» » » Eduard Vilde - Mäeküla piimamees


Авторские права

Eduard Vilde - Mäeküla piimamees

Здесь можно купить и скачать "Eduard Vilde - Mäeküla piimamees" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: Проза, издательство EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba. Так же Вы можете читать ознакомительный отрывок из книги на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
Рейтинг:
Название:
Mäeküla piimamees
Автор:
Издательство:
неизвестно
Жанр:
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Вы автор?
Книга распространяется на условиях партнёрской программы.
Все авторские права соблюдены. Напишите нам, если Вы не согласны.

Как получить книгу?
Оплатили, но не знаете что делать дальше? Инструкция.

Описание книги "Mäeküla piimamees"

Описание и краткое содержание "Mäeküla piimamees" читать бесплатно онлайн.



Mäeküla piimamees ilmus esmakordselt 1916. aastal. Seda Vilde loomingus üldilmelt eristuvat romaani peetakse tema üheks tugevamaks.






«Niisamuti,» ütles Mari ja asus lapi ja ämbriga teise akna juurde.

Härra von Kremer nihkus ukse eest sammukese tagasi, nagu tahaks ta ses küsimuses jälgi hakata ajama, esines aga lõppeks, peale mõnekordset suumaigutust, hoopis teise asjaga.

«No kas ta su vastu ka ea on?»

«Kesse?»

«Prillup ikke.»

Noorik võttis trepi seina äärest, seadis käsilevõetava akna ette ja astus üles, et kõrgemate ruutudega peale hakata. Alles sealt pillas ta vastata, ja Kremeri aimates pidid ta silmad seejuures kõõrdi vaatama:

«Kelle vastu ta’s paha on!»

Mari pesi ja härra seisatas veel pisut. Kuna ta pilk nooriku kuju mööda üles ronis pastlakandadest paljaste käsivarteni ja laeni ulatuva peani, tähendas Kremer sel iiveldaval toonil, mis naljata naljatajale omane:

«Aga kui sa sealt nüid maha kukud ja kaela murrad!»

Kuid sõnal oli üsna ootamatu tagajärg. Nägu, mille noor naine lae alt vana rüütli poole pööras, oli äkki maski vahetanud, kibeldama löönud, ning huulte vahelt välgatasid harvad hambad esimest korda välja.

«Kellel mu’st siis kahju oleks – ärral või?»

Kremer naeris sabatult ja läks. Tal oli hea meel millestki, misüle ta endale aru ei püüdnud anda. Söögitoast kirjutuskabinetti ja sealt tagasi sammudes venitas ta vurrukihvad paar korda õige sirgu, ja kui ta seepeale ümariku söögilaua ümber mõne ringi tegi, pidas ta pöidlad vesti käeaukudes ja liputas sõrmi. Kuidagi sattus ta siis ühe aknalaua ette, millele nõrk pastlajälg oli jäänud. See andis talle pikemaks, kuigi heatahtlikuks uurimiseks asja, viis ta indutseeriva mõtte aga viimaks ruutude peale, ja kui ta nende selgust nüüd tõsisemalt proovis, siis leidus sealgi märke, mis valjemale korranõudele ei vastanud ja millest selle pesija eelkäija töö enamasti vaba oli olnud. Aga küll ta õpib, mõtles soovlik peremees ja jätkas akende inspektsiooni kabinetini.

Mõne aja pärast leidis Kremeri-härra, et ta oli unustanud Marilt midagi küsida, midagi, mida peremehel vaja teada on, ja ta läks ja küsis, kas Mari ehk nüüd karjanaise asemel ka lüpsis käivat; küsija ei olevat paaril viimasel päeval ise karja juurde saanud.

Ta sai jaatava vastuse.

Kas valitseja või valitseja emand talle sõna saatnud? Mõisast saadetud – ei tema teadvat, kumb.

Kas ta varemalt kuskil mõisa aknaid olevat pesnud? Ei, see olevat esimene kord.

Kas – kas Prillup pulmadeks oma saunale selle uue ukse teinud?

Härral näis veel muidki väga tarvilikke küsimusi olevat, nad ei tahtnud talle aga meelde tulla, nii et ta senistega leppides juba tagasi pidi minema. Seal aga tabas ta ometi midagi.

«Kas sul veel teisi õdesid koju jäi?»

«Jaa, kaks.»

«Nooremad sinust?»

«Üks noorem, teine vanem.»

«No kudas ta sinu siis nende vahelt võttis?»

«Liina on veel leerimata ja Tiina ei läinud.»

«Aga sina läksid?»

«Emb-kumb pidi minema – tal jo Leenu lapsed.»

«Soo, soo,» mõmises saks kuivalt ja asjalikult.

Kui Ulrich von Kremer seepeale jälle maja teise tiiba oli jõudnud, liitis ta pilgu tükiks ajaks ühe suure tindipleki külge kirjutuslaua luitunud kalevil, kuna ta sõrmenükkidega meelekohti hõõrus. Ulrich von Kremer andis tunnetusele maad, et on rumalusi, mida kahepäevane vihm ei suuda ära uhta, kui inimene «pleebsilistest kalduvustest» vaba ei ole. Ja sellega tõusis ta silm tindiplekilt üles ja langes väheldasele mustunud õliportreele, mis seal veidi halekas valguses teise seesuguse kõrval seinal rippus. See sõna oli nimelt kord emaliku murega tolle auväärt naise patriitslik-kõrgi ülahuule alt kukkunud. –

Pool tundi hiljem istus härra von Kremer söögilauas ja neitsi Vilhelmiine ümmardas teda.

Korraga jäi viimane kuulatama, ja kuna ta kuulatas, kerkisid ta juuksekarvad ja mokad sosistasid: «Jeesus!» Siis mühas ta minema, et üürikese aja pärast tagasi lainetada, tilisev kastike kätel nagu hundi küüsist päästetud tall.

«Nad on ju nii frehhid siin, nii fäega frehhid! Ma nägin ju kohe, kui ta jala sisse pistis, et see üks frehh inimeseloom on! – Kas härra teab, mis ta tegi? Istub korraga soffa peale, sirutab jalad fälja, ringutab ja ütleb: «Oi Jukuke, küll siin oleks hea laiselda!» – Minu nähjes, minu kahe silma all istub soffa peale ja ütleb: «Oi Jukuke, küll siin oleks hea laiselda»

Kuna õnnetu firtin teotatud tiliseja taha nurgalauakesele paigutab, liigutab tema leivaisa aeglaselt lõualuid, neelab suutäie alla ning tähendab:

«Jaa, nad on natuke rumalad, need külainimesed, neid peab õpetama.»

Õhtul karjataras, kui Kremeri-härra valitseja-emandaga jutusse sai, ütles ta muu seas: «No meil on ju nüüd uus lüpsiline Kaie asemel –»

«Jah, lasin selle tulla, on nagu krannim kui mõni teine,» vastas lüpsiülem.

«Minu aknad on teine ilusti puhtaks pest, paremini kui Kai; võite teda edaspidigi pesema ja küürima kutsuda.» Ja härra von Kremer juhtis jutu vasikate peale.

KOLMAS PEATÜKK

Järgnevad päevad on kuivad ja Mäeküla saks käib taas korrapäraselt lüpsi juures, vahel kakski puhku päevas. Ta ilmub varakult, et nägijaks olla ka eelkäivale jootmisele all kaevukünal. Kuidas nad sinna rüsinal paisu jooksevad ja üksteist müskavad, kuidas nad pinnivad, kuidas vesi nende kaelakoskedest alla mõõnab ja kuidas nende sabad sähvivad, sõõrmed puhivad, kellad parisevad – see kõik on talle draama-elav etendus, mille vastu ta neid seal linnateatris, kuhu ta paar korda talve jooksul ära eksib, mitte ei raatsiks vahetada, niisama vähe kui oma möirgavat karjasõnni kõige parema orkestri vastu. Ja kui nad seepeale mäletsedes ja unistades suurel õueplatsil laiali seisavad ning ühe ja teise udara alla valge kapp ja kümme vabastavat näppu ilmuvad, siis tuiab Kremeri-härra nende vahel ringi, aitab nende sapsudelt kepiga kärblasi peletada ning hingab mõnuga sisse lõhnasegu, mis nende suudest, nahkadest ja soojast piimast õhku imbub. Pikemalt peatuma jääb ta viimaks toobri juurde, kus Reemetiemand sukavarrastega järikesel istub, lüpsi käiku silmas peab ning valmis on peremehe pärimiste peale kõige laialisemat vastust andma. Ja kuna nad jutlevad, tuleb Tiiu, tuleb Truutu, tuleb Madli, tuleb veel üks eit ning veel üks noorik ja tühjendab oma kapa vahuse kurnariide rüppe. Üks neist on uus; sellele vaatab saks vahel käte peale ja saadab talle prooviva pilgu järelegi.

Nad ei pane teda suuremat tähele. Ta ei ole nähtavasti saks, kelle ees õiget saksakartust tuntakse. Selle jälile näib uuski palgaline jõudnud olevat, see sealt Prillupi saunast, sest karjatüdruk naerab, et kui vanamees neist ühel päeval mööda loovinud, saatnud Mari talle Kriimiku nisast piimajoakese järele, millest saterkuue saba peale nagu valge nööbirida jäänud. Vaadanud küll korraks üle õla, et mis nad seal turtsuvad, aga läinud oma teed. Saksakartliku erandi moodustab mõisas ainult karjane Toomas, kuid selle naine on ka juba viienda lapsega nurgavoodis.

Ja kuna kapad kobrutavad, toober täieneb ja Kuru perenaine tütre tagant-tõukel käsivankriga puhtaid pütte pesuköögist üles piimakambri poole veab, hakkab karjamaa kinkudel mees paistma, kelle vaesedki silmad juba kaugelt ära tunnevad. Selle mehe ninast hoiab nimelt nähtamatu käsi kinni ja lükkab seda korrapärases taktis üles ja alla, paremale ja pahemale poole. Ning eemalt vaadates näib, nagu oleks kael juba nii peeneks kulunud, et veerlev pea tema otsast potsti maha peaks kukkuma.

Seesinane mees astub teenijate-majasse sisse, mille katuse all piimakambergi aset on, ja kui toobri tulek viibib, siis ilmub teine vahel ka tarasse, et lüpsi lõpu järele vaadata. See on Kremeri-härrale märguks minekut teha. Mitte just, et ta teda ei salliks – ei, ta on ju kõigiti tarvilik inimene –, aga tema teretamises leidub midagi, mis pigemini nägemata võib jääda. Aasta üheksa eest, kui nägematu käsi veel mitte Kuru Jaani nina ei juhtinud, võttis Kremeri-saks ta mõnikord hea meelega erajutusse; siis oli Jaani teretus veel ehtne häälekõla ja silmavaate poolest.

«Kui mina teaksin, kuhu see mees oma raha vajutab!» algab Jaan emandale, kui ta «tere» asemel «tereks» on öelnud. «Ette ja ette, ette ja ette – ega muud olegi! Mujal mõisades, sa kallike –»

Jaani jutte, mis rahaga algavad ja rahaga lõpevad, tunneb aga emand nii küllaliselt, et ta õnne tänab, kui toober õlgadele tõstetakse. Piimakambrist, kus tal mõõdupulk sisse on pista ja toobiarv üles kirjutada, pääseb ta varsti.

Ja nõnda lükib päevake päevakesele järele, ja Kremeri-härra käib virgasti lüpsil, ja vanade lüpsjate hulgas näeb ta ka seda ajutist uut, kes tema aknad nii ilusti puhtaks pesi. Kuid ühel lõunal leiab ta lehma alt selle uue asemel teise uue: Pajusi Juula, Mari üleaedse.

«No mis Maril viga oli?»

«Näpud teisel valusad, tellis mind täna minna.»

«Näpud – soo? Nah, see on aga isegi proua!»

Pärastlõunasel luusil juhtub härra von Kremer mõtetesse süvenema, nii et ta enda Kruusimäelt leiab, kuna ta karjamõisa tahtis minna. Vainul, Prillupi värava ees, visatakse kurni. Viskajad on Tõnu lapsed ja nende uus ema. Kõik kolm, iseäranis aga ema, on täie tõsidusega võistlusele andunud. Viimase silm mõõdab iga kord mõtlikult maad, enne kui hoogu võttev käsi kaika lendu laseb, ja kui mõni pulk ruudust kargab, siis saadab teda tabaja iseteadlik «atata!». Saksa nad ei näe, ei näeks teda ka siis mitte, kui ta lepapõõsa taga varjul ei seisaks.

Ja Kremeri-härra ei eksita neid. Ta vaatab võidumänge meelsasti pealt. Ise pole ta küll kunagi spordimees olnud.

Ja kui ta partii lõppu on näinud, lentsib ta tuldud teed tasakesi tagasi, niiske huum silmis ja suu ümber jooneke vallatikkunud noorust.

Teisel päeval istub Prillupi Mari jällegi mõisataras lehma all, töötõsine ja sõnakehv nagu ikka. Kappa tühjendades vaatab ta pisut kõõrdi ja pöörab nõksamisi pead tavalise seesmise kadunuse pärast. Mitte võimatu pole, et peremees pilguke hiljem ta harvu hambaid näeb valendavat, paljastatud lõbust seeüle, et Kirjak piimakapa ümber lõi. Ja nõnda mõõduvad veel mõned lüpsilõunad ja – õhtud, kuni tuleb päev, mil Kremeri-härra leiab kapatühjendajate seast kitsa kollase naise, kelle käed ja jalad liialdatud väledusega nagu midagi püüavad heaks teha.

Pärast seda päeva hakkas Mäeküla saks harvemini lüpsi juures käima. Hein ja vili kasvasid – aas ja nurm võitsid ta armastuse endi poole. Ta sagendas või kaugendas oma käikusid, ta võttis soost ja rabastki jätku kuni pigimusta jõeni. Aga ta märkas varsti, et ta sellest vähe sai, sest et ta vähe nägi. Tema ja asjade vahele oli mingi linik tõmmatud, mis kohe jälle uuenes, kui ta selle korraks katkestas. Mida ta silmitses, see ujus ainult ebamääraste äärjoontega selle katte taga. Ta aimas ennast kasvõi tund aega kadakapõõsasse vahtivat, nägi ja võis arvata, et ta sellele pikka kõnet peab, ilma et Kremer teadlik oleks olnud oma teo põhjusest või tarbest, sest mõtlemine, tabatav mõtlemine see ei olnud. Ja kui ta koju jõudis, meeleliselt katkine kuskil põues salaja kirvendava rahutuse pärast, tundus talle ikka jälle midagi pooleli jäänud olevat, ja ta võitles ahvatlusega sealtsamast ümber pöörduda, et sidumata unustatud otsi sõlmata. Üksnes midagi õige tühist, kuid tihti korduvat jäi talle neilt uindunud hulkumistelt vahel meelde: ta oli ennast kaua pigimustas rabajões peelitanud ning seejuures kord-korralt kõvemini «Ulrich! Ulrich!» mõmisenud.

Siis tulid palavad päevad helgete õhtutega, taevas seisis kõrgel, õhk sumises põrnikatest, alt aiaräämast vaabus lõhnapilvi mäele ja kõik näis vedelalt valguvat nagu sulatises. Videvikust keskööni laugles sooviku kohal sina sees kitsuke kuuserv nagu taevataadi pöidlaküüs, tema all luhas lõid mustad vetesilmad valgeid sädemeid, kaasik kapsaaia taga hoidis hinge kinni, sest ööbik laulis. Hooned kingul aga, nende ümber sala lendlevate nahkhiirtega, need paistsid kui meelisklevad pead lendu-aetud muremõtetega.

Neil õhtuil rinnutas Ulrich avatud aknal, vaatles, kuulatas, haistis ja oli nukker. Tema paljas pealagi paistis kuukesele kahvatult vastu ja ahvatles öisi lendajaid ligi, nii et ta seda loomusunniliselt vahel käega pidi varjama. Särgverest alles tunaeile tulnud, kannatas ta juba üksinduseigavust ning vaibus ikka enam hingeolusse, mille põhitooniks oli vaikselt valutav lai kahjutunne. Iga õhtuga selgemalt hakkas ta tagasi nägema seda pikka ja kitsast teed, mis nii sirgelt kaugest tühjast nõmmest tuli ja tema isiku juures lõppes. Ta veertel polnud kivi ega tulpa, mis midagi oleks mälestanud – mõnd tegu, head või halba, mõnd sündmust, õnnelikku või õnnetut, mõnd naudingut, lubatut või keelatut. Ja kui ta pead pööras ja ettepoole vaatas üle halelilla lageduse, milles ainult kari kirjuid lehmi elu esindas, siis nägi ta ehmudes musta katusvankrit lähenevat, eestpääsematult lähenevat, ja mitte väga kaugelt. Ta äigas pealaest üle, nagu külma higi pühkides, tõmbas akna kinni ja kobis sängi, ilma piiblit kätte võtmata. Aga uni ei tulnud. Ja ööbik hukutas ruudustki läbi.

Kogu öö tegi ta endale etteheiteid. Ta ise, üksnes ta ise oli süüdi. Olud raskendasid, kuid ei keelanud. Ja ihadest polnud ta ilma ning juhused ei puudunud. Aga ta lükkas edasi, ikka jälle edasi, teiseks, paremaks korraks, ilma et see parem kord iialgi oleks tulnud. Ta kõhkles, kus kinni oli haarata, ta tõrkles, kus vastu oli võtta, – on ju veel aega, on ju veel aega! Ja nõnda ta vesistas suud, kui teised maitsesid, sest teised olid targemad.

Targemad? Kas see olenes tarkusest? Milleks salata, et tema vahekord pika juukse ja laia riide kohta küllalt õige, küllalt lahe ei olnud? Nad tõmbasid teda ligi, kuid tõukasid ka ära. Ta sallis neid olendeid «erapooletu vöö» piirkonnas, nad olid talle ihaldatavad võre taga; aga kui ta mõne neist võre sisse mõtles – kohe lõi kartus südamesse mingi ohu ees, mis säärases ühenduses pidi peituma, kohe nägi ta tema kleidivoltides, frisuurikeerdudes, kübarasulgedes kõiksugu salapäraseid õudusi varitsevat. Kas ta ei hakanud omal ajal, mõisa rendilt võttes, seda majagi siin teatava tagamõttega ehitama? Võis ju ikkagi keegi leiduda, kes piskuga leppis või ise jätku tõi. Kuid vaevalt jäi ta mõne ette vaimus seisatama, kui juba hoiatav käsi teda sabast rebis! Muidugi märgati tema võimetust ja käidi temaga sellemääraselt ümber. Ühele oli ta «ainult Ulrich», teisele peaaegu koomiline kuju, paljudele ep olnud teda üldse olemas. See aga sai jälle temale tuntavaks, nii et ta sarved sisse tõmbas ja karpi puges. Ning seal kiratseb ta nüüd haudjail öil elada neist vähestest mälestuseraasukestest, mis talle noorusaastaist jäänud, kui ta septembri- ja märtsitärminitel veinitujus teiste omaealiste õlul mõne öise rumaluse linnas kaasa tegi, mida ta tagantjärele pealegi iga kord õiglaselt kahetses.

Nii siis külgesündinud kütkepelg? Mine tea. Talle tuli kauguse udust väike Frieda meelde. Ta targes veel tänapäevgi kindel olla, et ta ema õmbleja võre sisse oleks võtnud, kõige legaalsusega muidugi, kui tingimused vähegi päri oleksid olnud, kui otsustavast suust mitte hävitav sõna poleks langenud: «Jaa, Ulrich, miks mitte; hakka aga siis kingsepaks õppima, milleks sul aastate poolest ehk veel aega on ja vaimu- ning hingelaadi järgi huvi peaks olema.» Ja kui mitte väike Frieda seepeale ise poleks kirjutanud: «Jaa, Ulrich, aga sa tead, minu töö eest makstakse nii vähe…» Millega side vormivabakski ühenduseks nende vahel katkes, sest et neiu Frieda sündsamaks pidas kingsepale mehele minna, kes ametit juba oskas.


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!

Похожие книги на "Mäeküla piimamees"

Книги похожие на "Mäeküla piimamees" читать онлайн или скачать бесплатно полные версии.


Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора Eduard Vilde

Eduard Vilde - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "Eduard Vilde - Mäeküla piimamees"

Отзывы читателей о книге "Mäeküla piimamees", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.