Teet Kallas - Janu

• Название: Janu
• Автор: Teet Kallas
• Жанр: Драматургия

Romaani tegevus hargneb 80-ndatel ühes väljamõeldud linnas säärases linnaosas, mille sarnaseid on kogu maailmas sadade kaupa üles kerkinud. Suvine leitsak ja kuivad kraanid on sobiv keskkond lahkamaks kesmises korrusmajas elava keskealise mehe elu ja psühholoogiat ning avastamaks kes on su naabrid, mida nad mõtlevad, mis elu elavad.

---

Varem elasime äärelinnas, eramajas, meil oli üüritud pliidiga tuba. Seal käis meil sageli külalisi – majaperemehe pahameeleks, kes kartis oma tulpide ja rooside pärast. Jah, aga nüüd elasid meie vähesed sõbrad ja tuttavad hoopis teistes linnaservades, kes sealsamas aedlinnas, kus meiegi olime elanud, kes samasuguses uusrajoonis linna lääneosas. Enamasti olid kõik saanud uue korteri meist hiljem, kõik olid hõivatud uue elu korraldamisest, mööbli hankimisest, meistrimeeste otsimisest, kes puuriksid seina pool tosinat auku või kataksid vannitoa seina ruudulise kahhelpinnaga. Paar tuttavat perekonda elasid koguni südalinnas, ja see oli suur vedamine. Telefoni meil polnud. Uutes linnaosades oli telefoni väga raske saada, räägiti koguni, et raskem kui sõiduautot. Loomulikult polnud meil ka autot. Ma ei oskaks sellega midagi peale hakata. Osta ei jaksaks ma autot niikuinii, loteriidel ma ei mänginud. Oma töö oli teinud ka massikommunikatsioon. Olin hakanud tõsiselt võtma liiklusõnnetuste statistikat. Neid toimus viimasel ajal väga tihti, polnud harvad avariijuhtumid ka meie tagasihoidlikus nelja kinoteatriga linnas, rääkimata siis suurtest magistraalidest, rääkimata pealinnast. (Kasvõi hiljutine juhtum pahaaimamatu jalakäijä, naiskabetaja Gerda Domingoga.) Pealinna võis sõita ka rongiga. Selleks kulus ainult kaks tundi.

Aga külaliste kasinuses polnud uus elukoht siiski ainusüüdlane. Kui ma eelmise aasta talvel kolmekümneseks sain, oli mul käinud seitseteist külalist. Pärast seda pole vist ükski neist enam meie korterisse sattunud, ja tõesti, oma iva selles asjas on, ma olin astunud üle mingi piiri, olin jõudmas keskikka, ja keskeas on kõik ilmselt veidi teisiti kui tundelises nooruses, tihedad suhtlemised pole vist enam nii valusalt vajalikud kui varem. Päevakorda olid tõusnud muud mured, ajahäda ja pidevalt käestlibisevad eneseteostamisvõimalused.

Jah, pärast minu kolmekümnendat sünnipäeva olime elanud väga vaikselt. Väliselt isegi eraklikult, endassetõmbunult, nohisedes. Päeval suhtlesin oma töökaaslaste ja asutuse harvade külalistega, naine suhtles tarbijatega oma teenindusettevõttes ehk lihtsalt öeldes pesupunktis, mille juhataja ta oli, vahel istusime – kumbki omaette, oma tuttavatega – tund või kaks mõnes kohvikus, ja ausalt öeldes oli suhtlemisvaegus sellega rahuldatud.

Uksekell ehmatas mind. Nii oli see alati olnud, siin uues korteris aga iseäranis. Millegipärast tulid esimese reaktsioonina pähe paanilised mõtted süngetest uudistest, traagilise sisuga telegrammist või siis kohtukutsest, kuigi ma polnud veel kunagi saanud ei traagilise sisuga telegrammi ega ka kohtukutset. Arvatavasti oli mul lihtsalt hapravõitu närvikava, või oli kellakartus tingitud sellest, et kasvasin üles oma pedagoogilise kodu puritaanlikus ja põhimõttelises vaikuses.

Niisiis – otse mu pea kohal röögatanud uksekell ajas mind sõna otseses mõtles labiilsesse paanikasse. Üle keha tulvas kuum hoog. Ma tardusin peegli ette, näol jabur kramp, vasak suupool viltu, silmad pärani, hõre juuksetutt püsti, kaelasooned pingul. Hull mis hull! Ja nii kestis see tükk aega, kuni viimaks muutusin endale vastumeelseks. Kõik need patoloogilised närvitõmblused, kõik need seletamatud hirmud, kõik need näovigurid… Aeg oli tõele otsa vaadata, ennast tõepoolest keskikka jõudva mehena tunda. Olla kartmatu, normaalne, kenade maneeridega. Ah! Veel tükk aega mäletasin ma lausa kogu kehaga, iga rakuga, koguni juuksejuurtega seda piinlikku ja haiglast tunnete kontrasti neurootilisest paanikast naeruväärse söakusetulvani, mille tekitas minus ootamatu kellatirin. Mäletasin ahistavat häbitunnet oma grimassidest ja poosidest, otsekui olnuksin nendega vahele jäänud.

Noh, ja siis kohendasin ruudulise päevasärgi ülemise nööbi kinni, kontrollisin teksapükste tõmblukku, see tikkus alatihti alla vajuma, hingasin mitu korda sügavalt sisse-välja ja avasin ukse.

Ukse taga seisis, käed puusas, keegi hommikumantlis naine.

Ma polnud seda naist kunagi näinud, aga hommikumantlist võisin järeldada, et ta elab kusagil lähedal, ilmselt minuga ühes majas, ilmselt isegi samas trepipüstikus, kui mitte koguni samal korrusel. Et seda kõike taibata, polnud vaja omada eriti sügavat analüütilise mõtlemise oskust, ometi tundsin oma otsuse üle teatavat uhkust. Igatahes polnud tegu traagilise telegrammi või kohtukutsega. Aga millega siis? Meie korrusel (nagu teistelgi) asus neli korterit. Ma ei tundnud paraku ühtki oma lähimatest naabritest, rääkimata ülejäänud majaelanikest. Tõsi küll, paari omaealise meeskodanikuga olime millalgi hakanud vastastikku ebamääraselt noogutama, aga ma polnud sugugi kindel, et just nemad mu naabrid on. Ilmselt oleme kõik pärinud mingi vajaduse hommikuti välja minnes kedagi tervitada, ja kui nii, kas pole siis ükskõik, kuhu oma noogutus suunata? Ma ei teadnud ka oma majakaaslaste nimesid, kuna meie trepikojas polnud vähemalt minu ajal kordagi elanike nimekirja üles riputatud. (Teistes trepikodades polnud ma käinudki.) Vaevalt et ma seetõttu millestki puudust oleksin tundnud, seda enam, et säärase irdumise põhjused olid mulle osaliselt selged – minu tööajad olid mõnevõrra vabamad kui enamikul teistel kodanikel.

Võõras naine naeratas mulle. Märkasin seda naeratust enne kõike muud. See naeratus oli nagu näojoon. Jah, see oli formaalselt küll nagu vabandav, aga tegelikult väga iseteadev naeratus. Selle naeratuse taga seisis mingi kindel ja rahulik veendumus. Naine astus sisse. Ütles midagi. Võib-olla „andestust”? Võib-olla „vabandage mind, palun, aga…”? Ei tea. Millegipärast ei kuulnud ma teda hästi. Ja juba oli see võõras intiimselt sahisevas riietuses võõras naine esikus, kogu ta olemus väljendas mingit mulle saladuseks jäävat rõõmu, üllatust ja enesekindlust, ta libises kuidagi väga paindlikult (kassilikult, plikalikult?) minust mööda. Mu hääl kähises, kui ma ütlesin:

„Vabandage, mul põles siin pirn läbi.”

Mu hääl oli kohutav, see oli alandav koolipoisikägin küpse naise ees, ma vihastasin enda peale, köhatasin kurgu torulukksepa rämedusega puhtaks ja kordasin:

„Pirn põles läbi, mul on siin pimedavõitu.”

„Aga sellest pole ju midagi,” ütles naine rõõmsalt. Nüüd kuulsin ma teda hästi. Arvatavasti oli mu ootamatu kurtus olnud kuidagi häälekähinaga seotud.

Siis läks see naine elutuppa.

Vaatasin talle ehmunult järele. Siin korteris polnud käinud veel ühtki võõrast hommikumantlis naist. Pealegi selliselt kahisevas, selliselt lõhnavas hommikumantlis, mis võis tahtmatult viia mõtted sumeroosadele abažuuridele, laiadele diivanitele, kokteilile ja pattulangemisele. Sest see hommikumantel, nagu ma nüüd elutoa avatud ukse ruudus nägin, jättis tõega säärase mulje, võimaluse – see oli tumeroheline, voogav, siidine, sellel õitsesid suured punased kirelilled, mida loodus ei tunne, ja sel naisel endal oli habras ja painduv piht, see nõtkus ta sammude rütmis, oma ilusat tegu tegid puusad ja tuharad, sel naisel olid pikad heledad juuksed nagu noorel tüdrukul, need langesid vabalt ja raugelt ta seljale.

Viivuks jäi naine seisma, otsekui tundnuks ta mu pilku ja lubanuks mul tutvuda oma seljaga, siis aga kadus ta elutuppa, keerates seejuures eksimatult paremale, nagu ma märgata jõudsin. Paremal asusid diivan ja tugitool. Mõtlesin, kus ma küll varem selliseid naisi näinud olen – kas mitte detektiivse sisuga kinokomöödiates? Kas mitte teleekraanil? Või siis lennuki vahekäigus, stjuardessimundris? Korraks valdas mind absoluutselt põhjendamatu ärevus, otsekui oleks oodata mingit seiklust, elamust, vapustust, siis aga kutsusin ennast korrale, mõtlesin tahtmatult oma naise lihtsa lõike ja tuhmide mansettidega kodukleidile.

„Aga kus siis Taimi on?” kostis toasügavusest imestunud küsimus.

Veider küll, ise veel esikus seistes suutsin kohe tabada väikese annuse teesklust – aga ilmselt oli see niimoodi mõeldudki. Oli see mingi mäng? Igatahes teadis võõras naine mu abikaasa nime. Viimati olid nad tuttavad, äkki koguni sõbratarid? Ei, siiski vist mitte, sest säärasel juhul oleks mul asjast mingitki aimu olnud. Tõttasin elutuppa. Lootsin lahendust. Külaline seisis akna all, ta oli võtnud teleri pealt mänguasja, vahtkummist eeslipoisi, ta vaatas seda vastu valgust, vaatas naiseliku graatsia ja läbematusega, ta liigutused toimisid seejuures nagu midagi iseeneses, need olid lühidad, lõpetamatud, intrigeerivad.

„Ei, teate, Taimi sõitis lõunasse,” ütlesin ma viimast sõna rõhutades.

„Ah nii,” sõnas see naine. Ta kehitas õlgu ja pani eesli oma kohale tagasi. Milline ilme tal seejuures oli? Inimese ilme, kes on just paari päeva eest naasnud Rivierast või Floridast. Aga millestki tabamatust – õlaliigutusest? varjust ta vasakul põsel? – taipasin, et olin ütelnud midagi liigset, vulgaarset, taktitut. Mida küll? Olin mõneti kaitsetu inimene, ma ei taibanud mitte alati kõiki alltekste, pooltoone, häälevõnkeid, muigevirvendusi, vähe sellest, ma ei teadnud tihtipeale sedagi, mida ja millal tohib või ei tohi rääkida. Õige tooni äratundmine nõudis minult pingutust. Loomulik ja üldteada on asi, et mitte alati pole vaja teistele kõike välja laduda, nii-öelda täiel häälel puhast tõtt kuulutada. (Mis on taktitum kui rääkida inetule naisele tõtt tema välimuse kohta? Jne.) Aga kuna mulle oli lapsepõlvekodus, koolides ja ajakirjanduses pikki aastaid sisendatud, et valetada või varjata pole ilus ega eetiline, siis olen seda tahtmatult uskuma jäänud – valetavad ainult halvad inimesed või välismaalased. Ometigi puutusin ma üsna tihti kokku elulise vajadusega midagi luisata, teisiti esitada, lihtkombel valetada, mõnikord tuli minulgi see välja, enamasti mitte, mul puudusid selles asjas süsteem, kogemused ja põhimõtted, tulemuseks oli aga rida segadusi, oli umbusku ja viltuvaatamisi. Nüüd siis mõtlesin, et tõesti, mille kuramuse pärast oli mul vaja sellele täiesti võõrale inimesele ütelda, et Taimi on lõunasse sõitnud, tema jaoks oli see ju täiesti tarbetu tõde, koormav informatsioon, võib-olla häiris see teda millegagi, võib-olla leidis ta mu ütlemises mingi inetu meheliku vihje. Ma oleksin võinud ju lihtsalt ja lakooniliselt, seejuures kedagi petmata vastata, et mu naist pole kodus. Ja kõik. Nüüd aga lisasin inertsist, hääl jälle kähe ja täiesti valelik:

„Teler on ka rikkis.”

See oli loomulikult vale. Absoluutne vale. Ja ma ei teadnud, miks ma niimoodi ütlesin. Ma ei teadnud, mis jutt see kõik oli, mida ma rääkisin.

Aga ei, külalist ei huvitanud mu keskpärane teler. Ta ei pannud mu lauset tähelegi. Ta võttis nüüd istet, tugitool õhkas seejuures mingi täiesti uutmoodi tämbriga, kuidagi rahulolevalt ja magusalt, ning ma märkasin imestusega, kuidas tundeline vaikus otsekui solvunud elusolend nurkadesse taandus ning ennast tapeedimustrisse litsus – jah, see kõik polnud mu perekonna, ennekõike mu naise suhtes aus. Aga niimoodi see oli.

„Ah sedasi te siis elategi?”

Võõras pööras nüüd näo minu poole, nii et see jäi natuke profiili, ma mõtlesin, et tegelikult räägib ka tema imelikku juttu, ma jäin ta nägu silmitsema. See oli kena nägu. Tegelikult oli see vist vägagi ilus nägu, aga ma hoidsin ennast vaos, säilitasin distantsi, ma vaatasin vilksamisi, kuidas sel näol värelevad mingid varjud, ma mõtlesin, et jah, millegipoolest on see nägu mulle tuttav, aga küllap pole selles midagi salapärast, küllap on see lihtsalt üks neid viimaste aastate standardnägusid, muud midagi, ikka ja jälle võib selliseid kohata kinos, teleris, ajakirjades, lennujaamades, baarides, supelrandades, elukindlustuskalendrites, puldanriidest kandekottidel, sest tänapäeva vahendite juures ei valmista ühelegi asjast huvitatud naisterahvale liiga ületamatuid raskusi soov ennast mõne moesoleva näo järgi ümber kujundada, kui nii võtta, siis üheksa neid eelisnäotüüpe praegu liikvel ongi. Üheksa või üksteist, mitte enam. Mu külaline võis olla umbes kolmekümne viiene, aga miks ka mitte viis aastat vähem, minustki noorem, kuid niisama hästi võis ta ka juba neljakümnene olla – mina nende asjade täpsustamisega enam toime ei tulnud. Viimastel aastatel võis tänavapildis täiesti eksimatult eristada vaid kahte naiste vanusegruppi: seitsmenda klassi kooliplikasid ja vanaemasid, viimaseidki ainult sel juhul, kui oli tegu eilsete külainimeste või sissesõitnutega. Kõik ülejäänud naissoost olendid mahtusid ühtlase mõistatusena kahe nimetatud grupi vahele, kui neil oli vähimatki viitsimist enda eest hoolitseda, demokraatlikke moode jälgida, teksapükstesse pugeda, ja just seetõttu jäin mina kui liignoorelt abiellunud tubaste elukommetega mees nende vanuse äraarvamisega pigisse. Mida aasta edasi, seda vähem oli mul selleks võimalusi ja ka tahtmist olnud.

Mu külaline, temal oli täidlane alahuul, aga mitte niivõrd, et seda mingiks eriliseks detailiks pidada, see huul oli nüüd poikvel, erepunane ja niiske, niisked ja natuke roosakad olid ka hambad.

„Ei, ei, ärge nüüd arvake. Ega ma tegelikult teie naist ei tunnegi. Tema mind samuti mitte. Ja andke andeks, et mu toon… noh, üldiselt võib see äkki liiga familiaarsena tunduda. Kas jah? Kui nii, siis kohe-kohe võtan ma ennast kokku. See tuleb sellest, et… ah, olgu pealegi. Igatahes pole see toon sellisena mõeldud. Te peaksite mind mõistma. Ma loodan, et…”

Mis jutt see on, mida ta räägib, mõtlesin ma ja naeratasin. Arvatavasti tuli sellest välja grimass. Kindel näoliigutus, kindel tuksatus põskedes, loomaks muljet siirast ja arukast naeratusest. Ah, ma olin ähmi täis.

„Jaa. Jaa, muidugi,” lisasin veel, ise rutakalt pead noogutades.

Sest jah – oli alanud suhtlemine ja kuidagi pidi see ju kulgema.

Blond külaline naeratas samuti, minu meelest oli seekordne naeratus natuke labane. Või siis küüniline. Või ühemõtteline. Ah et ikkagi, mõtlesin ma. Aga kohe samas naeratus kustus, naise põskedele tekkisid ujedad lohukesed, ta heitis näole langenud juuksed ilusa liigutusega tagasi, ta toon muutus väga kargeks.

„Ma olen lihtsalt teie naaber. Ma elan siinsamas trepikojas. Vasakpoolne uks lifti kõrval. Teie elate 24., mina elan 21. korteris. Näete, kui lihtne see kõik on. Kahekümne esimene – kas jäi ikka meelde?”

Mu oletus oli paika pidanud. Naaber! Tundsin kergendust. Tundsin muret. Tõstsin kulme. Naeratasin.

„Ma tean teid ka,” ütles külaline ja naeratas samuti. Nüüd oli see hoopis teine naeratus, see oli lapsnaise siiras ja natuke rumal rõõm oma nutikusest. Siis heitis ta jala üle põlve, sahinal avanes hommikumantli hõlm nagu eesriie etendusel, jah, aga eks see ju oligi üks väike etendus, väike striptiis ühe jala ulatuses. Tahtsin või mitte, mu pilk liibus päevitunud põlvele ja üllatavalt saledale reiele. Kõik kestis siiski sündsuse piires, naine kohendas varsti hämmeldunult hõlma, kõigutas kinga, kattis reie kinni, põlve jättis siilu vahelt välja vaatama, kogu see tegevus jättis mulje mingist tundmatust rituaalist, võib-olla tuligi daamidel naabritega tutvudes neile ka oma põlvi tutvustada. Naine aga lausus nüüd jälle kuidagi uut moodi, soojalt, vennalikult, laulvalt:

„Ah, mis te ikka seisate. Eks tulge edasi.”

Mis siis ikka kõige selle taga pidi peituma? Vandenõu? Roim? Või pattulangemine? Astusin kuulekalt oma tuppa, istusin kuulekalt oma diivani servale. Panin käed põlvedele.

„Ma tulin teie juurde ainult üheks minutiks. Tuld laenama te ateljeest, nagu luuletas… Ah, ma ei mäleta, kes niimoodi luuletas. Olgu peale. Millest me rääkisimegi? Ah jaa, loomulikult. Ma tunnen ju teid ka. Juba kaks aastat.”