Eduard Vilde - Mäeküla piimamees

• Название: Mäeküla piimamees
• Автор: Eduard Vilde
• Жанр: Проза

Mäeküla piimamees ilmus esmakordselt 1916. aastal. Seda Vilde loomingus üldilmelt eristuvat romaani peetakse tema üheks tugevamaks.

---

– Kahju, et kõrtsi ei ole jaa, sellest on kahju! Mis siis viga oleks: päris tavalise rendiga sisse – näe, küllamees pealegi! Aga mis parata – naabervalla kõrts otse piiri peal ja kirikutrahter mitte kaugel teisel pool!

– Või teeme ehk sulaga? – Kõige lihtsam, kõige puhtam – mis?

Kuid ei! Sellele mõttele tõugati kohe vastu, ja tugevasti. Näiks ju nagu kaup – nagu öine kaup linna uulitsal või teatud asutises. Ei, seda mitte, ei kummalegi sula ei kummalegi paljalt pihku, leidub teisigi vorme!

– Ja ülepea, Ulrich: ära ole nahkjas, ära tingi! Sa pole rikas, aga ka mitte vaene või ihne. Määra neile, mis nad õnnelikuks teeb – õnnelikuks ja tänulikuks!

Aga mida siis näiteks?

Noh, hm – kuuluta kohad sügisel müügile! Tahtsid seda küll alles paari aasta pärast teha – nende endi palvel – nad on siin ju kõik nii kõhnakesed, aga võid ka kohe, see on sinu õigus. Ja siis üks kingitusena noorpaarile minugi pärast üks väiksemaist! Sest vähemalt pooltest vanadest ostjaid ei saa, see on kindel.

Nõu meeldis vanahärrale, ja ta pidas temast tükk acga kinni. Aga seal kerkisid kaaluvad mõtlused vahele. Mis siis, kui ühendusel pidet ei ole? Kui aasta või paari pärast – ükskõik mil põhjusel – lõpp tuleb! Nemad kui mina – inimesed oleme kõik kolm –

Kuid selsamal pilgul pisteti Kremerile midagi pähe, mis ta silmad suureks vedas ja käe põlve peale laskis laksuda. Ise kähvas istmelt.

Korras. Ainult nõnda. See on alus, mis kannab.

Ja ta meelest oli, nagu avaneks uks ja sisse astuks tuttavalt ja koduselt naeratades see suur laps.

Nii oli aus. Teol oli kõrgustki. Mitte igaühe hoolde ei usta säärast elusoont, pealegi rahalise tagatiseta, sest kust ta seda võtakski. Otse hea enne peale, täie riisikoga! Asi nõuab nimelt enam annet ja oskust, kui pealtnäha võiks arvata, ja Tõnu, tossike – aga olgu – meie mestame!

Ja nende külg! – Ma usun (härra von Kremer naeris ja vaatas kentsakalt paremale ja pahemale poole) – ma usun, nad võivad rahul olla, kui nad pilgu Jaani peale löövad! Nad võiksid tänulikudki olla – jaa, tõepoolest, seda nad võiksid! –

Ta hakkas tõeleidja ärevusel nurgast nurka sammuma, käed püksitaskuis ja turi kõrgel; mõned üksikkarvakesed pealael mänglesid tuule liigutusel. – Teadagi, aate teostusel on oma kisud, ja kaunis tüsedad. Jaanile tuleb kautsjon tagasi maksta – kautsjon ja ettevõetud raha. Viimast võib ehk vähehaaval kohe hakata kahandama ja kui sügisel rikkam rüpp, siis oleme jüripäevaks tasa. Kuid kautsjon – see nõuab iseäralikku operatsiooni, ja mitte kerget – paraku mitte kerget. – Aga olgu – meie võtame selle ohvri kanda!

Ta jäi peegli ette peatuma ja vaatas julgelt teisele Kremerile silmi. Ta tundis, et nende vahel nüüd üksmeel valitseb. Ja selsamal seisul täiendas ta oma mõttekäigu lõpule.

– Jaan muidugi Iäheb ära, siis annan Kuru kuuendiku neile. See oleks veel pealekauba. Selle peale on mõnigi maias olnud. – Ja kui ma veel edaspidi lehmi rohkendan, siis – naa, ühesõnaga: Der Vorhang kann aufgehen!

Ta võttis kepi ning kübara ja läks jalutama.

Aga eesriie ei tõusnud ja Tõnu ei ilmunud. Puudus kutsuja. Kremer lükkas kutse päevast päeva edasi, teadmata, mis põhjusel. Ehk olgu siis sellel, et homme parem näis kui täna ja ülehomme veelgi parem.

Ühel hommikul silmas ta männiku all Tõnu ja hüüdis teda. Aga kui mees tuli, polnud hüüdjal midagi öelda.

«Ah tühja – meelest läks!»

Tõnu arvas, et ehk võlg, ja ütles: «Mis mul vajaka jäi kevade – eks ma tasu suvetööga ärrale ää.»

«Ei, ei, see oli miski muu asi,» vastas saks juba minekul. «Ehk astud üks õhta kunturi sisse, küll ma siis ütlen.»

Tõnu astus «kunturi» – see on Kremeri-härra kirjutuskabinetti – teise päeva õhtul sisse, tuli aga vist vara, sest saksal andis üsna mõelda, enne kui teadis peale hakata, ja siiski küsis ainult:

«Ah soo – kas sa Reemetiga kahaheina pärast juba rääkisid?»

«Reakisin küll.»

«No kust ta sulle lubas?»

«Eks ikke soost, kust mujalt.»

Vanahärra vahtis aknast välja ja mõmises midagi, kuuldus peaaegu nagu: «Võiksid kõrgemastki saada», kuid selle peale vanduda ei võinud Tõnu mitte. Ja siis ütles ta korraga:

«Kuule, Tõnu, sa võiksid õige sügise mõisa põldude ligidalt kõik berberitsipõõsad välja juurida. Särgvere ärra luges ühest raamatust, et need olla viljale väga kahjulikud. Neist akatagi kõrreviljale see roostehaigus külge.»

«Aga sügise tulevad korudnikud linnast ja maksavad marjade eest ärrale raha.»

«Ah need kurgisoolajad? Mis nad raiped mulle maksavad! Kahju kümme korda suurem. Võid jo peale akata, kui nad tänavu ära on käinud. Aod võta omale.»

See oli kõik. Ja sügiseni palju aega. Tõnu ei mõistnud, mis häda tal nende paburitsidega juba praegu oli.

Järgnevad päevad elas Ulrich loiult imelikus umbses tusas. Ta ei saanud endast aru, midagi temas pidi asemelt ära olema. Kõik oli joones, ja ometi mitte! Süda oli valmis, ja ometi mitte! Ta ei näinud enam mingit näppu, ei hoiatavat ega ähvardavat, ja tammus siiski paigal. Mis see võis olla, mis see veel võis olla?

Häbenes ta neid? Neid mõlemaid ja muid?

Ei, vastas ta naeratusega, mis põlgusest liiga kaugel ei olnud. Nemad ja nad kõik siin – nad võisid temast mõelda, mis tahavad, see ei teinud talle sooja ega külma. Nende pärast oli ta ennegi olnud ja teinud, kuidas ja mis ise heaks arvas, muidu peaks ju hobuseid ja vareseidki häbenema. Kolm hinge ainult ei tarvitsenud seda teada – need kolm Särgveres – need kolm pingviini, ja neid teadmatuses hoida ei võinud ju raske olla.

Aga Kremeri-härra istus lahtisel aknal ja meeliskles edasi, ehk küll kõik joones oli, ja tema mõtlemisel ep olnud enam õiget sigi, sest et kukulind kapsaaia taga varsti vaiki jäi. Vist lendas see jälle kuhugi ööbiku asemele, ergutust laulma mõnele muule visavõitu peale.

Kuid käolegi tuli asemik.

Aga see ei laulnud, vaid naeris.

Ta möhitas all soos naerda, nagu näeks ta sealt mõnd ennenägematut narri.

Mäeküla saks pidas teda esiti linnuks, sokuhäälega linnuks, hakkas aga viimati uskuma, et see on inimene – inimene või mõni sarnane elukas. Ta arvas temas sagripead ja kikkhabet, ta tömpnina ja peiarisilmi nägevat, ja kui ta pilku teritas, siis selitas veel mehikese sõrgu ja sarvemukse.

Nüüd lõi Mäeküla mõisnik rusikaga aknalauale ja tõusis üles, kumbki kihv põse peal otsustuskange teovõime. Pilada ta ennast ei lasknud.

Ta ei saanud aga veel teole asuda, ta mõõtis hoogu võttes alles oma nelja toa ühist pikkust, sammudega, millel oli raudne kõma. Seal lõgistati kuskil linki. Kremer läks ja avas. Kabineti lävel seisis Mari, korvike käsivarrel.

«Ma tõin ärrale mune, aga köögis põle inimesehinge, uks on lukus.»

Ta vaatas saksale suhu, mis lahti oli läinud, aga et sealt vastust ei tulnud, siis jätkas seletust:

«Ehk ärra võtab ise vasta, mul põleks aega oodata, pean kirikupoodi minema.»

Ainult käega tähendati talle, et ta sisse astuks, ja kui see sündinud, vaikiti talle veelgi näkku.

Kremer oli tõesti pisut agrane. Ta nägi Marit esimest korda paremas riides ja nii puhta, nii imepuhta näoga. Silm selles puhtas näos tuli säärasel selgusel esile, et musta tule ümbert siniseid kristalle võis lugeda. Päevituski oli maha pestud, nii et kael ja lotike lõua all ainult vähese varjundi võrra valgemana paistsid. Midagi perutavat pidi olema ka värvides, mida noorik peas ja ihul kandis, kuigi need nägija vaate ees vahetult ühte valgusid ebamääraseks uduks. Selgemalt teatavaks sai talle üksnes tumepunane tanututt, sest see hõõgus nagu üksik süsi kollaka tuha sees.

Et midagi teha, võttis Kremer Mari käsivarrelt korvi ja jäi seda sangapidi kahe näpu otsas õieli hoidma, nagu sisu raskust kaaludes.

«Ma tahaks korvi tagasi soada,» tähendas Mari temale omase välgatava naeratusega, mis sädemesarnaselt ühtlase tõsiduse seest hüppas ja sinna jäljetult jälle kadus.

«Tagasi – soo – nah, siis laome nad siia –»

Kremer pistis korvi pahemasse kätte ja hakkas paremaga mune paarikaupa kirjutuslauale ridama. Aga vist oli ta tegev käsi ennatlik, sest üks muna kukkus maha. Mõlemad vaatasid sellele järele: juba tekkis vanahärra saapanina ette suur kullakarva silm.

Ainult pillaja naeris, vilgas puna põsil, pealtnägija aga jäi üsna tema ootuse vastu tõsiseks.

«Lubage,» tähendas noorik, võttis saksalt korvi ja ladus munad rahuliku väledusega rohelise kalevi peale. «Viisteist paari – sellega kokku.» Ta näitas näpuga põrandale.

Mari mittenaermisest seesmiselt kinnitatud, suutis härra von Kremer oma sõnale teatava naljakirme peale panna, kui ta maha vaadates hüüdis: «Aga mis me sellega teeme?»

«Ma võiks ära koristada, kui –» noorik lõi pilgu ringi.

«Ei, ei – ma ütlesin aga nii soota, – küll Vilhelmiine koristab ise.»

«Ehk minestab ää, kui nääb?»

«Küll ma äratan ta jälle elusse.»

Ettekujutus sellest äratamisest näis võimsalt Mari naerulihaseid liigutavat, sest nüüd valgustas välk laialt ning eredalt iga joonekest ta puhtakspestud palgel. Ta silm säras, ja harvad hambad tulid nähtavale, ja rohke rind ilmutas peidetud elu.

Selles aga oli midagi, mis Ulrichi teadvust kahandas. Ainult undamisi mäletas ta minut hiljem, et ta oli Marile suuremat raha pakkunud, et sellel ei olnud tagasi anda ja et ta paberi talle siiski pihku pigistas, vist kogeldes, et noorik ju edaspidigi jälle mune toob. Selgemalt oli tal meeles, kuidas ta ukseavaja käsivarrest äkki kinni kargas ning häälega, mis talle endale võõras, valju karuse häälega käsutas:

«Ütle Tõnule, et ta homme kunturi tuleb – ütle, et ta juba täna õhtu tuleb!»

VIIES PEATÜKK

Kui Prillup kunturist tuli, ei targenud ta oma puudlinäole tunnetekohast ilmet anda, niikaua kui härrastemaja aknad liiga ligidalt talle selga vaatasid. Ta hoidis õlanukid kõrgel, pea maas ja pikad koivad pugeval kõnnil. Alles paarisaja sammu pärast vahtis tagasi ja naeris. Astus siis jälle, vahtis jälle tagasi ja naeris jälle. See sündis veel kolmat korda ja põhjalikumalt, kui Prillup sarapiku äärt mööda kingule jõudis, millega Kruusimäe kõrgendik algas. Siis ajas ta enese täiele pikkusele, tunnistas tükk aega tõsiselt ehas punavat maja, kiskus, hammas huulel, mõne ettevalmistava lõusta ja laskis siis vabisedes midagi valla, millel imelik sarnasus oli siili podinaga. Ja sellele kugistas vahele, käed kramplikult niuete ümber:

«Nailla! – Nailla! – Vaja kõigile reakida!»

Prillup sammus alles siis edasi, kui ta valangust täiesti oli vabanenud, ning minnes lõi märjad silmad ringi, kas ei näeks kedagi, kellega hakatust teha. Aga tee oli tühi eest ja takka. Põsenukkideni ulatuvas rõhmases karvandikus püsis tal suure naeru jäänusena veel kauaks muigevirvendust, kuni üks uus mõte selle ajutiselt kustutas.

– Või kelmas teine? – Tahtis aga nii narrida.

– Noh, et liiga noor vananässile? – Et mis ta peaks vastama? – Et kas pätajalg, kui kuuleb –?

Ta vahtis vildaku peahoiuga pastlaninadele maha ja laskis endal uuesti kõik mälust läbi käia, mis ta oli kuulnud ja tähele pannud. Nähtavasti jõudis ta aga otsusele, mis vahele vilksatanud mõtte pelgu ajas, sest juba lõi ta karvane pale jälle lustakalt loitma. Korraga pistis ta näpud habemesse, tõstis niiske tordi nina alla ja nohistas nuusutada «– äm – äm – pagana märjuke! Ise nagu susla, aga näe, mis rõngaid teeb südame all» – Prillup oli kontoris kaks õlleklaasitäit portveini joonud ja suu pühkimata unustanud.

Kuna ta nüüd naerukil värava poole lonkis, parema käe pöial otseti südameaugus, kus peremehe märjuke lõbusaid rõngaid tegi, ning kindel otsus peas kontoris kuuldud hullu nalja lähemale vastutulijale soojalt jutustada, et teisedki naerda saaksid, juhtus talle äkki midagi, millest ta endale aru ei teadnud anda. Ta keeras teelt kõrvale, ning seal, kus kingu liivasel rinnakul kolm üksikut kaharmändi kasvasid, seal võeti tal järsku jalad alt, nii et ta täiel pikkusel murule langes.

Piimad!

Prillup jäi eha sisse vahtima, pärani silmil, vagusi kui nott, käed risti pea all. Taevakaar küdes veel iga karva punases ja iga karva kollases; ühel pilverünkal keset kaart, kuju poolest nagu kahe peaga must vapikotkas, olid nii erehiilgavad piirjooned, nagu seisaks lind avause ees, kust taevariigi sära talle selga paistab. Veel teisi taevaloomi nihkus lõunast kumavalda, mõned sarnased maistega, mõned võhivõõrad, ja lõid servist loitma, kui kotka kohta jõudsid. Kuid aegamööda halenes hiilgus, värvid võtsid ikka enam tuhmi sekka, ja Tõnu pale oli viimaks sinine kui villisurnul.

Tema aga pikutas edasi, oimu liigutamata. Käsi ning kaela mööda vilasid väikesed mustad sipelgad, sest peaga oli ta nende praolise pesa ligi sattunud, ja üks vidises praegu habemest ning huultest põigiti üle.

Viimaks ometi tundis Prillup kõdi, äigas paremalt ja pahemalt poolt ning tõusis istukile. Siis vehkles räpakalt silmade eest, nagu sääski tõrjudes, ja hüppas püsti. Ja nüüd mängis ta karvases näos jälle midagi endisest naerust.

Aga kui ta teele tagasi jõudes Otsa vanameest ees nägi kõmpivat, kimp rehavarrepuid õlal, ei tõtanud ta temale mitte järele, ja kui talle vainul Väike-Jüri Krõõt vastu tuli, ei olnud Tõnul ka temale midagi rääkida. Ta sammus otseteed Prillupi värava poole, nii iseeneses, et ta kiigest sülla kauguselt mööda läks, ilma Pajusi plikade teretust tähele panemata.

Väraval keksis talle Kaaru vastu, mitte ainult saba, vaid poolt keha väntsutades; ta paljastas naerdes oma valgeid hambaid ning turtsus kõigest hingest. Aga temalegi polnud tulijal musta ega valget lausuda, ja tasuks sai talle ainult, et peremees seespool väravat ta peale maha jäi vahtima. Kuid see ainiti vahtimine suuril silmil ning püsiv paigalseismine tundus Kaarule varsti õudsena, nii et ta paremaks arvas videvikku kaduda, mis tuhatolmu peenusel õue varises, joonte teravust nürides ja kujusid jämendades.

Prillup tahtis juba toa poole pöörduda, silmas aga siis kolme halli kogu aida kõrval aia otsas, ja läks sinna. Nagu suur öölind kahe pojaga, teine teisel tiival, ligistikku koos, istus seal Mari Juku ja Anniga, kõigi nokad soo poole sirgu.

«Mis imet te siis õige vahite?» naeratas isa.

«Me kuulame, kuda Tapu rahvas juttu ajavad, vastas Anni sosinal, «ole aga vait!»

Hõre, jahe õhk oli tõesti nii hingetu vaikne, et sealtpoolt soomadalikku, Kruusimäe kõrguseni kerkivalt kallastikult, mille laugul Tapu küla võsavöötme vahel mustas, inimlikku häälitsemist võis kuulda – nii üllataval, naerusel selgusel, nagu seisaksid nähtamatud sõnelejad lähema põõsa taga. Küll jäi side sõnade vahelt enamasti umbusesse, nagu kaas pandi taoti peale, pudenes aga ka mõistetavaid lauseid ning sõnu. mis lülis eelmistega veidra mõtte andsid.

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.