Teet Kallas - Janu

• Название: Janu
• Автор: Teet Kallas
• Жанр: Драматургия

Romaani tegevus hargneb 80-ndatel ühes väljamõeldud linnas säärases linnaosas, mille sarnaseid on kogu maailmas sadade kaupa üles kerkinud. Suvine leitsak ja kuivad kraanid on sobiv keskkond lahkamaks kesmises korrusmajas elava keskealise mehe elu ja psühholoogiat ning avastamaks kes on su naabrid, mida nad mõtlevad, mis elu elavad.

---

Mis minusse puutub, siis elan tasapisi edasi, mis mul muud üle jääb. Tööl on vaikus, vaikus, vaikus. Juulikuu, mis parata. Seal võiks üldse mitte käia. Aga mis ma sellest ikka räägin. Kodus tundub korter kuidagi tühi ja kõle. Oma kirjatöö ei edene. Aga mis ma kaeban. Küll ta ükskord jälle edenema hakkab.

Täna õhtul käisin „Areenis” viimasel seansil, vaatasin üht üsna head komöödiat.

Tüdrukut tohin vaatama sõita alles järgmise nädala lõpul, pühapäeval. Varem ei lubata. Õige kah, milleks lapsi segada. Ah jah, muidugi, ma oleksin peaaegu unustanud. Ma sain eile tüdrukult kirja. Ma kirjutan sulle paar lõiku välja.

„Tere isa. Pioneerilaagris on päris tore ola, aga vat ainuld mustat dreeningud on kül ära kadunud. Meie peame kogu se aeg lõkelaule õppima. Meie mängime kogu see aeg kiike jures, aga siis, kui vihma ei saia. Mul on üks sõbratar kaa. Tema nimi on anu. Mina ütlesin aNule, et minu ema hakab pesumajade tsempionniks, kirjuta siis seda emale, et ta ika hakkaks muidtu olen ma valedanud. Valetada pole ilus. Kaie.”

Ja selleks korraks ongi kõik.

Udo.

P. S. Kurat võtaks, nagu ikka, pole ka täna reede ja laupäeva auks kraanides tilkagi vett. Sedapuhku on lugu nii kapitaalne, et ma ei saa isegi kohvi keeta, rääkimata nõudepesemisest.”

Kell võis olla umbes pool kaks öösel, kui ma selle kirja ümbrikusse pistsin. Kirjutasin ümbrikule eksootilise aadressi ja panin selle enda ette lauale. Seejärel jäin millegipärast vahtima ümbriku vasakusse nurka trükitud pilti. See oli rahulik ja natuke nukker akvarell, sügisvärvides kasesalu kusagil jõekäärus. Valgete kasetüvede ja kuldsete lehekroonide kohal kõrgus sinakashall jahe taevas. See pildike tegi äkki meele kuidagi nukraks. Mõtlesin sügisele. Mõtlesin millegipärast, et sügisel on kõik teisiti. Aga seda olin ma tavaliselt igal suvel mõtelnud, teadmata isegi, mida selle „teisiti” all silmas pidada.

Tundsin üksindust.

Ja janu.

Panin ümbriku kõrvale, torkasin pastaka oma kohale, teiste sekka vanas mõrases kruusis, lükkasin kruusi seina poole, koristasin oma paberid kiirköitjasse, panin kiirköitja sahtlisse, pühkisin lauakatte küünarnukiga puhtaks ja tõusin.

Võtsin tuhatoosi ja hakkasin juba kööki minema, kui taas meenus see ebamäärane tundevärelus, valu ja kõhklus, see „teisiti”. Mis asi on teisiti? Miks teisiti? Miks just sügisel? Ei, ei siin muutu enam midagi, mõtlesin ma seejärel, raputasin pead, muutusin isegi rahulikumaks. Muidugi, mis mul nii väga muutuma peabki. Ah, see kõik tuleb närvidest, üksindustundest, see tuleb võib-olla janust. Paari nädala pärast on Taimi jälle kodus, käib susse lohistades ringi, teeb mulle märkusi, riidleb tütrega, siis läheb veel kuu aega, ja ongi sügis – ning midagi pole teisiti.

Ja ongi kõik, ütlesin ma endale ja läksin kööki. Viskasin konid prügiämbrisse. Järele mõtelnud, keerasin igaks juhuks kraanid lahti. Need olid vakka. Neis puudus elu ja mõte. Ah, terve õhtu olin ma lootnud neist kas või pool klaasi vett välja meelitada.

Aga valamus kõrgus hunnik nõusid, vaatepilt meenutas oma juhuslikus vildakuses üht maailmakuulsat torni, tõsi küll, minu taldrikutorn oli liiga räämas ja kole. Kõikjalt leemendas vastu rasva, tomatipastat, kartulikilde, inetuid lihajäänuseid. Ninna tungisid keerulised ja vastumeelsed lõhnad. See rokane natüürmort mu öises köögis tekitas äkki kõhedust. See sisaldas minu meelest halbu endeid. Müksasin kraane. Aga need ei kõssanudki. Asi oli halb.

Seejärel jäin tahes-tahtmata kraane põrnitsema. Kaks kuiva tila nagu longus ninad, ühel sinine, teisel punane plekk peal. Nikeldatud sõlmkohad. Rusikasarnane moodustis seal, kus ühinesid kaks toru. Tühised asjad, tigedad asjad. Ma nägin kujutluses veel nende torude keerulist soonestikku, mis käänles kraanikausi alt läbi, ühines kusagil vannitoa- ja väljakäigutorustikuga, paksenes, tumenes, tõsines, hargnes kusagil seinabetooni süvendis mitmeks eriotstarbeliseks arteriks, laskus siis otsustavalt alla viiendale korrusele, ühines seal omasuguste sõlmede ja süsteemidega, kogus jõudu, otsustavust, sitkust, et laskuda jälle allapoole, neljandale korrusele, sealt kolmandale… Ainult et praegu polnud sel keerulisel süsteemil mõtet ega otstarvet. Süsteem oli tühi ja tige. Ja ma aimasin, et see kõik polegi viimati niisama süütu ja juhuslik asjaolude kokkulangemine, et mine sa tea, äkki on terve süsteem (meie majas, naabermajades, kvartalis, mujalgi) absoluutselt tühi, vait, paralüseeritud.

Oh jah, mõtlesin ma.

Oli tunne, nagu ootaks mind ees mingi sünge katsumus.

Aga kui nii võtta, siis oli mul tegelikult ainult janu.

Juua olin tahtnud juba kinost tulles. Kirusin ennast siis üsna põhjalikult, et polnud taibanud päeval mineraalvett osta või lihtsalt kraanist mõni purk täita. Aga või sa ka kõike ette näha oskad. Mis muud, lõin käega ja istusin teleri ette. Tõsi küll, alles olin ma kinos paksu koomiku uniseid trikke naernud, aga mis mul ikka teha oli. Teleris sattusin mingile filmi lõpule, milles tegutsesid ühteviisi elegantselt riietatud sulid ja võmmid, ma ei suutnud nende seas orienteeruda, film oli muide prantsuskeelne, aga mis seal ikka, vaatasin kõik hoolega lõpuni. Teadsin, et see ei räägi heast maitsest, ent mulle meeldis vaadata, kuidas ekraanil joostakse, kukutakse, hüpatakse, kakeldakse, kuidas seal vahelduvad kaunid või ohtlikud situatsioonid, jah, mulle meeldis vaadata dünaamilisi stseene, tulistavaid mehi, tantsivaid naisi, hüppavaid tiigreid. Kõigil neil asjadel oli minu jaoks ilma mingi süžeetagi oma tähendus. Lihtne ja sirgjooneline elujaatus. Tulistamine käis mängult, keegi ei hukkunud päriselt. Liikumine, see oli elu. Kinost paremini ei suutnud ükski teine kunstiliik mulle seda vana tõde sisendada. Küllap paljudele teistelegi. Jäägu targad mõtted raamatuisse, ülevad värvid galeriidesse, sügav muusika kontserdisaalidesse, lihtsaks elujaatuseks piisab elavatest piltidest.

Niimoodi ma neist asjadest mõnikord mõtlesin.

Pärast keerasin kanalinuppu, likvideerisin virvenduse ja sattusin seejärel kurtidele mõeldud kontserdi peale. Üksteise järel esines mitu lauljat, enamasti olid need keskealised, elust väsinud inimesed, meestel triibuline lips ees, naistel kõrge kaelus kortse varjamas, nad laulsid väikese orkestri saatel lihtsameelseid armastuslaule, samal ajal aga seisis ekraani ühes nurgas keegi lõtvade põskedega naisterahvas, kes žestide, näpumanipulatsioonide ning grimasside abil tõlkis laulud kurtide ja tummade keelde. Hetkel, kui meessolist laulis „Me kahekesi kuuvalgel käisime”, näitas tõlk kaht näppu, joonistas teise käega õhku ringi, viitas silmadega üles, tegi siis sõrmedega tipa-tapa liigutuse ja naeratas magusasti. Mõned selle naise grimassidest meenutasid mulle piinlikult ja valusalt mu enda näomoonutusi.

Vaatasin seda veidrat saadet seletamatult suure huviga. Loomulikult olin varemgi kursis, et kurttummadel on oma suhtlemismoodused ja žestidekeel, aga et nad koguni muusikat kuulavad, seda naudivad või kritiseerivad, tuli mulle suureks üllatuseks. Võib-olla vahendatakse kurtidele koguni Mozarti ja Sibeliuse sümfooniaid? Kõik võib olla, mõtlesin ma, maailmas tehakse hullemaidki tempe…

Lülitasin koguni mõneks ajaks teleri heli välja ja jäin üksisilmi lauljaid, orkestrit, lõtvade põskedega vahendajat vahtima. Kas jõuab tõlgendus minunigi? Paraku ei tundnud ma muud kui kerget kõhedust. Eks ta ole – minu kõrvad olid terved.

Pärast seda, kui kõik reedeõhtused telekanalid olid oma vaatajaile head ööd soovinud, istusin laua taha ja hakkasin naisele kirja kirjutama. Mis täna tehtud, see homme hooletu.

Veel olin käinud mitu korda kraane kontrollimas.

Ja nüüd siis seisin taas kraanikausi ees. Märkasin, et hoian ikka veel tühja tuhatoosi peos. Asetasin selle ettevaatlikult räämas tornile – ja samal hetkel täitus köök kohutava kolina ja klirinaga. Pisa torn vajus ümber. Kilde korjates tundsin kurgus soolakat maitset, olin solvunud, mul oli endast kahju.

Kuidagimoodi põranda ära harinud, istusin köögilaua taha norutama. Ma ei saanud isegi aru, miks ma veel voodisse polnud läinud. Miski näis mind väevõimuga köögis hoidvat. Mis see oli?

Kohe samas taipasin – unetus.

Jah, muidugi, jälle see unetus. Olin nüüd jälle mitu päeva selle all kannatanud, ja ikka polnud temaga kohanenud, leppinud, teadsin, et veel pool tundi, ja siis muutub unetus omamoodi psühhoosiks. Et siis muutub pea raskeks ja mõtted saavad eriti ängistavaks. Juba mõne aasta eest olin hakanud tähele panema, et öised mõtted pole enam elavad või fantaasiarikkad või loomingulised – nagu nad olid olnud näiteks instituudi viimaste kursuste ajal. Midagi oli juhtunud, öised mõtted olid millalgi muutunud tusasteks, skeptilisteks, kartlikeks.

Näiteks olin öösiti hakanud tarbetult tihti mõtlema surma peale.

Asjaolu, et nagu kõik elav siin maailmas, pean minagi kunagi ära surema, mittemillekski saama, oli hakanud mind kuidagi sügavalt segama, lausa lapsikult kohutama. Sellele oli lihtsalt kole mõtelda. Kole ja valus. Jah, kuigi juba mõnda aega ei elanud ma kaugeltki niiviisi, nagu olin aateküllases eas unistanud, kuigi mu elu ei kujutanud midagi eriti väärtuslikku ei oma rahvale, riigile ega inimkonnale, oli ta siiski kordumatu, minu enese oma, ja seepärast ei lohutanud mind mõnel eriti unetul, eriti jälgil ööl teadmine, et ma võin elada veel hulk aastaid ja koguni aastakümneid: veel kakskümmend, veel kolmkümmend, aga viimati veel viiskümmend aastat. Või et teoreetiliselt võin ma elada kas või saja-aastaseks. Tüdimuseni kaua. See kõik tundus silmakirjalik, muud mitte midagi. Sest lõppude lõpuks pidin ma ju siiski ära surema. Mis ülekohtune, mis illusoorne olukord see siiski on – elada… Teadsin ju küll, et need surmamõtted, nende teravdatud aktuaalsus ja konkreetsus ei tähenda midagi muud, kui et olen astunud uude eluetappi, jõudmas keskikka, veel olin kusagilt lugenud, et enne neljakümnendat eluaastat kaotavad need mõtted taas oma kaalu ja tähenduse ja et siis hakkan ma oma suremise paratamatusse suhtuma palju leplikumalt, võib-olla koguni filosoofilise rahuga, aga praegu oli mul sellest perspektiivist vähe kasu. Enne tuli vastavasse ikka jõuda. Surmamõtete lapsikult otsekohene agressiivsus tegi mu unetuse talumatuks.

Mida kõike ma polnud pidanud oma viletsatel vähkremisöödel mõtlema, mis ootamatud seosed ja selgused mulle küll pähe ei kerkinud! Näiteks sai ühel korral, vaikselt norskava naise kõrval vaeveldes lausa kombatavalt selgeks inimese elu jaoks eraldatud aja üürike olemus, inimese traagiline olukord, tema võimetus selle lühikese perioodi jooksul teostada sajandikkugi sellest, mida ta tahaks teha, lühidalt, ennast teostada, või siis endale midagi põhjalikult selgeks teha. Või koguni mõni mõte päris lõpuni mõtelda. Liiga vähe aega oli inimesele antud. Liiga palju sellestki pidi ta kulutama kõikvõimalikele sekeldustele, trügimistele, järjekordadele. Just tol korral tuli mul pähe võrrelda inimese eluiga suurte merekilpkonnade omaga. Tegin väikese rehkenduse. Ja mis välja tuli? Säärane jamps, et ajavahemikus Kristuse sünnist kuni minu vähkremisööni oli kusagil soojas ookeanis sündinud, kasvanud, vanaks saanud ja ära surnud kõigest viis põlvkonda kilpkonni. See ajas ahastama, see pani naerma. Miks just kilpkonnad ja mitte meie? Kilpkonnade foonil muutus kõik küllaltki groteskseks, eriti aga inimeste läbematu komme kuulutada ülimaks igiväärtuseks mingi neile tuttav hetkesituatsiooni kunstivool, moeröögatus, ilmakorraldus. Või mõne mehe värske abielu.

Need uneta ööd. Ma olin säärastel öödel hoopis teine inimene kui päeval. Ma olin kartlik, närviline ja umbusklik deemon. Mu suurevõitu pea kidura kaela otsas oli tulvil kahtlusi, hirme ja irooniat. Mõnikord hakkasin ma küüsi närides luksuvalt naerma. Näiteks tolgi korral, kui avastasin need neetud merekilpkonnad. Naine ei teadnud sellest kõigest midagi, tema magas, tema nohises.

Mõnikord tuli säärane meeleolu, et kippusin kõike ringi pöörama, kõike kahtluse alla seadma, kõike ja kõiki, kellega või millega olin kokku puutunud või tegelnud, ma irvitasin enda ja teiste üle, ma needsin ennast ja teisi, kõik näis tühja jandi ja vaimuvaevamisena. Ma olin uneta öödel kohutavalt vastik.

Kõik seosed, suhted, sõltuvused näisid habraste ja jaburatena. Leidsin, et teen mõttetut tööd ja suhtlen töö juures rumalate inimestega. Muidugi panin korduvalt kahtluse alla ka oma abielu. Kellele seda vaja oli – mulle, Taimile? Meie lapsele? Meie laps armastas üle kõige maailmas oma vanaema, minu ämma. Ma läksin unetusest marru, ma lahutasin meie kooselatud päevad, nädalad, kuud, aastad algosadeks, vaatasin need sarkastilise pilguga üle ja irvitasin kibedalt. Söömakorrad. Nõudepesemised. Poeskäigud. Mantliostmised. Keskustelud. Jagelused. Tülid. Umbsus. Seks, üürike eneseunustus. Viimastel aastatel oli seegi piiratud, Taimi ei tahtnud enam sünnitada, teda oli hakanud tõmbama kabe, talle viirastusid mingid kahtlased perspektiivid. Aga kas tõesti peab kõige selle nimel tingimata abielus olema, aastate viisi ühes korteris elama, ühe menüü järgi toituma, ühes voodis pikutama – üks unetult, teine vaikselt norsates? Kas pole inimkond siin midagi viltu arvestanud? Ja meie Taimiga loomulikult samuti?

Ah, mis meie. Meie olime tudengid, kui abiellusime. Me kumbki olime oma kursusel esimeste seas, kes selle teoga maha said. Mis meie…

Kui nii võtta, siis saime naisega ilma eriliste konfliktideta läbi, elu oli elu, meie elasime mõõdukalt, võib-olla isegi harmooniliselt, tema tõreles minuga lohakuse pärast, mina vaikisin, ta lohistas tubades käies jalgu, mina vaikisin, äkki tõesti oli see harmoonia, me olime teineteisele vist mingil määral toeks, me arutasime mõningaid teineteise probleeme, me kasutasime ühist raha, käisime koos seenel, sünnipäevadel, teatris, me talusime teineteist, teineteise eemalolek tegi meid närviliseks, aga jah, unetute ööde paistel käändus see kõik groteskseks ringiks, painavaks ja lõputuks pildireaks…

Ja nii edasi. Ja nii edasi. Keskea algus on meesterahva jaoks raske katsumus.

Aga nüüd mõtlesin ma järgmist – oma kirjas Taimile ei rääkinud ma sõnagi oma kahest külalisest. Miks? Ometigi oleksin ennist tahtnud kellegagi muljeid vahetada.

Rehmasin käega. Sellepärast, et Taimit ei huvita sellised detailid. Ahaa, ütlesin ma endale. Ahaa. Mis ahaa… Sellepärast, et ei viitsinud kirjutada. Ma ei oska kirju kirjutada. Ja ongi kõik. Ära lihtsusta, ütlesin ma endale.

Aga ei, mõtted kippusid juba jälle liiga kiiva. Süütasin sigareti, ja et midagi teha, toimetada, mõtteid peletada, avasin järsu liigutusega külmkapi ukse. Olin küll juba tükk aega tagasi lõplikult veendunud, et midagi joodavat seal ei leidu. Aga janu oli muutunud juba alandavaks. Ja ilmselt just janu läbi teritunud pilk märkas äkki kalakonservide ja juustutüki taga pooleliitrist purki marineeritud kurkidega. Pugesin õlast saadik jäiselt õhkuvasse kappi ja võtsin purgi välja. Avasin selle kähku ja rüüpasin üle serva jääkülma teravat marinaadivedelikku. See lõhnas vängelt ja huvitavalt. Mu huulte vastas mükslesid kurgid nagu uudishimulikud kalakesed. Keelele jäi mahlakas sibulakild. Nina all tuhatoosis tossas sigaret. Siis sai esimene janu otsa. Mu sisikond oli natuke aega jahmunud ja tulitas, aga ma olin siiski endaga rahul. Olin alandusest väljapääsu leidnud. Heitsin valamu suunas üleoleva pilgu. Mulle tundus, nagu oleksid kraanitilad väheke löödud olnud. Võtsin oma sigareti, lõin aknapooled valla ja seadsin ennast aknale rinnutama.