Eduard Bornhöhe - Usurändajate radadel

• Название: Usurändajate radadel
• Автор: Eduard Bornhöhe
• Жанр: Драматургия

Eduard Bornhöhe 1899. aastal ilmunud reisikiri.

---

Türklaste südamed paisusid sel puhul täie õigusega uhkusest, sest nende sõjavägi oli hiljuti kreeklastest võidu saanud. Meie sattusime türgi velskriga, kes sõjaplatsilt koju sõitis, jutuajamisse. Tema sortsas poolteist sõna prantsuse keelt ja võttis, kui see ei ulatanud, suurema selguse pärast käed ja jalad appi. Meie küsisime, kas tema ka lahingutest osa võtnud. Tema silmad läikisid türgi napsist ja vaimustusest, ta lõi rusikaga raksti vastu rinda ja pani pasuna hüüdma:

«Mina lahingu keskel – kui sammas. Türk – tuhat meest, kreek – kümme tuhat meest. Türk – pauh, pauh! Kreek – putku. Türk järele, kreek – pool tapetud, pool vangi. Kreeka vägi maa pealt ära pühitud. Edhem-paša – suur mees, kõige suurem mees ilma peal. Mina ise – vapper mees, aga Edhem-paša – suur mees. Parbleu!»

Velsker vehkis kätega nii ähvardavalt minu nina all, et ma paremaks arvasin Edhem-paša suuri tegusid kolm sammu kaugemal kuulata …

Alt laevaruumist, kus suurem osa vene usurändajatest aset oli võtnud, kerkis läpastanud hais ja aeg-ajalt ilus mitmehäälne laulmine üles. Siin võisime näha, kui palju vene talurahval lauluandi, puhast kuulmist ja häälerikkust on. Paljajalgse munga juhatusel laulsid need vaesed, mitmest Vene riigi nurgast kokku tulnud inimesed oma kirikulaulusid, mis palju kunstlikumad on kui meie koraalid, nii ladusasti ja puhtasti, kui oleksid nad end mitu aega üheskoos harjutanud.

Mõned mehesugu usurändajad, kes aabitsasaladustega tuttavaks saanud, lugesid teistele vaimulikkudest raamatutest ja Püha maa kirjeldustest ette. Liigutav oli näha, kuidas vähem haritud kaasvennad ja iseäranis kaasõed sarnaste lugemisekunstnikkude ümber reasse kogusid ja kikkis kõrvul lugemist ja ettelugeja seletusi kuulasid. Lugemine oli küll tihti okslik ja künklik, ettelugeja seletused keerulised ja seerulised, aga see ei takistanud kunagi kuulajate sügavat tähelepanemist ja kõikumata usku.

Vastu õhtut tulid Küprose saare sinised mäed nähtavale. Meie ei saanud neid ligemalt vaadata, sest laev sõitis kaugelt saare lõunapoolsest rannast mööda – sestsamast rannast, kus Paulus ja Barnabas esimest korda paganatele ristiusku kuulutasid. Paar tulukest virvendasid kaugelt läbi hämariku ja siis kadus kena saar, juutide «Kittim» ja kreeklaste ilujumalanna Afrodite sünnipaik, meie silmist ööpimedusse.

Järgmisel hommikul – see oli jälle pühapäev – hakkas kaugelt laeva nina eest paistma sinine uduviir, mille ülemine äär päikese paistel heledasti valendas. See oli Liibanoni mäestik ja meie sõitsime otsekohe tema kõrgema tipu, 10 000 jala kõrguse Dahr el Hodibi poole. Viis tundi pidi veel meie laev täie kiirusega sõitma, enne kui mägede jalal haljendavale Foiniikia rannale jõudsime. Mida ligemale mäed tulid, seda selgemalt paistsid nende üksikud järgud läbi udu, seda heledamalt säras lumi nende harjal. Mina ei suutnud silmi neist ära pöörata oli see ju esimene teretus Pühalt maalt, mis Liibanoni lõunapoolse nurga taga algab.

Meie usurändajate keskel tekkis kibe vaidlus. Üks seletas meie ees olevat mäestikku Uraaliks, teine – Kaukasuseks, kolmas tõendas, valge kord mäe otsas olla kriit ja sool läbisegamini. Lume sisse ei tahtnud keegi uskuda, sest mäed ei näidanud siit kaugelt vaadates kuigi kõrged olevat. Viimaks tuli üks halli habemega vanamees ja lõpetas tüli järgmiste mehiste sõnadega: «Oh teie turakad! Eks te näe, et see kõik muud ei ole kui pahareti silmamoondamine!»

Kell 2 peale lõunat heitis meie laev vana foiniiklaste linna Tripoli ees ankru välja.

Kahe kaasreisijaga – üks oli kreeklane, teine kroaat – istusime paati ja sõitsime linna vaatama. Tripoli (türgi ja araabia keeli Tarabulus) on õitsev kaubalinn ja seisab väga kenal paigal, otsata aedade keskel ja Liibanoni kõrgema kingu jalal. Elanikkude arv on umbes 25 000, nende hulgas ligi pool kristlased. Linnal on kaks jagu; vähem seisab mere kaldal, suurem 2 versta kaugemal mägede veerul. Mõlemaid ühendab lai ja sile sõidutee, mis lehkavate viljaaedade vahelt läbi käib. Meie astusime paaril korral lahtisest aiaväravast sisse ja noppisime apelsinipuudelt, mida siin kõige rohkem kasvatatakse, ühtlasi õisi ja küpset vilja. Ühe piastri (8 kop.) eest saime aiavahtide käest 10 suurt apelsini ja olime siiski petetud, sest õiguse pärast oleksime kolm korda rohkem pidanud saama. Mõned apelsinid olid lapse pea suurused, aga see suurus ei olnud jällegi muud kui hommikumaa kelmus, sest koor oli tolli paksune ja sisu tuim kui saepuru.

Lai tee lõppes kitsa värava ees ära ja läbi selle värava astusime meie päris hommikumaa linna sisse. Uulitsad on kitsad ja kõverad, aga raiutud kividega väga hästi sillutatud, majad kõrged, heledasti värvitud ja mitmesopilised. Alumine kord avab ennast uulitsa poole lahtiste poodidega, ülemine lõpeb ilma katuseta kui lubjaahi järsku ära. Mööda uulitsaid liikusid pikad kaamelite voorid ja inimesi oli rohkem kui sipelgaid pesas liikumas. Rahva riided olid vahest veel kirjumad kui Konstantinoopolis.

Terve lastekari jooksis meie järel ja kisendas «bakšiš, bakšiš!» See sõna tähendab laste suus saia- ja vanade suus napsiraha, mida iga hommikumaalane eurooplase käest nõuab, nagu oleks see algusest saadik jumalast nõnda seatud. Meie andsime siis ka rohke käega, sest lapsed olid muidu väga ilusad ja armsad põnnid, täiesti nende nägu, keda Jeesus piltide peal kallistab. Ülepea on siinne rahvatõug – vanade foiniiklaste, süürlaste ja araablaste järeltulijad – väga kena ja oleks meile veel rohkem meeldinud, oleksid need head inimesed natukese vähem oma koledas keeles käratsenud ja vähegi paremini meie keelt mõistnud.

Keelega sattusin mina naljaka kimbatuse sisse. Ma ostsin poest paki paberossisid. Paki peale oli türgi ja prantsuse keeles hind trükitud: 2½ piastrit. Mina viskasin raha laua peale, pistsin paberossid tasku ja läksin oma teed. Korraga kuulsin enese selja taga suurt kära tõusvat, keegi haaras minu sabast kinni ja mina nägin tagasi vaadates kaupmeest, kes mulle paberossid müünud oli, enese ees seisvat. Tema vehkles kätega, ta silmad välkusid ja suu vahutas pikast araabiakeelsest kõnest, millest mina paraku sõna aru ei saanud. Meie ümber kogus sedamaid suur rahvahulk ja kära ähvardas Tripoli müürisid kukutada.

«Pai August,» pöörasin mina ennast hädas Buschi poole, «võta sõnaraamat välja ja vaata, kuidas araabia keeles tuleb ütelda: mis te, lontrused, minust tahate?»

Sõber pistis nina raamatusse, aga enne kui ta kõiki sõnu kokku jõudis otsida, oleks foiniikia rahvas minu vist õnneks võtnud, poleks mitte üks kirjuvatiline päevavaras, kes vähekese prantsuse keelt sortsas, mulle vaheajal ära seletanud, kuidas asjalugu seisis.

«Kaupmees nõuab teie käest veel ½ piastrit kasu, sest 2½ piastrit, nagu paki peale trükitud, on tema ise kroonule maksnud. Seletuse eest palun jootraha.»

Mina maksin seletajale jootraha ja kaupmehele ½ piastrit kasu, õnnistasin mõlemaid puhtas eesti keeles ja läksin süljates. Paberossid olid viletsad. Seltsile, kes Türgi valitsuse käest tubakamonopoli terve riigi kohta ära on ostnud ja oma eesõigusi väga kurjasti pruugib, ei soovinud mina mitte head.

Pühaks peetud Kadiša jõgi jookseb Liibanonist tulles linnast läbi. Keset linna, majade ja müüride vahele litsutud, müriseb kena kosk. Meie ei saanud teda muidu näha, kui pidime end araablastest kõrge müüri peale upitada laskma. Mina mäletasin kindlasti, et üksainukene araablane mind tagant oli upitanud, aga kui ma ülevalt alla tulin, nõudsid kuus meest jootraha: üks pidi käest, teine jalast upitanud olema jne. Heameelega oleksin ma kõik need murjanid Kadiša jõkke kastnud, aga neil olid valjud kõrid ja kõvad käsivarred; sellepärast tegin mina magushapu näo ja jagasin vaselatakaid paremale ja pahemale poole. Minu seltsiliste käsi ei käinud paremini ja see oli veel õnn, et murjanid piskuga leppisid.

Kreeklane, kes meiega kaasas oli, kiitis maakohta hästi tundvat ja lubas meid lühemat teed mööda sadamasse tagasi juhtida. Lahke pakkumise tagajärg oli, et meie otsata viljaaedade vahel ära eksisime. Aedade vahelt käivad kitsad mullateed risti ja põigiti läbi. Teesid piiravad mõlemast küljest kõrged mullavallid ja nende peal kasvavad okkalised kaktused ja jämedad pillirood. Jalutamiseks oli see paik kena küll, sest meie silmi meelitasid ühtepuhku rohelised puud, kirjud õied ja kullakarva viljad, ja magus lõhn kutistas meie nina, aga kui meie tundi kaks või kolm kõige selle ilu keskel ümber olime eksinud, ilma et tee lõppes, hakkas lugu meie meelest kirjuks minema. Peale mullavallide ja viljapuude ei näinud meie midagi, ei majakest ega inimese hinge. Kange palavuse pärast hakkas meie jõud raugema. Viimaks, kui päike juba veeremas oli, juhtusime kahe prantsuse mungaga kokku, kes meid padrikust välja juhatasid.

Suures kreeka trahteris, kuhu kreeklane meid seekord õieti tüüris, kosutasime keresid lambaprae, makaronide ja magusa marjaviinaga. Mis lambaprael puudus, seda oli trahteriperemehel ülirohkesti, nimelt rasva. Vaene mees ei saanud ilma ähkimata sammu astuda ja sõber B. oma tärkava paunaga oli tema kõrval kui kehata kriips. Vein oli odav ja hea. Meie võtsime lähemast viinakauplusest neljatoobilise kruusitäie teele kaasa. Kruus oli niisugune, nagu neid juba Kaana pulmas tarvitati: laia kõhu, kitsa kaela ja peenikese jalaga. Peenike jalg oli meile õnnetuseks. Lootsikusse astudes panime kruusi paadi põhja püsti, arvates, et kui asjale jalg alla tehtud, siis peab ta ka selle peal seisma, aga – võta näpust! Vaevalt sai lootsik liikuma, kui meie kena kruus küljeli kukkus ja kildudeks lagunes.

«Teie oleksite pidanud niisuguse kruusi võtma, kus õled ümber punutud,» seletas kreeklane külmavereliselt.

«Nii targad oleme nüüd isegi,» vastasin mina nukralt ja tõmbasin jalad kalli märja seest välja.

Kesköö ajal läks meie laev teele ja vara hommikul olime Beirutis.

Laevalaelt maa ja linna peale vaadates maitsesime toredat loodusepilti. Tumesiniselt veepinnalt hakates kerkib suure linna lumivalge majadekogu üles, tagapool haljendavad Liibanoni metsarikkad küljed ja nende üle tõstab 8000 jala kõrgune Sannini mägi oma lumise pea sinisesse taevasse.

Beirut on väga vana linn, vahest vanem kui Jeruusalemm. Tema nime (Biarut, kreeka keeli Berütos) nimetab Egiptuses leitud kiri, mis enne Moosese sündimist kirjutatud on. Foiniikia linnade seast olid ainult Tüürus ja Siidon temast suuremad ja tähtsamad. Nüüd on Beirut oma kuulsatest õeslinnadest kaugele ette jõudnud ja Foiniikia esimeseks kaubaplatsiks saanud. Tema praegune õitseaeg algas 1860. aastast saadik, mil tuhanded ristiinimesed terves Süürias möllava tagakiusamise eest siia põgenesid ja linna elanikkude arvu 25 000 pealt peagi 100 000 peale tõstsid; viimaste seast on vähem kui veerand muhamedi usku; eurooplasi elab siin umbes 2000. Araabia keele kõrval räägitakse palju prantsuse ja itaalia keelt.

Beiruti teiste Hommikumaa linnadega kõrvu pannes näeme iga sammu pealt ristirahva ja eurooplaste mõju. Uulitsad on laiemad, siledasti prügitatud ja osalt gaasitulega valgustatud; majad on sagedasti täitsa Euroopa laadi, enamasti valgete seinte ja roheliste aknaluukidega. Voorimeeste troskad ja toredad tõllad vurasid meist ühtepuhku mööda, matsid meid valge tolmu sisse ja andsid tunnistust, et siin jõukaid inimesi küllalt olemas on, kes laiska liha oma jalgadega tassida ei viitsi. Hariduse eest kannavad peale 100 kooli, 15 trükikoda ja 8 ajalehte (kõik araabia keeles) hoolt. Sadam kubiseb iga päev suurtest ja väikestest laevadest.

Meil oli 12 tundi aega ja nõnda võisime linna risti ja põigiti läbi käia. Suurest vanadusest hoolimata ei ole Beirutis vana aja mälestustest peaaegu midagi järele jäänud. Niisamuti ei paku uuema aja ehitused midagi, mis iseäralist tähelepanemist ärataks. Toredam paik on Suurtüki-plats, mida kena puiestik ja kaevud ehivad ja mille ääres Türgi kindralkuberneri palee 13 seisab. Suurtest hoonetest on veel nimetada määratu Türgi kasarm peauulitsa Derb el Kebire ääres ja suur lossisarnane «Han Antun Beg» sadama ligidal, kus kõiksugu kauba-, laeva- ja postkontorid pesitsevad. Nagu teistel Euroopa suurriikidel, nõnda on ka Vene riigil siin oma postitalitus, sest et Türgi posti keegi ei usalda. Imelik oli ainult see, et Vene postkontoris, kuhu mina kirja ära andma läksin, vene keelt ei räägitud; ma pidin jälle kalli prantsuse keele abiks võtma, ilma milleta eurooplane Hommikumaal enamasti kurttumma sarnane on. Suurtüki-platsilt algab kena sile maantee, mis üle Liibanoni mägede Damaskusesse viib. Minevasest aastast saadik ühendab mõlemaid suuri linnasid kitsaroopaline raudtee; see on 140 versta pikk, käib enamasti maanteega kõrvu ja tõuseb Liibanoni seljal kuni 4500 jala kõrguseni; reisirong tarvitab sõiduks umbes 8 tundi. Maantee ja raudtee on mõlemad prantslaste ehitatud ja teevad Damaskusesse pääsemise, mis endisel ajal väga raske asi oli, nüüd ka vaesematele reisijatele kergesti võimalikuks.

Alama linna uulitsate kärast, tolmust ja palavusest (23. märtsil oli siin varjus ligi 30° sooja!) põgenedes ronisime Damaskuse teed mööda ülespoole mägede selga. Kena oli siin suvemajade ja aedade keskel puude vilus ja Liibanoni karastava õhu sees jalutada. Õhu selgus oli imelik. Sannini mäe harjal helendav lumi oli 30 versta kauguselt otsekui käega katsuda ja siniselt merelt paistsid meile liblikasuurused purjelaevad veel selgesti silma.

Kui ma veel nimetan, et meid sakslase Gassmanni võõrastemajas odava hinna eest väga ilusasti toideti ja joodeti, siis arvan oma reisikirjeldaja-kohused Beiruti ja siiatulevate eesti reisijate vastu küllalt täitnud olevat. Laevaga õhtul teele minnes võtsime siit lahked ja rõõmsad mälestused kaasa.

Meie teekond läks nüüd Foiniikia ranna kaudu lõuna poole, Siidonist, Tüürusest, Karmelikest ja Kaisareast mööda. Vanasti üle ilma kuulsad Foiniikia kuningalinnad on praegu veel olemas, aga mis on nende ilust ja rikkusest järele jäänud? Suured aurulaevad ei võta vaevaks nende ees seisatada ja meie ei saanud neid kaugeltki näha, sest et kottpimedal ööl sealt mööda sõitsime. Siidon (Saida), iisraeli rahva rikkuja Isebeli isalinn, on praegu vaikne linnake umbes 15 000 elanikuga, suure, aga tühja sadama ja hulga vanaaegsete kaljuhaudadega, kust tänapäevani kõrgehinnalisi, foiniikia kaubasakste rikkust näitavaid asju leitakse. Tüürus (Sur) on veel vähem (4500 inimest) ja praegusel ajal ilma mingi tähtsuseta.

Vara hommikul jõudsime oma sellekordse merereisi lõpule. Laev heitis Jafa sadama ees ankru välja, paraku jällegi umbes ¾ versta kaldast eemal. Meie ees kerkis kõrge küngas üksikult madalast rannamaast üles ja see oli viimasest ladvatipust kuni mere ääreni valgete, tihedalt koos seisvate majade ja tornidega kaetud. Lained loksusid vahutades vastu alumisi müürisid. Paremat ja pahemat kätt kollendas Püha maa liivarand, kõrgemal haljendasid Saaroni lagendiku rohelised väljad ja aasad, kaugelt kumasid punakalt Juuda mäed läbi hommikuse udu.

Ilm oli vagane, meri siiski nii rahutu, kui oleks siin hiljuti kange torm möllanud. Meie suur aurulaev hakkas ankrul seistes kangesti õõtsuma. Vagast vett ei pea selles Vahemere lõunahommikupoolses nurgas peaaegu iialgi olema. Sagedasti on lainete tants nii äge, et reisijad paadiga kaldale ei pääse, vaid aurulaevaga edasi peavad sõitma, kuhu nad kunagi sõita ei himustanud. Veealuste ja veest välja ulatavate kaljurahnude rida, mis Palestiina rannale ette on külvatud, teeb maaleminemise igal pool raskeks ja kardetavaks, ja mõnigi vaga usurändaja, kes maapealset Jeruusalemma näha himustas, on nende kaljude abil vastu ootust taevasesse Jeruusalemma sattunud.