Ann Leckie - Abistav õiglus. 1. osa

• Название: Abistav õiglus. 1. osa
• Автор: Ann Leckie
• Жанр: Зарубежная фантастика

„Ta oli külmunud, muljutud ja verine – aga ma tundsin teda. Ta nimi oli Seivarden Vendaai ja palju aega tagasi oli ta olnud üks mu ohvitseridest, noor leitnant, kes viimaks edutati teise laeva komandöriks. Olin mõelnud, et ta on juba tuhat aastat surnud, aga praegu oli ta kahtlemata siin.“ Nii alustab oma jutustust romaani peategelane Breq, kes on poolenisti robot, poolenisti zombi ja kes palju aastaid tagasi oli planeet Shis’urna orbiidil transpordialuseks. Võimas kosmoseimpeerium, mis on aastatuhandete jooksul üha suuremaks paisunud, on nüüd silmitsi tugeva vastasega. Olukorda ei tee lihtsamaks seegi, et impeeriumi praktiliselt surematu valitseja on lasknud endast teha lugematul hulgal kloone, kes kõik on mööda ilmaruumi laiali. Kui Breq alustab oma kättemaksuretke, et õiglus taas jalule seada, vallandab see ettearvamatute tagajärgedega ahelreaktsiooni. Ent see pole kaugeltki kõik. Kui lugu nii lihtne oleks, poleks autor Ann Leckie debüütromaan pälvinud ingliskeelse ulme kõiki nelja tähtsamat auhinda.

---

„Kas sul mõistust ei ole peas?” hõikas omanik, kui nad olid viieteistkümne meetri kaugusel. Kõik neli peatusid. „Sa jääd sõiduki juurde, kui see alla tuleb, et me su leiaksime.”

Vaatasin baaris nähtud inimest, nägin, et ta tundis mu ära, ja nägi ka, et mina tema ära tundsin. „Ma ütlesin baaris, et kes proovib mind röövida, see sureb,” meenutasin talle. Ta muigas.

Üks neist, keda ma ei tundnud, võttis kusagilt riiete vahelt püstoli. „Me ei tulnud proovima,” ütles ta.

Tõmbasin püstoli välja ning tulistasin, tabades teda näkku. Ta vajus lumme. Enne kui teised jõudsid reageerida, tulistasin baaris nähtud isikut, kes samuti kokku vajus, ja järgmist tema kõrval, kõik kolm lasku kiiresti, vähem kui sekundiga üksteise järel.

Omanik kirus ja pöördus põgenema. Tulistasin teda selga, ta tegi kolm sammu ja kukkus siis.

„Mul on külm,” ütles Seivarden mu kõrval rahulikult ja osavõtmatult.

Nad olid jätnud oma sõiduki valveta, tulnud kõik neljakesi minu poole. Rumal neist. Kogu ettevõtmine oli rumal, näis, et nad polnud teinud mingit tõsist plaani. Mul tarvitses ainult Seivarden ja komps nende sõidukisse tõsta ja lendu tõusta.

Arilesperas Strigani elukoht oli õhust vaevalt märgatav, ainult ring läbimõõduga veidi enam kui kolmkümmend viis meetrit, kus lumesammal oli pisut heledam ja õhem. Laskusin väljapoole seda ringi ja ootasin hetke, et olukorda hinnata. Selle nurga alt oli selge, et seal on kaks hoonet, lumega kaetud küngast. See võis olla tühi karjuste laager, aga kui ma sain oma teavet usaldada, siis oli see midagi muud. Müüri või tara ei olnud, kuid ma ei teinud ennatlikke järeldusi valveseadmete kohta.

Veidi kaalunud, avasin õhusõiduki luugi ja väljusin, tõmmates ka Seivardeni enda järel välja. Kõndisime aeglaselt jooneni, kus lume värvitoon muutus, Seivarden peatus, kui mina peatusin. Ta seisis ükskõikselt, vaadates otse enda ette.

Kaugemale polnud ma osanud plaani teha.

„Strigan!” hõikasin, ja ootasin, aga vastust ei tulnud. Jätsin Seivardeni sinna seisma ja käisin ümber teist värvi lumeringi. Kahe lumega kaetud hoone sissepääsud näisid veidralt tumedatena, ma peatusin ja vaatasin veel kord.

Mõlemad sissekäigud olid avatud, nende taga oli pimedus. Tõenäoliselt olid sellistel hoonetel kahekordsed uksed nagu lüüsid, et soe õhk välja ei pääseks, aga ma ei uskunud, et keegi mõne ukse lihtsalt pärani jätaks.

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.