Eduard Bornhöhe - Usurändajate radadel

• Название: Usurändajate radadel
• Автор: Eduard Bornhöhe
• Жанр: Драматургия

Eduard Bornhöhe 1899. aastal ilmunud reisikiri.

---

Meie käisime Konstantinoopolis veel mitmed paigad läbi, saime veel mõnegi asja üle imestada ja siunata, aga kes seda kõike jõuab ära jutustada.

Vene aurulaev «Odessa» võttis meid siit peale ja vedas meid Väike-Aasia ja Foiniikia randa mööda kuni Jafani. Laev oli väheldane ja aeglane. Terve teekond (umbes 2200 versta) kestis, kõik seisuajad mitmetes sadamalinnades juurde arvatud, kuus ja pool päeva. Reisijaid oli kui murdu. Kõik kajutid olid täis, laevalagi ja kolmanda klassi ruumid lae all kubisesid vene usurändajatest, juutidest, salasugustest Türgi alamatest ja nende kolikraamist, nii et läbikäimine kerge asi ei olnud.

17. märtsil kell 3 pärast lõunat vinnati ankrud üles. Meie libisesime pikkamisi lugemata laevade ja lootsikute vahelt läbi lahtisesse Marmara merre. Tagasivaade Stambuli ja tema vastas Aasia kõrgel rannal üleskerkiva Skutari linna peale on ka siitpoolt ütlemata tore. Meie vahtisime ja imestasime, kuni kauglise sinine udu kõik selle paradiisi-ilu ja ülekullatud viletsuse meie silmade eest ära kustutas.

Laevade tee mööda Marmara merd käib Euroopa ranna ligidalt läbi; viimane on lage ja madal, ilma loodusliku iluta. Aasia mäed oma kuningliku ladva Olümposega sinasid kaugelt läbi udu. Jahe tuul puhus meile vastu ja sundis meid palituid, millede tarviduse meie Konstantinoopolis ära unustasime, uuesti selga tõmbama ja viimaks kajutis varju otsima.

Varahommikul äratas meid suur kära ja trampimine, mis laevalaelt alla kostis. Meie seisime Tšanak Kalessi linna ees ja käratsejad olid muidugi jälle türgi paadimehed ja pudukauplejad. Suurema jao Dardanellide või Hellespontose väinast olime juba ära sõitnud. See väin on muidu Bosporuse nägu, kuid tema mägistel kallastel ja rohelisel veepinnal on palju vähem elu ja liikumist näha. Vanad ja uued kantsid (nelja vanaaegset lossi nimetatakse iseäralikult Dardanellideks, millest ka väina praegune nimi tulnud) peavad võõrastele sõjalaevadele läbisaamise võimatuks tegema, kuid sellest hoolimata on Vene ja Inglise sõjalaevastikud siit mõnel korral vägivaldselt läbi tunginud. Aastal 1891 tegi Venemaa Türgi valitsusega lepingu, mille järgi Vene «priitahtliku laevastiku» laevad siit ka sõjaväega läbi võivad minna, kui seda Türgi valitsusele ennemalt on teatatud; teistel riikidel ei ole seda eesõigust mitte.

Vene usurändajatest hakkasid mõned siin juba püha teekonna mälestusi – puust nikerdatud ja savist põletatud asjakesi – ostma. Jeruusalemmast ära tulles nägime mitmeid, kes palja leivakotiga kodunt ära läinud, mälestuste koorma all higistavat.

Ajalooliselt tuntud Besika lahest ja selle taga seisvast Trooja lagendikust mööda libisedes jõudsime kenast väinast välja veel kenamasse Kreeka merre (Arhipelagos), mille tumesinine peegel meile juba kaugelt vastu läikis. Meie ees seisis nüüd terve rida rõõmupäevi. Kõige selle aja oli taevas selge ja merevesi sinise värvi sarnane; õhk oli ka öösel nii soe ja pehme, et meie laevalaelt lahkuda ei tahtnud. Laeva tee käis ühtepuhku Väike-Aasia ranna ja Sporaadi saarte vahelt läbi, nii et maa kusagil silmist ei kadunud. Kindel maa ja saared on mägised ja mäed osalt väga kõrged. Nende küljed on küll punaseks ja kollaseks kõrbenud, aga nende imelikud, ühtepuhku vahelduvad vormid näitavad sulle kõiki vikerkaare-karvasid, sedamööda kuidas päikesekiired nende peale langevad ja kaugus kasvab ehk väheneb. Silm ei väsi vaatlemast, rind paisub seda magusat õhku sisse tõmmates ja vaimus ärkavad vana aja suured mälestused. Kui vanad pärslased ja kreeklased siin oma jumalaid kummardasid ja apostlid noort ristiusku kuulutasid, oli Väike-Aasia maailma maade seas kuulus oma rahvarikkuse ja õitsva oleku pärast. Tema õhtupoolsel rannal seisis üks suur linn teise kõrval, mägede küljed haljendasid metsadest ja aedadest, lumivalged marmortemplid särasid kinkude servalt alla ja mere peal kiikusid lugemata kaubalaevad. Nüüd on linnadest ja templitest suuremalt jaolt ahervared järele jäänud, harva näed sa siin ja seal lapikese rohelist pinda, selle keskel poollagunenud türgi linna või külakese, harva vilksab üksik kalamehe lootsik merekääru sopist välja – kuid ka oma hauavaikuses ja hävituses on selle maa ja mere loodus täis joobnustavat ilu.

Mütilene saare pealinna Kastro ees seisime jälle tundi kolm. Linn on tuntud supelpaik, kuhu palju võõraid kokku tuleb; ta ujub tihedas rohelises, mis siinpaigus silma iseäralikult rõõmustab.

Järgmine peatamise paik oli Smürnas kuhu varasel hommikul jõudsime. Linna vaade on mere poolt väga tore. Majade valge kogu ronib veepinnalt kõrge künka harjale ja lõpeb suure kantsi varemetega ära. Tagantpoolt varjab linna peale 5000 jala kõrgune kaljumägi.

Et meil 8 tundi aega oli, siis võtsime nõuks maale minna. Laevalael pakkus Smürnast tulnud noormees nimega Joseph Eisenberg ennast meile teejuhiks. Meie palkasime ta kahe frangi (75 kop.) eest ja lisasime pärast priitahtlikult 1 frangi juurde, sest ta oli tõesti tubli teejuht, tundis linna kui oma viit sõrme, rääkis kõiki Smürnas räägitavaid keeli (nende arv on leegion) ja näitas ennast ülepea kui mees, kes kaugel käind ja palju näind; muude seas teadis ta meile Riia ja Tallinna tähtsamad uulitsad nimepidi nimetada! Tema sobitusel maksime paadi eest, mis meid kaldale viis, ainult ühe piastri (8-9 kop.) mehe pealt, kuna meie reisiraamatu järgi umbes frangi oleksime pidanud maksma.

Smürna on väga vana linn, kuid aja ja kuuekordse ärarikkumise tõttu on ta oma seisupaika mitu korda vahetanud. Vanade linnade riismed seisavad mitmes kohas enam põhja poole. Praegune Smürna, VäikeAasia suurem ja tähtsam kaubalinn peale 200 000 elanikuga, seisab 70 versta pikkuse merelahe viimses otsas. Suur sadam ja kaks siit algavat raudteeharu muretsevad kauplemise elustuse eest. Elanikkudest on ½ kreeka sugu, ½ türklased, peale selle elab siin palju armeenlasi, juutisid ja Euroopa rahvaste liikmeid. Kristlaste käes olev linnajagu on kõige puhtam ja nägusam, ilusate majade ja aedadega ja hästisillutatud uulitsatega; 4 versta pikkune uus mereäärne uulits seisab selle poolest eesotsas. Türklaste linnajagu ei ole parem ega pahem kui mujalgi. Uulitsad on kitsad ja kõverad, majad iluta, pimedad ja haudade sarnased. Kaubitsemine sünnib basaarides, kus ühe katuse alt lugemata hulk teesid risti ja põigiti läbi käib. Võõras inimene kaob siia kui kärbes ämblikuvõrku. Igal pool muda, tolm, kirbud ja lahjad kõrbenud koerad. Inimeste hulk on suur ja kirju. Kõiksugu hääled tungivad korraga kõrva sisse ja kõigest mürast läbi kostab ajuti mõne muezzini (muhamedi usu preestri) hääl, kes mošee sirge torni otsast kõiki neid usklikke võrukaelu palvele kutsub. Kõiksugu haisud, millest kolm veerandit koledad on, panevad hinge kurku kinni.

Tähtsaid hooneid ei ole linnas olemas. Meie käisime vana kantsi varemeid vaatamas, mille katkenud müürid mäekingust alla vaatavad. Ülespoole ronides saime sel puhul esimest korda lõunamaa päikese palavust tunda, sest siin oli varasest aastaajast hoolimata 22°R varjus sooja. Tagasi tulles nägime Polükarpose hauda. See püha mees oli apostel Johannese jünger ja Smürna piiskop; oma usu pärast lõpetas ta elu vana ea sees tuleriidal.

Eisenberg viis meid kreeka veinikeldrisse. See oli suur võlvialune, seinaääred maast laeni aamisid ja vaatisid täis. Meile toodi ilma käskimata proovisid kõige parematest veinidest. Varsti oli laud poolikuid klaasisid täis ja meie pead proovimisest hästi soojad. Üks sugu valget brussa veini meeldis meile kõige rohkem. Meie käskisime sellest pudeli tuua ja arvasime, et nüüd pudeli ja proovide eest vist viimse särgi peame ära andma. Lõpuks oli meil aga umbes 40 kop. mehe pealt maksta. Niisama inimlikult käidi meiega suures Krämeri (sündinud viinlase) võõrastekojas ümber, kus meie umbes 60 kop. eest päris Euroopa moodi lõunat sõime ja kõige paremat münheni õlut peale jõime.

Meie lahkusime Smürnast soojade tundmustega.

Aja nappus keelas meid paraku vana Efesose varemeid vaatama minna, mille ligidalt Smürnast tulev raudtee läbi käib. Nende varemete üle kirjutab üks reisija järgmiselt:

Seal, kus ennemuiste uhke Efesose linn seisis, leidsime meie kõrge järsu mäe otsast hallid marmorist ahervared. Siin oli kants, mille sees apostel Paulus vangis istunud. Kaugele ulatab nägemine üle tühja lagendiku, mida enne laialine Efesos täitis, üks kõige toredamatest vana aja linnadest, mille Diana templit seitsme maailmaime sekka loeti. Maakoht on kena ja siiski lõpmata tühi ja kole; kusagil ei ole inimese hinge näha. Ainult pudenevad sambad, võlvid ja müüride riismed, mis Pioni mäe jalal üksikult leinavad, tuletavad meelde, et siin linn seisnud, mis vanem on kui tuntud maailma ajalugu. Tema rikkujatel ei ole kerge töö olnud. Praegu veel kubiseb terve lagendik vana linna riismetest. Kuhu meie jala tõstsime, paistsid marmorkujude tükid, sammaste otsad ja kivitahvlid kreekakeelsete kirjadega prügi ja umbrohu seest välja. Kui palju on neid asju veel maapõues peidul! Mitu toredat templit ümberkaudsetes maades on Efesose kividest ehitatud, aga selle pinna sees on ikka veel varandust küllalt. Siin võime näha, kui osavad vanaaegsed ehitajad ja müürsepad on olnud. Mõned võlvid seisavad sammaste peal, mis 15 jala paksused ja puhtast marmorist ehitatud on. Müürseppade töö on nii tubli, et need sambad 3000 aastat kõiksugu ärarikkumise katsetele, ajahambale ja maavärisemistele vastu on pannud ja praegu veel uhke rahu sees püsti seisavad.

Öösel peatasime Chiose saare pealinna ees. Linnast ei olnud muud näha kui mõned tuled ja nende üle kõrge must mägedemüür. Hulk saarlasi ronis laevalaele, nad pakkusid türgi napsi (see on valget karva ja maitsev kui lõngaõli), magusat moosi ja apelsinisid müüa ja panid saare mäed oma kisast kajama. Meie ostsime kahekümne kopika eest kolm tosinat apelsini ja nosisime neid, et vesi suunurkadest alla jooksis. Chios on loodusest rohkesti õnnistatud maalapike, mitte suurem kui keskmine Eestimaa kihelkond ja mägine kui padakonna selg, aga toidab oma 70 000 inimest (peaaegu kõik kreeklased). Endisel ajal oli elanikkusid veel rohkem, kuid Kreeka priiusesõja ajal tapsid türklased 1822. aasta paasapühal 23 000 ristiinimest ära ja müüsid 47 000 pärisorjusesse. Aastal 1881 surmas maavärisemine (seda juhtub õige sagedasti) 3600 inimest ära ja tegi muidu 40 miljoni rubla eest kahju. Chioslaste tuntud vaprus ja agarus suutsid priiusevõitluses küll türklasi nuhelda, aga ei suutnud Euroopa riikide «tarka» tahtmist murda: nagu teised Sporaadide kreeklased, nõnda ägavad ka nemad praegu veel Türgi ikke all.

Hommikul nihkusime Samose ja Ikaria saare vahelt läbi. Samos on Kreeka priiusesõjast saadik iseäraline vürstiriik ja seisab Türgi kaitsevalitsuse all. Vanal ajal tegi Samose suurem poeg Polycrates oma kodusaare kõige tuntud maailma ees kuulsaks ja valitses vägeva käega, kuni pärslased ta kavalal viisil vangi võtsid ja risti lõid (522. a. e. Kr.). Saare praegused 40 000 elanikku teevad muuseas väga head magusat veini.

Ikaria on oma nime Ikarosest saanud. See oli esimene õhusõitja, keda maailma ajalugu tunneb. Tema isa, suur nõid Daidalos, tegi temale tiivad ja kinnitas need vahaga tema keha külge. Noor Ikaros oli aga edev ja kippus päikese ligidale. Päikese palavus tegi vaha sulaks, noorhärra sulpsas temanimelise saare juures merre ja uppus ära. Kahju küll!

Meie nägime eemalt ka Patmose saarekest, mis Jeesuse jüngrile Johannesele Siberiks oli; praegu veel näidatakse koobast, kus tema Ilmutamise raamatus räägitud imelikke nägemusi olla näinud.

Järgmine suurem saar, mis meile silma paistis, oli Kos, vana aja kuulsama arsti Hippokratese sünni- ja kuulsama maalri Apellese elupaik. Saare vastas kindla maa rannal seisab Bodrumi linn, endine Halikarnassos, kus «ajaloo isa» Herodotos sündis.

Viimne saar Sporaadide pikas reas on Rhodos. Imeilusal õhtul sõitsime tema ja kindla maa vahelt läbi. Meri oli siin täiesti suure järve sarnane, sest maa ja mäed lõpetasid ringvaate igast küljest ära. Vagane veepind läikis kui kuldne peegel. Otse meie ees valendasid Rhodose linna majad ja kõrged peenikesed minaretid (mošeede tornid), paremat kätt sinasid saare ümmargused kingud ja pahemat kätt lõkendas Tauruse mägede neitsilik lumi loojamineva päikese musutusel.

Rhodose linn seisab saare põhjapoolsel tipul, 15 versta Väike-Aasia rannast, palmipuude varjus ja roheliste aedade keskel. Tema kliimat arvatakse kõige paremaks kõigis Vahemere maades. Kaks paksu kerega torni valvavad tema sadamasuud, mille ääres vanal ajal, kui Rhodos veel õitsev kauba- ja teaduselinn oli, ilmakuulus ja ilmaimeks arvatud «koloss» seisis. See oli päikesejumala kuju, vasest valatud ja 100 jalga kõrge; rahvajutu järgi seisnud ta koguni kaksiti sadamasuu üle, nõnda et Rhodosesse tulevatel ja sealt minevatel laevadel au olnud jumala reite vahelt läbi sõita. Aastal 223 enne Kr. virutas maavärisemine hiiglakuju pikali maha ja ta jäi ligi 1000 aastat lamama, kuni kaval juut terve metallilasu ära ostis ja 900 kaameli seljas turule vedas. Kui palju ta selle «sehvti» juures kasu saanud, ei tea mina ütelda.

Teisel pool Rhodost käänasime järsku lõunahommiku poole, lagedasse Vahemerre. Sest suurest veeloigust, mis kolme maailmajagu lahutab ja ühendab, teadsid Joonas ja Paulus väga pahu asju rääkida, meie aga õppisime teda sel puhul kõige paremast küljest tundma. Kui hommikul kajutist välja tulime, ei olnud maad enam kusagil näha, aga meie meelest oli, kui seisaksime kindlal pinnal – nii vagane oli laeva käik. Taevas ja meri läikisid puhtalt ja siniselt kui eesti neiu silmad. Delfiinide (väikeste valaskalade) karjad kippusid meiega võidu ajama, vilksasid suure julgusega laeva nina eest mööda, lõid lusti pärast õhu sees kukerpalli ja olid kadunud, enne kui meie oma himu nende mängu vaadata küllalt täita saime.

Laevalael oli elu ja liikumist vahest rohkem kui meie laadaplatsidel. Tüüripoolses otsas oli üks osa laest eesriide läbi ära jaotatud – türgi naisterahvaste ja laste tarbeks. Mööda minnes ei unustanud meie prao vahelt sisse piiluda. Naisterahvastest kandsid mõned täiesti Euroopa moodi riideid ja Türgi moodi näoloorisid, kuid viimased ei olnud – iseäranis noorematel ja ilusamatel – mitte üleliia tihedad, ei ka mitte üleliia näo ümber kokku tõmmatud; nad ei keelanud midagi nägemast, ei süsimusti silmi ega peenikesi ninasid, ei ümmargusi põskesid ega lumivalget helmerida punaste huulte vahel. Mõned asjatundjad räägivad, et hommikumaa naisterahvad oma lühikesel õilmeajal kõige ilusamad ilma peal olla. Jah – ilusad on nad küll, kuid see hommikumaa ilu ei vaimusta mind, sest ta on minu meelest ilma eluta, vaimuta ja pehmuseta.

Lapsed olid nagu lapsed kunagi – magusad väikesed võrukaelad, täis ilmsüüta kelmust ja vallatust; nende hüppamine ja kilkamine pani meie kõrvad huugama ja tegi südamed rõõmsaks.

Laevalael kõndisid, kükitasid ja aelesid vist kõigi maailma rahvaste liikmed, aga paremad platsid olid ikka türklaste käes. Need isandad oskavad reisida. Igaühel oli oma pehme madrats, patjadelasu ja soe vaip kaasas. Aseme ümber oli kirstudest ja kimpudest müür ehitatud. Nõnda olid türklaste magamisepaigad kui kindlused, kuhu keegi palumata külaline sisse ei pääsenud. Kükitagu teised kolmanda klassi reisijad ümberringi kängus ja kägaras, lamagu nad kui heeringad üksteise otsas – türklane ei nihku ega lase oma valitud asemest üht ruuttolli ära võtta. Imeks ei ole panna, et kaasreisijad türklaste peale võõriti vahtisid ja neile, kus iganes võimalik, vingerpussi tegid. Südaöö ajal juhtus tihti, et laevalaelt suur kolin ja sajatamine alla kajutisse kostis. See tuli sellest, et mõni kade kaasreisija tahes või tahtmata suure veekraani lahti oli unustanud ja selle ligidal uinuvad türklased kõigi madratsite ja patjadega ujuma pannud.