisevat, ja Peterseni vanaema vastu, kes teda sõbralikult aitas, ütles ta enam kui üks kord: „Noh, eks me saa näha, missugune aus neile siia lutikapessa sõimata tuleb!” Ja ise naeris lõikavalt.

Nielsenite uus korter oli Danebrog-gades, Vesterbro linnajaos, gaasivabriku ümbruses. Sadama suits, vabrikute tahm ja igavene märg mereõhk olid selle vana linnajao veel tõmmumaks vaabanud, kui oli Nörrebro, kust nad tulid. Näis, nagu oleksid siin kõik hooned ja tänavad tõrvariide-kaltsudega üle tõmmatud. Igasugused haisud lehkasid halli udu sees segi, ja kes kaua väljas viibis, tuli poolnõgise näoga koju. Nagu Prins Jörgens Gades, nii oli Jensine kahe tillukese toaga korter ka uues kohas hoovipealse maja alumisel korral – kõrgemal ei võinud ta oma öise äri pärast elada –, kuid mitte nii madalal kui endine, sest all oli poolest saadik maa sisse ulatuv pesuköök. Hooviga, mille kahte otsa jällegi tünnidega peldikud palistasid, võis avaruse poolest rahul olla; küll ei paistnud Nielsenite korterisse ka siin taevast ja päikest, aga vastas ja kõrval seisvate majade tagumised tolmutamisaknad olid natuke kaugemal ja hoovis heledam valgusekuma, iseäranis lõuna-ajal. Halvaks küljeks oli uuel korteril aga see, et Jensine töökoht kaugele oli jäänud, mispärast ta enam kodus lõunal ei saanud käia, kuna ta hommikuti, kui vähegi juhtus viibima, hoburaudteed pidi tarvitama, mis talle soovimata kulu tegi. Ema ja Jens, mõlemad olid nüüd nädal otsa ilma sooja lõunata; kumbki nosis õhtul keedetud või poest valmilt ostetud külmi suupisteid süüa, mille mõjul nende näod varsti veel kollakamaks ja kõhnemaks muutusid. Pealegi pidi Jens nüüd terve päeva emast ilma olema. Aga või siis naisterahval, kellel öösel külalisi käis, kortereid palju valida oli; õnn, kui vähegi kõlblikuma urkakese kuskil peidetud põikuulitsas kätte sai. Lutikatest arvas neiu Nielsen uue korteri vaba olevat, nagu majaperemees Ballerup seda kauba tegemisel ka oli kinnitanud; aga paari nädala jooksul tuli neid uute seinapaberite alt ometi nähtavale, ja esimese kambri ahjupoolses nurgas elutses suguvõsake priskeid prussakaid pealekauba.

Väikese Jensi kauples ema uues elukohas ühe lese sukakuduja hoolde, kes nendega ühise vahekoja ääres elas, hommikust õhtuni kodus töötas ja kellel ka enesel väike poeg oli. Viimane, nimega Holger, sai nüüd Jensi alaliseks mänguseltsiliseks. Esiotsa pelgas Jensike Rasmusseni-emanda poega, see oli näost isevärki tõmmu ja ta suurte silmade laiad valged välkusid mustade ripsmete alt nii võõralt, peaaegu kohutavalt välja. See tuli sellest, et väike Holger oli mulatt, ehk küll juba neljandast põlvest; oma vanaisa isalt, kes süsimusta neegrina ühe taani neiuga oli abiellu heitnud, oli ta pärinud oma tubakakarvalise naha, oma villaka käharpea ja need välkulöövad tulesilmad. Aga aegamööda harjus ning sõbrunes Jens tema välimusega ja endise kartuse asemele asus viimaks elav imestus Holgeri vastu tema tundevalda. Ta imestles selle tõmmu poisi elavust, väledust ja osavust. Holger oli alati liikvel ja tema liikumine tuletas meelde osalt lindu, osalt kassi. Näis, nagu kannaks teda õhk ja nagu poleks tal luid liikmeis. Ükski katus polnud temale liiga kõrge, ükski müür liiga järsk, ja kõndides või joostes oli tal peaaegu kuuldamatu samm. Ehk küll ainult pool aastat temast noorem, ei võinud Jens selle peale mõeldagi, et Holgerile midagi järele teha, mis nõudis suuremat kehalist tulisust ja painduvust ning ühtlasi kärmet julgust. Ammuli suuga jäi ta temale järele vahtima, kui see midagi kaelamurdvat korda saatis, ja ainult Holgeri abiga sai ta temaga mõne vähem raske poisikese-tembu kaasa teha. Ka vaimse kärmuse, mõttelise algatus- ja leiuvõime poolest jäi ta temast maha. Kuna väikese mulati pea alati nagu sädemeid välja pildus ja ta suukese värvikirjust jutumulinast üle voolama pani, oli Jensil vaeva tema mõtetest sedavõrd aru saada, et nende kohta mingile arvamisele jõuda. Mis nad kahekesi mängides iganes uut ette võtsid, selleks tuli algatus Holgeri poolt, ja algatust tuli talt nii ohtrasti, et neil vaheldusest kunagi puudus ei olnud. See meeldis Jensile, nagu Holgerile meeldis Jensi sõnakuulelik nõusolemine. Ja nõnda said sigarikarvaline mulatike ja väike valge täistaanlane lahutamatuiks sõpradeks.

See sõprus soetas Jensine Nielsenile esimesel kuul paar „perekondlikku” pahandust. Kui ta oli lootnud, et temale ja ta lapsele endises korteris osaks saanud sõim Jensikese meelest uues ümbruses ununeb, siis ta eksis. Jensi peakesesse oli halb sõna, mille tähenduse ema talle oli seletamata jätnud, tallele jäänud, ja ühel õhtul teretas poisike, kes posase näoga poolpimedas toas istus, teda sõnadega:

„Ema, ma tean nüüd, mis on lits!”

„Aga Jens –!”

„Litsi juures käivad mehed magamas – ta on ropp naisterahvas.”

„Issand jumal, kes sulle –”

„Ema, sa oled lits!”

Jens oli põrandalt üles tõusnud. Ta seisis keset tuba, käed selja peal, ja vahtis oma selgete, teravate linnusilmadega, mille läige videviku ära võitis, ema poole üles.

Viimane ei lausunud tükil ajal musta ega valget. Ta nägu jäi nii kinniseks, ta vaade nii varjatuks, et Jens tema mõtted mujal arvas viibivat, mispärast ta oma viimast lauset iseäralise trotsiva võidurõõmuga kinnitas:

„Oled jah! Oled jah!”

Jensine Nielsen viis poisikese tõrkuvat kätt pidi lähema istme juurde, toetas enese selle peale maha ja tõstis Jensi sülle. Tema pead paitades, ta otsaesist suudeldes, ta põske oma põse vastu vajutades küsis Jensine hellalt, meelitavalt, peaaegu paluvalt:

„Kes sulle nõnda ütles?”

„Ma ei tea.”

„Kuidas, Jens, – sa ei tea!”

„Ma ei mäleta.”

„Tuleta meelde, Jens!”

„Ma ei ütle!”

„Miks siis, Jensike, miks sa ei ütle?”

„Ei ütle!”

Ema vaikis. Tema võõrastus ei olnud mitte väga suur, sest vahetevahel ilmsikstulev trotslik jonn Jensi loomuses oli talle tuttav.

„Aga kui ma sulle vitsu annan?”

„Ei ütle siiski.”

Jensine laskis ta põlve pealt maha. Kauemini ei püüdnud ta tema sisse tungida; ta lootis teisel teel eesmärgile jõuda. Tehes, nagu ei paneks ta teda enam tähelegi, võttis Jensine kübara peast, ülejaki seljast ja läks tagatuppa, ust enese järel koomale tõmmates. Sinna jäi ta vagusi istuma. Pikk vaikus tekkis mõlemas kambris. Kuulda oli ainult ema ohkamist ja paarikordset köhatamist.

Jens kõhkles ja kõhnitses ahju suu ees mõne aja, sügas pead, sosistas endamisi, maalis ahju ilustisi näpuotsaga järele, kimbutas prussakat seinal ja nihutas enese siis mitmesugustel ringteedel tagatuppa. Käsi kergesti ema põlvede peale pannes küsis ta:

„Mis sa talle teeksid, kui ma ütleksin?”

Kes see ometi peaks olema, et ta tema eest nii väga kardab? mõtles Nielseni-neiu, ja vastas pärast vähest arupidamist:

„Ei ma teeks talle midagi.”

„Kas sa teda ei lööks?”

„Lööks? – Ei.”

„Ega karvustaks?”

„Ei.”

„Aga sa kaebad ehk tema mammale?”

Jensine peas hakkas koitma, ilma et ta oma aimdust hästi oleks uskuda suutnud. „Ei ma kaeba ka tema mammale.”

„Noh, Holger ütles mulle, mis lits on.”

„Pisike Holger? Kuidas tema seda teadis?”

„Ta – ta teab kõik! … Ei,” parandas Jens ennast ruttu, „ta küsis suurte inimeste käest … Calliseni Julie ütles talle.”

Jens täiendas oma ilmutust ema lähemate pärimiste peale, nii et sellest järgmine uurimislooke välja tuli: Jensike küsib oma väikeselt südamesõbralt, mida raske sõimusõna tähendavat. Holger ei tea. Nähtavasti pahandab see viimast, haavab tema auahnust. Ta lubab seda Jensile „pärast” öelda –”kõige hiljem õhtuks”. Jens näeb teda siis uulitsal suuremate poiste ja tüdrukutega juttu sobitavat. Aga teda naerdakse välja. Küsitavad ei tea kas isegi selgemalt musta sõna tähenduslikku tuuma või ei pea nad pisikest põnni seletuse vääriliseks. Õhtu eel asub nupukas mulatt lihunik Calliseni tüdrukule, kes pesuköögis peseb, sõbralikult külge. Ta ajab temaga laia juttu kõiksugustest maailmaasjadest, sest vana Julie, arukese poolest pisut napakas, kõneleb lastega nagu vanainimestega, ja üksinda olles räägib ta kassi, koera või puuhalugagi. Kuidas nüüd väike keeleuurija uuritava sõna muu seas kõnesse võtab, jääb teadmatuks, aga Jens, kes sõbrale järele on hiilinud, kuuleb, kuidas Julie suuke kõlbelise pahandusega hüüab: „Kuule aga kuule jõmpsika suud! Lits on ropp naisterahvas, kelle juures mehed magamas käivad! Ära sa nii rumalat sõna enam suhu võta!”

Holger saagiga jooksu! Ukse ees põrkab ta Jensiga kokku ja teatab talle võidurõõmul, mida teine isegi juba kuulis. –

Ema pidas Jensi vastu sõna: ei ta võtnud Holgerit ise vastutusele, ei läinud ka tema mammale kaebama. Sündmuseke mõjus aga temale nõnda, et ta paaril esimesel kuul ühtegi öösist külalist uude korterisse ei toonud, jah, õhtutel üldse väljagi ei läinud. Kuid kolimine oli kulu nõudnud, Jensi uued saapad ja ülikond maksid mitu krooni, laenukassas ootasid mõned pandid intresside maksmist ja vabrikus muutus ajutine tükitöö jälle halvasti tasutavaks päevatööks. Ei olnud midagi parata – Jensine Nielsen puges, kui pojuke oli magama pandud, jälle uulitsale. Mitu ööd tuli ta tühjalt tagasi; siis, ühel laupäevaõhtul, ehtis ta ennast riiete poolest paremini, ülendas oma näojumet punase pulbriga, ja nüüd oli tal õnne. Ta tõi vanaldase, vagusa ja üsna kaine isanda kaasa, kes aga naeratades suure pudeli kollast viina taskust tõmbas, kui neiu Nielsen lambi põlema oli süüdanud.

„Tahaksin teiega laupäeva õhtut pühitseda, preili,” tähendas ta viisakalt oma põriseva bassihäälega, „mu eit pahandas mind kodus.”

Vaevalt oli väike Jens, keda mõlema tulek unest oli äratanud, võõra häält kuulnud, kui ta nagu ettekavatsetud nõu järgi vihast meeleavaldust alustas.

„Mees, mine ära!” hakkas ta voodist karjuma, ”mees, mine kohe ära!”

Jensine külaline sai üsna kohmetuks. „Ma ei teadnud, preili või proua, et teil –”

„Ärge pange teda tähele,” kuulis Jens ema ütlevat, „unise lapse jonnakas tuju! Küll ma ta varsti vaikseks saan.”

Kuid sellega valas ta ainult õli Jensi tulde. Poiss pistis ulguma, jalgadega trampima, sõimama, ja kui ema talle meelitades ja musutades karbikese kompvekke pihku surus, viskas ta selle patsti põrandale. Tema üleannetus ulatus lõpuks nii kaugele, et ta voodist välja ronis, vaheukse lävele ilmus ja nüüd sealt võõrast meest kõige valjusega ära hakkas ajama. Särgiväel, põsed voolavais pisarais, parem käsi ähvardavalt üleval – nõnda seisis ta kohkunud külalise ees, kes ei teadnud, kas kahmata kübara järele või jääda paigale. Võõras tegi siis katset sõbrustamisega ja pakkus talle raha. Jens lükkas raha põlastava käeviskega tagasi. Kui vaenlane teda sülle tahtis tõsta, põgenes ta pimedasse tuppa ja sängi tagasi, kus ta kauakestvasse nutuhoosse sattus. Viimaks küsis ta emalt juua. Ema pilgutas külalisele silma, valas viinapudelist õlleklaasi pooleli ja jootis märatsejat magusa likööriga.

Nüüd tuli rahu majasse. Märatseja jäi magama nagu nott.

Kui ema võõraga voodisse heitis, riivas ta pilk tummaks tehtud rebelli. Selle kahvatanud põskedel siretasid veel mõned hõbedased mässuviha piisad.

NELJAS PEATÜKK. VÄIKE JENS NIELSEN KÄIB KOOLIS

Muidugi ei näinud pisike kiusupunn asjale põhja – seks oli ta liiga noor. Teda haavas ainult, et tema ema vastu oli lugupidamatust üles näidatud. Ja et need võõrad mehed, keda ema endale külalisteks tõi, selleks põhjust andsid, siis püüdis ta neid põhjuseandjaid, kellega ta pealegi ema õrnust pidi jagama, ära peletada. Et emal raha tarvis oli, seda ta mõistis, ja et võõrad mehed emale raha kinkisid, sellega oli ta nõus. Aga et nad ema juures magamas käisid, mis emale sõimunime tõi – nime, mida teistel emadel ei olnud, selle nähtuse vajadus ei mahtunud Jensile kuidagi pähe. Miks ei võinud nad emale raha anda ilma temal külaliseks ja tema juures magamas käimata?

Asjamõiste, nagu see Jensi ajus asus, tuli järgmisel päeval kuuldavale, kui ema talle öise üleannetuse eest manitsevaid etteheiteid tegi. Poisike, kelle pea joodud alkoholi tagajärjel terve hommiku valutas, alustas sellest hoolimata emaga kräbedat vaidlust.

„Aga Holgeri isa on ka surnud, aga tema emal ei käi külalisi –”

„Kust sa seda tead?”

„Ma küsisin Holgeri käest.”

Jensine pani käed risti. „Holgeri emal on enam raha kui minul,” ütles ta siis.

„Kas ta rohkem teenib kui sina?”

„Ei, aga ta saab raha ka kuninga käest.”

„Kuninga käest? Kas siis kuningas käib tema juures magamas?”

„Ei. Holgeri isa teenis kuningat, ta oli politseinik, ja selle eest annab kuningas nüüd Holgeri emale raha.”

„Kas minu isa ei teeninud kuningat?”

„Teenis küll, aga väga vähe aega – ta oli ainult soldatiks. Minule kuningas raha ei anna.”

„Aga kui kuningas Holgeri emale raha annab, kuid tema juures magamas ei käi, miks siis sinu külalised sulle muidu raha ei anna?”

„Ma ei tea, Jens,” – ema hõõrus kihelevat otsa-esist – „nad ei anna –”

„Kas sa oled nende käest küsinud?”

„Jaa – ei –”

„Siis küsi ometi! Aga ära too neid siia! Ma ei taha, et meister Andersen ja meister Olsen –” Ema mattis ta suukese käega kinni, aga sõrmede vahelt kuuldus siiski veel: „– sind ja mind litsiks –”, mispeale ema ta nilbe suu oma pakitseva rinna vastu tummaks muljus.

„Ma tean, Jens, et nad ei anna, – ma tean seda kindlasti … Sina aga – sa peaksid rahul olema ja vait … Sa ei tohiks emale mitte nii palju pahandust teha ja teda piinata, emal on muidugi raske küllalt …”

Jensine hääles oli midagi, mis pani poisikese kuulatama. Oma pead tema käte vahelt vabastades vaatas Jens emale uurivalt silma ja küsis tooniga, millest iga võitlusehimu oli kadunud:

„Kuidas pean ma siis olema?”

Seega oli pind kokkuleppimiseks sile.

Nende vahel sobis mõistlik kompromiss. Jens lubas öösisi rahatoojaid kui paratamatut halbust jälle sallida ning ühtlasi iga inimese, isegi Holgeri vastu nendest suud pidada, sest kui neist majas ei teatud, siis polnud nende pärast ka naabrite poolt sõimu karta. Ema seevastu andis tõotuse mitte enam külalisi kaasa tuua, kes ühel või teisel kombel väljakannatamatuks võiksid saada, nagu see, kellele Jens toona õigusega ropu looma nime oli andnud.