Ann Leckie - Abistav õiglus. 1. osa

• Название: Abistav õiglus. 1. osa
• Автор: Ann Leckie
• Жанр: Зарубежная фантастика

„Ta oli külmunud, muljutud ja verine – aga ma tundsin teda. Ta nimi oli Seivarden Vendaai ja palju aega tagasi oli ta olnud üks mu ohvitseridest, noor leitnant, kes viimaks edutati teise laeva komandöriks. Olin mõelnud, et ta on juba tuhat aastat surnud, aga praegu oli ta kahtlemata siin.“ Nii alustab oma jutustust romaani peategelane Breq, kes on poolenisti robot, poolenisti zombi ja kes palju aastaid tagasi oli planeet Shis’urna orbiidil transpordialuseks. Võimas kosmoseimpeerium, mis on aastatuhandete jooksul üha suuremaks paisunud, on nüüd silmitsi tugeva vastasega. Olukorda ei tee lihtsamaks seegi, et impeeriumi praktiliselt surematu valitseja on lasknud endast teha lugematul hulgal kloone, kes kõik on mööda ilmaruumi laiali. Kui Breq alustab oma kättemaksuretke, et õiglus taas jalule seada, vallandab see ettearvamatute tagajärgedega ahelreaktsiooni. Ent see pole kaugeltki kõik. Kui lugu nii lihtne oleks, poleks autor Ann Leckie debüütromaan pälvinud ingliskeelse ulme kõiki nelja tähtsamat auhinda.

---

Lennata oli lihtne. Seivarden istus poollamaskil ja vaikselt mu kõrval. Kuidas ta sai elus olla? Ja kuidas oli ta nüüd siia sattunud? See oli rohkem kui uskumatu. Aga uskumatuid asju juhtus. Ligi tuhat aastat enne leitnant Awni sündimist oli Seivarden olnud laeva Nathtase Mõõk kapten ning selle kaotanud. Suurem osa inimmeeskonnast, Seivarden nende hulgas, oli jõudnud päästekapslitesse, kuid tema oma polnud keegi leidnud – nii olin ma seda kuulnud. Ometi oli ta siin. Keegi pidi olema ta suhteliselt hiljuti leidnud. Tal oli olnud õnne.

Kui Seivarden oma laevast ilma jäi, olin ma viibinud nelja miljardi miili kaugusel. Olin patrullinud klaasist ja lihvitud punasest kivist linnas, kus vaikust häirisid ainult mu enda sammud ning mu leitnantide vestlus – ning vahel olin ma proovinud, kuidas mu hääled viisnurksetel väljakutel vastu kajavad. Punaste, kollaste ja siniste lillede kaskaadid katsid väljakut ümbritsevate majade seinu; ka majade siseõued olid viisnurksed. Lilled närtsisid, sest keegi peale minu ja mu ohvitseride ei söandanud tänaval käia, kõik teadsid, milliseks kujuneb iga arreteeritu saatus. Seetõttu kössitasid nad oma majades, ootasid, mis edasi saab, võpatasid või värisesid, kui kuulsid leitnante naermas või mind laulmas.

Raskused, millega mina ja mu leitnandid kokku puutusime, olid juhuslikku laadi. Garseddaid olid vastupanu osutanud ainult formaalselt. Transpordialused olid sõduritest tühjad, Mõõgad ja Halastused pidasid tähesüsteemis patrullteenistust. Viie piirkonna viie tsooni esindajad, kokku kakskümmend viis, kes rääkisid Garseddi süsteemi kuude, planeetide ja kosmosejaamade nimel, olid oma valijaskonna nimel alistunud ning olid ükshaaval teel Amaati Mõõgale, et kohtuda Radchi isanda Anaander Mianaaiga ja oma inimeste elude eest paluda. Seepärast linn nii vaikne ja ehmunud oligi.

Kitsas rombikujulises pargis, mustast graniidist monumendi juures, millele olid kirjutatud Viis Õiget Tegu, nagu ka Garseddi aukandja nimi, kes oli soovinud kohalikke elanikke neist teavitada, möödus üks mu leitnant teisest ja kurtis, et seekordne annekteerimine oli olnud pettumust valmistavalt igav. Kolme sekundi pärast sain ma teate kapten Seivardeni Nathtase Mõõgalt.

Kolm Garseddi väljavalitut, keda selle pardal edasi toimetati, olid tapnud kaks leitnanti ja kaksteist Nathtase Mõõga abistavat segmenti. Nad olid laeva vigastanud – juhtmeid läbi lõiganud, laevakeret lõhkunud. Koos ettekandega tuli Nathtase Mõõgalt salvestus relvast, mida abistav segment vaieldamatult nägi, ent mida Nathtase Mõõga ülejäänud sensorite kohaselt polnud olemas. Vastu igasuguseid ootusi ümbritses Garseddi väljavalitut hõbedaselt läikiv Radchi stiilis turvis, mida nägid ainult abistava silmad, ta tulistas, kuul läbistas abistava soomusrüü, tappis segmendi, ning kuna too enam ei näinud, kadusid relv ja turvis tagasi olematusse.

Kõik väljavalitud olid enne pardale lubamist läbi otsitud ning Nathtase Mõõk oleks pidanud olema ka ise võimeline märkama iga relva, väljageneraatorit või implanti. Ning ehkki Radchi stiilis turvised olid kunagi Radchi ümbruses laialt levinud, olid need piirkonnad juba tuhande aasta eest ühendatud. Garseddaid ei kasutanud selliseid, ei teadnud, kuidas neid valmistada, ega sedagi, kuidas neid kasutada. Ja isegi kui nad teadnuks, oli sellise relva ja kuuli leidumine siin täiesti võimatu.

Kolm soomusrüüs ja sellise relvaga inimest võisid Nathtase Mõõga taolist laeva tugevasti kahjustada. Eriti kui kas või üks garseddai oleks pääsenud mootorini ja relv oleks läbistanud mootori soojuskilbi. Radchaai sõjalaevade mootorid töötasid tähetemperatuuril ning viga soojuskilbis oleks tähendanud hetkelist aurustumist, kogu laev oleks lühiajalise heleda sähvatusega hävinud.

Aga mina ega keegi teine ei saanud midagi teha. Teade oli ligi neli tundi vana, signaal minevikust, vaim. Olukord oli lahenenud juba enne, kui teade minuni jõudis.

Kostis kime heli ja minu ees paneelil, kohe kütusetaseme näituri kõrval hakkas vilkuma sinine tuluke. Hetk tagasi oli paak näidu kohaselt peaaegu täis olnud. Nüüd oli see tühi. Mootor lülitub paari minuti pärast välja. Seivarden lösutas lõdvalt ja vaikselt minu kõrval.

Maandusin.

Kütusepaak oli rikutud mingil kavalal kombel, mida ma polnud tähele pannud. See oli paistnud kolmveerandi võrra täis olevat, kuigi ei olnud, ja alarm, mis oleks pidanud märku andma siis, kui olin kulutanud poole kaasas olnud kütusest, oli lahti näpitud.

Mõtlesin kahekordsele tagatisrahale, mida ma kindlasti enam ei näe. Ja omanikule, kes oli olnud nii mures, et ta hinnaline sõiduk võib kaotsi minna. Muidugi oli kusagil ka saatja, kas siis alarmiga ühendatud või mitte. Omanik ei tahtnud sõidukit kaotada, küll aga minu siia keset samblatriibulist lund jätta. Ma võisin abi kutsuda – olin küll välja lülitanud oma sideimplandid, kuid mul oli välisseade, mida saanuks kasutada. Aga me olime väga, väga kaugel kõigist neist, kes võinuks otsustada abi saata. Ja isegi kui abi saabuks, lisaks veel enne omanikku, kel ilmselgelt polnud minu suhtes häid kavatsusi, ei pääseks ma sinna, kuhu ma tahtsin jõuda, kuid see oli mulle väga tähtis.

Õhutemperatuur oli miinus kaheksateist; kerge lõunatuul, umbes kaheksa kilomeetrit tunnis, vihjas lumesajule lähitulevikus. Ei midagi tõsist, kui hommikust ilmateadet võis usaldada.

Mu maandumine oli jätnud lumesamblasse valge roheliste servadega pleki, mis pidi õhust selgelt näha olema. Maastik paistis laugelt künklikuna, kuid mäeahelikku, mille olime ületanud, polnud enam näha.

Kui see oleks olnud tavaline hädaolukord, siis oleks olnud kõige mõistlikum lennumasinas abi tulekut oodata. Aga see polnud tavaline hädaolukord ja ma ei oodanud päästjaid.

Nad võisid tulla kohe, kui nende saatja teatas, et ma olen maandunud, ja olla valmis mõrvaks, aga nad võisid ka oodata. Rendifirmas oli teisigi sõidukeid, omanikul ei tekiks erilisi raskusi, kui ta oma sõiduki äratoomisega kas või mõned nädalad ootab. Nagu ta ise oli öelnud, ei üllataks see kedagi, kui võõramaalane lumes ära eksib.

Mul oli kaks võimalust. Võisin jääda siia, loota, et mul õnnestub varitseda neid, kes mind tapma ja röövima tulevad, ning nende transporti kasutada. Või siis võisin ma Seivardeni sõidukist välja tõmmata, koti õlale võtta ja kõndida. Koht, kuhu ma jõuda tahtsin, jäi umbes kuuekümne kilomeetri kaugusele kagusse. Vajaduse korral oleksin ma selle päevaga maha käinud, kui pinnas ja ilm – ja jääkuradid – lubanuks, aga olnuks suur vedamine, kui Seivarden oleks sellega ka kaks korda pikema ajaga hakkama saanud. Ning see valik oleks kasutu, kui omanik otsustab sõidukile enam-vähem kohe järele tulla. Samblavöödilisel lumel oleksid meie jäljed selgelt näha, neil tarvitseks ainult järgneda ja meile lõpp peale teha. Kaotaksin üllatusmomendi, mis mul oleks siis, kui ma end maandunud lennumasina juures peidaksin.

Ning oleks vedamine, kui ma oma sihtpunkti jõudes midagi leiaksin. Olin kulutanud nappidele juhtlõngadele järgnedes üheksateist aastat, nädalate ja kuude kaupa otsinud või oodanud, sekka praegusega sarnased hetked, mil edu või isegi elu sõltub mündiviske tulemusest. Seni oli mul vedanud. Mul polnud põhjust eeldada, et see nii jätkuks.

Radchaai oleks seda münti visanud. Või täpsemalt, tervet peotäit, tosinat kettakest, igaühel neist oma tähendus ja mõju, nende langemise seaduspära näitamas universumi kaarti niisugusena, nagu Amaat tahtis seda olevat. Asjad juhtuvad nii, nagu nad juhtuvad, sest maailm on selline, nagu ta on. Või nagu radchaai ütleks: universum on jumalate kujuga. Amaat lõi valguse ja valguse loomine tõi paratamatult kaasa mittevalguse loomise, valgus ja pimedus paiskusid esile. See oli esimene emanatsioon, EntrepaBo; Valgus/Pimedus. Ülejäänud kolm järgnesid esimesele, mis oli nende eelduseks: EskVar (Alustamine/Lõpetamine), IssaInu (Liikumine/Paigalseis) ja VahnItr (Olemasolu/ Mitteolemasolu). Erinevalt jagatuna ja ühendatuna lõid need neli emanatsiooni universumi. Kõik, mis on, lähtub Amaatist.

Ka kõige väiksem, pealtnäha tähtsusetuim sündmus on osa keerukast tervikust ja mõistmine, miks üks konkreetne tolmukübe langeb just seda teed mööda ning laskub just sinna, tähendab Amaati tahtmise mõistmist. Pole olemas sellist asja nagu „lihtsalt kokkusattumus”. Miski ei juhtu juhuslikult, vaid ainult vastavalt Jumala mõttele.

Või nii kõlab radchaai õigeusklik õpetus. Ma ise pole religiooni kunagi eriti hästi mõistnud. Minult pole seda kunagi nõutudki. Ja kuigi radchaaid olid teinud minu, polnud ma radchaai. Ma ei teadnud ega hoolinud jumalate tahtest vähimatki. Ma teadsin ainult seda, et ma kukun sinna, kuhu ma ise olen ennast heitnud, olgu see siis kus tahes.

Võtsin lennumasinast oma kompsu, avasin selle ja võtsin välja varusalve, mille pistsin relva juurde kuue alla. Tõstsin kompsu õlale, läksin ümber sõiduki ja avasin sealpoolse luugi. „Seivarden,” ütlesin.

Ta ei liigutanud, ainult hingas vaikse üminaga. Võtsin ta käsivarrest ja tõmbasin, ta poolenisti libises ja poolenisti astus välja lume sisse.

Olin jõudnud nii kaugele, astudes ühe sammu ja siis järgmise. Pöörasin kirdesse, vedasin Seivardenit järel ja kõndisin.

Lootsin väga, et seal, kuhu ma lähen, elab doktor Arilesperas Strigan, kes oli kunagi tegutsenud arstina Dras Annia kosmosejaamas, mis õigupoolest koosnes vähemalt viiest üksteise otsa ehitatud jaamast ja asus Radchi valdustest kaugel, kahe tosina marsruudi ristmikul. Piisavalt pika aja jooksul võis seal välja ilmuda kõikvõimalikke asju ning oma töö käigus oli ta kohanud väga erinevaid, väga erineva taustaga inimesi. Talle tasuti rahaga, teenetega, antiikesemetega, peaaegu kõigega, millel võis olla kas või kujutluslik väärtus.

Ma olin seal käinud, näinud jaama kokku keerdunud, läbipõimunud kihte, näinud, kus Strigan oli töötanud ja elanud, näinud asju, mis jäid temast maha, kui ta oli ühel päeval teadmata põhjusel ostnud pileti viiele erinevale laevale ja siis kadunud. Kast keelpillidega, millest ma teadsin ainult kolme nime. Viis riiulit ikoone, peadpööritav rida puust, luust ja kullast voolitud jumalaid ja pühakuid. Tosin relva, igaühel neist hoolikalt kinnitatud jaama relvaloa number. Kõik need kollektsioonid olid saanud alguse ühest talle tasuna toodud esemest, mis oli temas uudishimu äratanud. Strigani rent oli saja viiekümneks aastaks täies ulatuses ette makstud, mistõttu jaama juhtkond tema elamist ei puutunud.

Tänu altkäemaksule olin ma pääsenud sisse, et näha seda kollektsiooni, mille pärast ma olin tulnud: mõned viisnurksed glasuurplaadid, mille värvid olid tuhat aastat hiljemgi lilleõitena erksad. Madal kauss, mille kullatud serval oli kiri keeles, mida Strigan päris kindlasti ei osanud lugeda. Lame plastikust nelinurk, mis, nagu ma teadsin, salvestas helisid. Puudutuse peale kostis sellest naeru ja hääli, mis rääkisid samas surnud keeles.

See kollektsioon oli väike, kuid selle kokku saamine ei saanud olla lihtne. Garseddi esemed olid haruldased, sest kui Anaander Mianaai oli mõistnud, et garseddaidel on vahendeid radchaaide laevade hävitamiseks ja radchaaide turvise läbistamiseks, andis ta käsu Garseddi ja selle elanike täielikuks hävitamiseks. Need viisnurksed väljakud ja lilled, iga viimane kui elus asi kõigil süsteemi planeetidel, kuudel ja kosmosejaamades, kõik need olid läinud. Keegi ei hakka seal enam kunagi elama. Keegi ei tohtinud unustada, mida tähendas Radchile vastuhakkamine.

Kas võis patsient anda talle näiteks kausi ja see pani ta täiendavat teavet otsima? Ja kui sinna oli sattunud üks Garseddi ese, siis mis võis seal veel olla? Midagi, mille patsient oli talle tasuna andnud, ise võib-olla teadmata, mis see on – või siiski teades ja püüdes meeleheitlikult sellest vabaneda. Midagi sellist, mis panigi ehk Strigani põgenema, kaduma, maha jätma peaaegu kõiki oma asju. Midagi ohtlikku, midagi sellist, mida ta ei raatsinud hävitada, kuigi see oleks olnud kõige tõhusam viis sellest lahtisaamiseks.

Midagi sellist, mida ma kangesti endale tahtsin.

Tahtsin pääseda maandumispaigast nii kaugele ja nii kiiresti kui võimalik ning nii me kõndisime tundide kaupa, tehes vaid hädavajalikke lühipeatusi. Päev oli küll Nilti kohta selge ja valge, kuid ma tundsin end pimedana – olin arvanud, et olen juba õppinud seda ignoreerima. Kunagi oli mul olnud kakskümmend keha, kakskümmend paari silmi, ning veel sadu teisi, kellele mul oli ligipääs, kui ma seda vajasin või soovisin. Nüüd nägin ma ainult ühes suunas, nägin ainult laia avarust enda taga, kui pöörasin pead ja tegin end pimedaks ees ootava suhtes. Tavaliselt vältisin ma seetõttu liiga avatud maastikke, et teada, mis on mu selja taga, kuid siin oli see võimatu.

Mu nägu õhetas, kuigi tuul oli väga nõrk, ja läks siis tuimaks. Mu käed ja jalad valutasid algul – mul polnud kindaid ja saapaid ostes kavatsust külma käes kuuskümmend kilomeetrit jala käia – ja muutusid siis raskeks ja tuimaks. Mul oli isegi vedanud, et ma ei tulnud talvel, mil temperatuur oleks võinud olla tublisti madalam.

Seivardenil pidi olema niisama külm, kuid ta astus ühtlaselt, kui ma teda järel vedasin, üks tuim samm teise järel, jalad lohisemas läbi samblase lume, ta põrnitses maha, ei kurtnud, ei öelnud üldse midagi. Kui päike oli peaaegu silmapiiril, kehitas ta kergelt õlgu ja tõstis pea.

„Ma tean seda laulu,” ütles ta.

„Mida?”

„Seda laulu, mida sa ümised.” Ta pööras laisalt pea minu poole, ta näol polnud muret ega hämmastust. Kaalusin, kas ta oli püüdnud oma kõnepruuki varjata. Tõenäoliselt mitte – kefi toime all poleks ta sellest lihtsalt hoolinud. Radchi valdustes oleks see kõnepruuk näidanud, et tegemist on jõuka ja mõjuka perekonna liikmega, kellegagi, kes on pärast viieteistkümneselt vaimuannete eksami tegemist jõudnud lugupeetud ametikohale. Väljaspool Radchi alasid oli see tuhande lõbustusega, rikka, korrumpeerunud, paadunud suli tunnus.

Meieni kostis õhusõiduki vaikne hääl. Pöörasin peatumata tagasi vaatama, uurisin silmapiiri ning nägin seda kaugel ja väiksena. Lendas madalal ja aeglaselt, näis, et piki meie jälgi. Olin kindel, et nad ei tulnud meid päästma. Mu mündivise oli petnud ning nüüd me olime nähtaval ja kaitsetud.

Jätkasime kõndimist, õhusõiduki hääl tuli lähemale. Me poleks saanud selle eest põgeneda ka siis, kui Seivarden poleks hakanud komistama; ta jäi küll püsti, kuid ta jõud oli selgesti otsakorral. See, et ta oli kõnetamata rääkinud või enda ümber midagi märganud, tähendas, et kefi mõju hakkas lahtuma. Peatusin, lasin ta käe lahti ja ta jäi minu kõrvale seisma.

Õhusõiduk lendas meist üle, tegi pöörde ja maandus meie teele, umbes kolmekümne meetri kaugusele meie ette. Võib-olla neil polnud vahendeid, et meid õhust tulistada, või siis ei tahtnud nad seda teha. Raputasin kompsu seljast ja lasin pealiskuue kinnise lõdvemale, et relva paremini kätte saada.

Neli inimest tulid välja: omanik, kelle käest ma olin sõiduki rentinud, kaks, keda ma ei tundnud, ja see tüüp kõrtsist, kes oli mind „karmiks plikaks” nimetanud – keda ma olin tahtnud tappa, kuid end vaos hoidnud. Libistasin käe põue ja pigistasin relvapära. Mu valikud olid piiratud.

„Kas sul mõistust ei ole peas?” hõikas omanik, kui nad olid viieteistkümne meetri kaugusel. Kõik neli peatusid. „Sa jääd sõiduki juurde, kui see alla tuleb, et me su leiaksime.”

Vaatasin baaris nähtud inimest, nägin, et ta tundis mu ära, ja nägi ka, et mina tema ära tundsin. „Ma ütlesin baaris, et kes proovib mind röövida, see sureb,” meenutasin talle. Ta muigas.