Eduard Bornhöhe - Usurändajate radadel

• Название: Usurändajate radadel
• Автор: Eduard Bornhöhe
• Жанр: Драматургия

Eduard Bornhöhe 1899. aastal ilmunud reisikiri.

---

Meile enestele ei jäetud, nagu lastele, otse midagi mureks, ja nõnda võisime, kui vihm järele jäi, rahuliku südamega linna jalutama minna.

Teiste suurte linnade kõrval on Odessa nii noor ja nägus kui vaevalt ükski muu. Tema kärme kasvamine ajab imestuse peale. Mineva aastasaja lõpul seisid siin veel Türgi kants ja tatari küla. Aastal 1789 võitsid venelased kantsi ära ja tema asemele tekkis linnake, millele Katariina II praeguse nime andis – kreeka asunduse Odessose mälestuseks, mis vanal ajal siin lähedal seisnud. Aastal 1841 oli linnal alles 25 000 elanikku, nüüd aga 400 000. Nendest on umbes pool osa vene sugu, üks veerand on juudid; muidu on siin veel palju armeenlasi, sakslasi, kreeklasi ja muid Euroopa seeklasi, kes peaaegu terve kauplemise enda kätte on kiskunud.

Linna uulitsad on laiad ja käivad nii otsekoheselt üksteisest läbi, et lindudele taeva all malelauaks kõlbavad. Peauulitsate ääri kaunistavad puude read, nende taga kumavad ilusad kirjuvärvilised majad. Kenam paik on mereäärne bulvar (jalutamisepaik) endise Türgi kantsi kohal. Maa poolt piiravad teda kõrged ja toredad ehitused, puhtad liivateed keerlevad põõsaste ja lillepeenarde vahelt läbi, määratu trepp, 5 sülda lai ja ligi 200 astet pikk, viib alla sadamasse; mastide metsa tagant sinab otsata meri.

See on aga sadam! Tema nelja sopi sees võivad 1000 suurt laeva vabalt liikuda. Merevoogude vastu kaitseb teda verstapikkune tamm, mida suure kauguse pärast silm vaevalt seletab.

Sadama ligidal uulitsa peal seisavad roheliste laudade taga rahavahetajad. Et meil türgi kopikaid vaja oli, siis viskasime paar poolimperiaali laua peale ja käskisime neid peenikeseks teha. Vahetaja ladus meile terve lasu ümmargusi ja lopergusi latakaid ette; ühel oli auk sees, teisel kiri kustunud, kolmandal äärest tükk ära lõigatud, aga vahetaja vandus, et kõik pidi hea raha olema ja võttis vahetamise eest 10 kop. mehe pealt. Konstantinoopolis ei tahtnud sandidki meie «häid» rahasid vastu võtta ja meie olime kumbki umbes 7½ rubla eest targemaks saanud.

Öösel ei saanud ma und silma. Munkade südamed on ristisõitjate vastu küll pehmed, nende sängid aga seda kõvemad; linadest ei tehtud juttugi. Kõmin ja müdin, kellalöömine ja laulmine kostis mulle terve öö kõrvu. Hommikul küsisime munga käest, kes meile teed ja saia tõi, kui palju meie südamliku tänu kõrval puhast raha võlgu oleme. Tema vastas, et öömaja ülespidamine midagi ei maksa, aga kui kloostri heaks natukese tahame ohverdada, siis olla see meie oma asi. Meie ohverdasime natukese ja tema surus meie käsi nii soojalt, kui oleksime meie kloostrile ei tea mis head teinud.

Tänuliku südamega lahkusime lahketest munkadest ja sõitsime kloostri poolt kutsutud voorimehega aurulaeva «Kuninganna Olga» juurde, mis meid esmalt Konstantinoopolisse pidi viima. Sadamasillutis oli väga viletsas korras; peaaegu oleksime omad päevad poriaugus lõpetanud.

Meie aurulaev oli määratu must mürakas; reisiraamatu järgi pidi tema ruum 7885 tonni suur ja tema masinatel 3400 hobujõudu olema; «Vene aurulaeva- ja kaubaselts» on tema õnnelik omanik. Reisijaid oli vähe, seda rohkem loomi; vahetpidamata tõstis aurukraana laiade rihmade abil härgi ja lehmi sadamasillalt kõrgesse ja pillutas neid õrnasti laevakere kuristikkudesse.

Pühapäeval, 15. märtsil hommikul kell 11 ujusime sadamast välja.

Ilm oli vilu ja niiske, paks udu kattis linna, mis muidu mere poolt kena vaadata oleks olnud, täiesti ära. Peaaegu selsamal silmapilgul, kui «Kuninganna Olga» oma uhke nina lahtise Musta mere vahu sisse pistis, kadus ka kodumaa rand meie silmist.

Kõige selle päeva sadas peenikest seenevihma. Meri ei olnud esiotsa mitte üleliiga rahutu, aga kui õhtusel ajal Krimmi poolsaare varju alt välja saime, tuli meile lõunahommiku poolt niisugune maru mühades vastu, et aurulaev kui hiiglase häll õõtsuma hakkas. Mina istusin laevalael olevas majakeses ja vaatasin murega, kuidas laeva nina kordamööda taevasse kerkis ja kuristiku põhja vajus. Suure laeva kiikumine on muidu kena vaade, mis madruste südant rõõmsaks teeb ja luuletajad tööle ergutab, kui nad seda kindlal pinnal seistes näevad. Mina aga mäletasin, et see luuleline kiikumine mind, kui ma mitme aasta eest põigiti üle Musta mere sõitsin, oma sündimise tundi ära vanduma ja peaaegu merre hüppama oli pannud.

«Mina kardan merehaigust,» ütlesin ma Buschile.

Tema vastas külmavereliselt: «Tühi kartus. Mina olen laevaga Riias ja Peterburis käinud, aga merejumalale ei ole ma veel kordagi ohverdanud. Merehaigus ei ole vist muud midagi kui nõrga inimese mõttekujutus. Ole aga hästi julge ja tee meel kindlaks, siis ei juhtu sulle midagi.»

Tuli see nüüd sõbra mehisest sõnast või sellest, et mina merega juba lähemat tutvust olin teinud, aga ma märkasin rõõmuga, et laeva kiikumine mulle seekord suuremat peavalu ei sünnitanud.

Meiega koos istusid majakeses mõned kaasreisijad, isandad ja emandad. Enne tormi algust olid nad kõik heas tujus, vestsid magusat juttu ja kiitsid laeva vagast käiku, aga kui tuul puhuma hakkas, läks pea üks, pea teine näost ja silmist halliks ja tuigerdas uksest välja «värsket õhku tõmbama». Viimaks tõusis ka Busch istmelt ja seletas, tema tahtvat kajutist raamatut tuua. Natukese aja pärast läksin mina temale järele. Ta seisis kummardades ja läkastades pesuvaagna ees. Vaagna põhjast paistis osake meie viimasest lõunasöögist. Mina näitasin näpuga sinnapoole ja küsisin:

«Kas see ongi see nõrga inimese mõttekujutus?» Tema käskis mind rabasse minna ja heitis ägades voodisse.

Öösel läksin ma veel korra üksipäini laevalaele. Vali tuul mühises väsimata jõuga, vintsutas laeva, ilma et ta selle toredat käiku oleks suutnud takistada, ja peksis mulle külma vihma vastu silmi. Taevas oli must kui tõrv, laeva ümber valitses pilkane pimedus ja mustavast sügavusest kostis mere vihane kohin. Minu süda läks kurvaks. Ligi nädala olime nüüd juba reisi peal, üle 2000 versta olime lõuna poole nihkunud, aga veel ei olnud meie ühtki kena päeva näinud. Millal tuled sa, lõunamaa õitsev kevade oma helkiva taeva ja armsa sooja päikesepaistega? …

Hommikul hilja äratas Busch mind rõõmuhüüdega: «Tõuse üles, ilm on ilus ja maa paistab!»

Mina kargasin, kaks jalga korraga, voodist maha, ajasin vatid selga ja tõttasin trepist üles. Hele valgus tegi esiotsa mu silmad tuhniks. Minu meelest oli ime sündinud. Soojalt säras päike sinisest taevast, meri läikis rohekalt ja tegi nii vagase lambanäo, kui ei oleks ta iialgi ühtainust tallesaba ära neelanud. Lääne pool kollendas kaugel liivane Türgi rand, veel kaugemal sinasid üksikud mäekingud. Tuul oli täiesti vaikinud, õhk soe ja pehme nagu meil vaevalt jaanipäeva ajal.

Kuna paremal pool rand ikka nähtavale hakkas laeva nina ees sinine, udusarnane viir merest üles kerkima; see läks tihedamaks ja värvikamaks ja selgus viimaks osalt kollaseks, osalt roheliseks mäeseljaks. See oli juba Aasia rand, mis siin Euroopa omaga pealtnäha täiesti kokku sulas. Ainult valge majakas ja Aasia mägede õrnem karv avaldasid imeliku maalõhe hakatust, mis siin paigas maailmajagusid lahutab ja meresid ühendab.

Uhke käänuga libises meie laev Bosporuse (Konstantinoopoli merekitsuse) suhu. Veepind oli siin tasane ja selge kui peegel. Kaldad on mõlemal pool kõrged ja järsud. Vanad lagunenud kindlused ja väikesed kastisarnased majakesed vaatavad ülevalt alla. Mägede külgedel haljendas rohi, mere kaldal lippasid lapsed palja jalu ja kalamehed lootsikutes töötasid särgiväel. Meie südamed paisusid rõõmust, sest nüüd oli meil käes, mida meie kaua pikisilmi olime oodanud: kevade, õitsev lõunamaa kevade!

2 TEEKOND MÖÖDA TÜRGI RANDA

Bosporus ei ole muud kui soolane jõgi, mis Musta mere veeliigsust parajal mõõdul vähendab. Ta on sügav kui meri, mitte kusagil üle kahe versta lai ja paiguti nii kitsas, et koerte haukumine Aasiast Euroopasse kostab, nagu juba vanaaegsed kirjanikud tunnistavad. Tema kallaste ilu on lugemata laulikuid vaimustanud. Mina ei ole laulik, aga vaimustatud olin ma ometi. Mu meelest oli, kui kõnniksin ma suures pealinna teatris üle näitelava, kus aga paberist kulisside asemel üks kirju mäenukk teise tagant välja venis. Mägede vahel avab ennast üks õitsev org teise järel, linnad ja külad, vanaaegsed lossivaremed ja uueaegsed kantsid teevad mööda libisedes silmad kirjuks. Linnade vahesid täidavad heledasti värvilud paleed ja suvemajad, rohelised aiad ja tõmmukad metsasalgud. Puudest torkavad oma kentsaka kuju pärast kõigepealt piiniad ja küpressid silma; esimesed on vihmavarju sarnased, peenikese tüve ja laia ladvaga, teised pikad ja sirged kui kaardiväe soldatid.

Vee peal valitseb elu ja liikumine, kui oleks terve Bosporus üksainuke sadam. Mida enam meie Konstantioopolile läheneme, seda tihedamalt seisavad mõlemal pool majad koos; alumised kerkivad pealtnäha otse sinise vee seest välja ja ülemised ronivad üksteise õlgadele astudes sinisesse taevasse. Kus kohal Türgi pealinn õieti algab, on raske ütelda.

Esmaspäeval kell 3 pärast lõunat heitis «Kuninganna Olga» Kuldsarve suus ankru välja. Tubli laev! Tormist ja udust hoolimata oli ta oma 600 versta 28 tunniga ära sõitnud. Nüüd jäi ta umbes ¼ versta kaldast eemal seisma. Terves Türgi riigis ei ole nimelt niisugust sadamat olemas, kus suured laevad otse kalda või silla äärde võiksid minna. Reisijatele on see suureks tüliks, paadimeestele õnneks ja Türgi valitsusele – kõik ükspuha.

Kuldsarv on jõesarnane meresopp, oma sügavuse ja laiuse pärast maailma sadamate seas üks kõige parematest. Ta lahutab Konstantinoopoli kahte jakku. Meie ees seisis pahemat kätt päris türgi linnajagu Stambul, millest madal Serai neem ja kaks määratut ehitust, kuulsad Sofia ja Jeni Džamo mošeed kõige esmalt silma paistsid, paremat kätt enam euroopa laadi alevid: Galata oma kõrge jämeda torniga ja üleval mäekingul Pera. Linna üleüldine pilt on siit mere poolt vaadata ütlemata tore. Majade tihe kogu kerkib otse vee äärest üles ja laguneb mitme ümmarguse kingu üle laiali. Haljendavad aiad ja puud valkja majademere keskel, lugemata mošeede kummid ja saledad tornid teevad pildi kirjuks ja elavaks.

Kaua ei saanud meie seda ilu imetleda, sest meie sattusime mereröövlite kätte. Teist nime ei tea ma neile punamütsilistele ja laiapüksilistele kurjategijatele anda, kes lootsikutega meie laeva sisse piirasid, koleda kisaga üle parda ronisid ja reisijate kallale tikkusid. Busch ja mina valmistasime endid võitlusele ja tõotasime oma elu kallilt müüa, aga siis kuulsime, et need mitte mereröövlid ei olnud, vaid paadimehed, kes reisijaid maale soovisid viia. Meil ei olnud nendega midagi tegemist. Lodjameeste järel nägime nimelt vene munkasid laevalaele tulevat. Neile ütlesime, et meie usurändajad oleme, ja nemad võtsid meid sedamaid oma kaitse alla.

Laevatrepi ees seisis munkade paat kahe sõudjaga. Seal võtsime istet ja sõitsime Türgi tollimaja ette. See oli kaunis vilets ulualune, ametnikke, pakikandjaid, reisijaid ja kõiksugu kraami täis; meid muljuti ja tõugati siin haledal kombel ja kõrvad karjuti meil kõiki maailma keeli täis. Munkadest oli meil siin suur abi ja toetus. Teistel reisijatel nähti otsata vaidlemist ja vandumist vaja olevat, enne kui nad sest põrgu eeskojast läbi pääsesid, kuna meie oma suudki lahti ei pruukinud teha. Mungad tüürisid meid ilma suure vaevata rahvamere lainetest läbi, näitasid Türgi tollivahtidele möödaminnes meie asju ja passisid, sortsasid paar sõna türgi keelt, ametnikud nokutasid oma punaseid tuttmütsisid ja meie võisime minna.

Paari minutiga jõudsime Püha Panteleimoni abikloostrisse. See on suur, mitmekordne maja ja seisab nagu kõik Konstantinoopoli majad kitsa ja porise uulitsa ääres. Vastuvõtmine oli siin niisama lahke kui Odessas, kuid kamber, kuhu meid sisse mahutati, oli kenam ja ruumikam, akendel puhtad kardinad, vooditel pehmed vedrumadratsid ja lumivalged linad.

Kambrit pidime ühe reisijaga jaotama, kes enne meid siin aset oli võtnud. See oli vene ohvitser S., kes paar päeva enne meid Sevastoopolist tulles siia oli jõudnud. Tema oli ennast kaheks kuuks teenistusest lahti võtnud ja tahtis selle aja Kairos rahulikult ära elada, kuid lugu läks tal meiega kokkujuhtumise pärast hoopis teisiti. Kuuldes, et meil umbes niisama palju kapitali, aga palju laialisemad reisiplaanid kui temal, jäi ta mõtlema ja mõtles enese aegamööda nii suure vaimustuse sisse, et oma esialgsest plaanist taganes ja ennast meile seltsiliseks pakkus. Lõime siis käed kokku ja tema jäi meie truuks reisiseltsiliseks Aasias, Aafrikas ja Euroopas, kuni meie teeharud Saksamaal lahku läksid.

Konstantinoopoli uulitsaelu ja mõne muu asja üle olen mina endisel ajal võõraste allikate järgi mõndagi kirjutanud. Nagu nüüd oma silmaga nägin, ei ole lugu sest saadik sugugi teiseks läinud ja ma ei arva seda suureks patuks, kui endisest kirjeldusest seda ja teist asja kordan.

Linna välimise kuju ilu lõpeb, niipea kui sa jala linna sisse tõstad. Uulitsad on kitsad, viletsasti sillutatud ja kubisevad inimestest kui mesipuu lindudest. Inimeste seljas virvendavad veidrad ja narrikad riidehilbud, otsekui oleksid kõik hommikumaa rätsepad peast hulluks läinud. Harva näed sa kahte inimest, kellel ühesugused vatid seljas on.

Poed ei ole muud kui hurtsikud või koopad. Seal istuvad kaupmehed ristis jalgadega, sahkerdavad, suitsetavad otsata pikki piipusid, sülgavad üle uulitsa ja haisevad türgi moodi. Poodide ees luusivad ja luuravad kerjused, hulgused, eesliajajad, kaubakandjad ja muud patused. Türgi naisterahvad, vikerkaarekarva hilbud seljas ja valged loorid näo ees, libisevad salkade kaupa nagu vaimud mööda. Igal pool lamavad ja loigerdavad laisad, poolnälginud koerad. Need on kärnadega kaetud, sagedasti ära kõrbenud karvadega ja lõhkikärisenud nahaga. Nälja ja palavuse pärast on nad nii nõrgad, et ennast ühegi elava looma eest ei liiguta. Ma nägin, kuidas suur lambakari nendest üle läks, ilma et koerad muud oleksid teinud, kui et veidi õhkasid ja tolmu pärast aevastasid. Türklased ei tapa neid kui roojaseid loomi iialgi, aga nad tallavad neid jalgadega, pilluvad kividega ja kupatavad keeva veega. Ometi on koertel Konstantinoopolis suur tähtsus, sest nemad on linnale tervishoiu-komisjoniks ja uulitsapühkijateks. Nad söövad kõik oma nahka, mis maha visatakse, olgu asi söödav või mitte. Peale koerte on kõik muud koduloomad linna uulitsatel luusimas – iseäranis haned ja kitsed. Iseenesest on mõista, et seda, mis loomakesed uulitsa peale kukkuda lasevad, keegi inimesehing ära ei korista.

Sellepärast on Konstantinoopoli uulitsaelu säherdune pilt, mida nina kinni hoides üks kord eluajal maksab vaadata – aga mitte rohkem.

Konstantinoopolis on palju suuri ja ajaloolises mõttes tähtsaid ehitusi, kuid vähe on nende hulgas niisuguseid, mis oma välimise kujuga vaataja silma rõõmustavad; mitmed tuletavad otse varemeid meelde, astud sa aga sisse, siis leiad tihti nii palju rikkust ja toredust, et sul silmad kirjuks lähevad ja suu ammuli jääb. Vanast Kreeka ajast (linn on oma 2500 aastat vana) on väga vähe mälestusi järele jäänud. Türklased on meistrid lõhkuma.

Meie algasime oma ringkäiku Galata tornist, mida lugejad pildi peal näevad. Torn on endisest genualaste lossist järele jäänud ja aastal 1348 ehitatud. Tema paksude müüride taga irvitasid ülbed Genua kaupmehed iga kord väetite kreeklaste üle, kui nad neid kurjasti olid petnud ja selle eest malka pidid saama. Praegu pesitsevad torni otsas tulevahid ja uudishimulikud reisijad imetsevad sealt alla vahtides Konstantinoopoli petlikku ilu.