Teet Kallas - Janu

• Название: Janu
• Автор: Teet Kallas
• Жанр: Драматургия

Romaani tegevus hargneb 80-ndatel ühes väljamõeldud linnas säärases linnaosas, mille sarnaseid on kogu maailmas sadade kaupa üles kerkinud. Suvine leitsak ja kuivad kraanid on sobiv keskkond lahkamaks kesmises korrusmajas elava keskealise mehe elu ja psühholoogiat ning avastamaks kes on su naabrid, mida nad mõtlevad, mis elu elavad.

---

Seisatasin viivuks, jäin neid torusid silmitsema, midagi mõtlema. Puudutasin üht jahedat ja kumerat pinda ettevaatlikult, sõrmeotsaga, tõmbasin siis ruttu käe tagasi. Mu tegu polnud sünnis. Hea, et seda keegi ei näinud.

Ja astusin edasi. Samm-sammult allapoole.

Nähtamatuma pulseerisid kusagil betooni taga veel elektrijuhtmete ja gaasitorude soonestikud. Televisioonikaablid. Mine tea, võib-olla peitus mõnes seinas eriti salajane arter, telefonijuhe. Kõik oli seatud inimtegevusega. Söömise, rääkimise, vaatamise, pesemise, magamise soodustamisega.

See maja mu ümber oli inimeste kodu.

Aga ma ei kohanud treppidel ühtki inimest. Ning kui oleksingi kohanud, oleksime ilmselt üksteisest sõnatult mööda astunud, külg ees, pilk maas. Me poleks söandanud üksteisele midagi ütelda. Meil polnud sedagi garantiid, et tervitame kindlasti oma naabreid, mitte aga juhuslikke külalisi, eksinuid, hajameelseid treppidel uitajaid. Ma vaid teadsin, olin kindel, et mu naabrid asuvad väga lähedal, minu laskumist saatsid nende summutatud jutukatked, õhtune muusika, lastehääled, imikunutt, praelihalõhn. Kusagil kiljatas ühe inimese sõber, kas koer või ülemeelik tütarlaps. Raputasin pead. Niimoodi polnud ilus mõtelda. Mul polnud mingit põhjust olla oma naabrite suhtes küüniline või labane. Jah, kusagil väga lähedal asusid ja toimisid mu naabrid. Kakskümmend kolm korterit, teadmata hulk naabreid. Sellele oli äkki huvitav mõtelda.

Kusagil siin pidi elama ka Allan Rüütel.

Ka selle peale oli huvitav ja meeldiv mõtelda.

Kui olin esimesele korrusele jõudmas, üllatas mind mingi rübelemine välisukse juures. Muud ma märgata ei jõudnudki, nägin vaid, kuidas uks lahti löödi ja kuidas välja tormas suurt kasvu poiss, umbes neljateistkümneaastane volakas. Tüüpiline aktselerant. Millega ma teda kohutanud olin? Kohe samas haistsin kirbet lõhna ja märkasin koridoripõrandal põlevat ajalehenutsakut. Õhus lendlesid mustad tahmatükid nagu väikesed häiritud nahkhiired. Jälgisin nende närvilist lendu, suunasin pilgu üles ja nägin siis trepi alla valgele kaldlaele põletatud tahmakirja.

SÕITKE SITALE, oli sinna kirjutatud.

Vangutasin pead ja astusin välja.

See poisivolakas polnud veel kuigi kaugel, ta astus majadevahelist teed lähikonna kaupluse poole ja vaatas üle õla tagasi. Seadsin käed seljale ja vaatasin poisile sügava etteheitega järele. Muu polnud minu võimuses. Poiss näitas mulle rusikat ja lisas sammu. Laisa sörgiga kadus ta ühe majanurga taha. Ta oli minust pea jagu pikem.

Sääraseid asju oli meie linnajaos varemgi juhtunud. Olin linnalehest lugenud mitmeid murelikke artikleid tooruse ja huligaansuse teemal. Kord võeti väiksematelt lastelt taskuraha ära, kord aga poodi kassipoeg pesukuivatusraami külge. Alaealiste kambad jõid võõrastes koridorides peediveini ja koguni surrogaate. Kusagil püüti kinni korterirüüstajate kamp, kõik noored poisid ja isegi paar plikat. Autovargustest rääkimata. Suurte linnade varjupool oli jõudnud ka meie linna, meie linnajakku.

Mina puutusin sellise, ilminguga otseselt esimest korda kokku.

Selge, et tuju oli mõnevõrra rikutud. Astusin bussipeatuse poole, näppisin süütamata sigaretti. Mu ümber kõrgusid sakiliste kindlusemüüridena nelja-, kuue- ja üheksakorruselised majad. Majade vahel seisid auklikuks kulunud muruplatsid, kohati pöetud, kohati võililledesse kasvanud, siin-seal nägin nigeraid lillepeenraid, paaris kohas kuivas pesu – suured valged linad kõrvuti intiimroosade püksikestega. Pesu läheduses istusid välipinkidel vanemad naised ja lugesid raamatut. Nad valvasid linu ja püksikesi. Lahtiste akende taga istusid mõned vanakesed, kõigi pilk ühtemoodi hele ja tühi, mida eksikombel oleks võinud ka sügava elutarkuse avalduseks pidada. Ühel esimese korruse aknal aga rinnutas poolpaljas paks naine. Tal oli ilus, ent liiga ülevõõbatud nägu. Olin seda naist varemgi märganud. Ta saatis mind pilguga. Ta massiivse soenguga pea, ta paljad õlad ei liikunud seejuures millimeetritki.

Siis olin peatuses, astusin varsti pooltühja bussi, augustasin sõidutalongi ja istusin taganurka. Mul polnud ikka veel mingit liiga konkreetset eesmärki. Olin lihtsalt otsustanud südalinna sõita.

Jäin aknast välja vahtima.

Kuna elasin üsna linnajao servas, tuli mul mitme peatuse ulatuses vaadata ühesuguse asetusega ühesuguseid maju, mis pealiskaudsemal pilgul võis vähekogenud inimest tõesti lootusetult eksitada. Esimesel aastal oli minugagi paar korda juhtunud sedasi, et läksin vales peatuses maha ja hakkasin vales mikrorajoonis oma kodu otsima. Sellesarnased situatsioonid olid juba paar aastakümmet andnud ainet ja leiba paljudele humoristidele, aga ka dramaturgidele ja koguni traagilise sulega proosameestele kogu maakeral. See teadmine oli minu isiklikke eksikäike mu enda silmis kõvasti leevendanud. Paaril juhul vale ukse taga kohmitsenud, olin alati märganud enne liigtõsist situatsioonimuudatust oma viga ning seejärel õige tee üles leidnud. Muide, nagu igas teises linnas või linnaosas, oli meilgi liikvel kaks või kolm lugu, kõige markantsem neist rääkis purjus mehest, kes pöörases armukadedushoos lõhkus maha oma arvatava kodu ukse, mis aga, nagu hiljem selgus, kuulus hoopiski ühele tähtsale miilitsaohvitserile.

Mina aga olin aja jooksul kogemusi omandanud, mälu treeninud, olin ammu veendunud, et ega need mikrorajoonid nii lootusetult üht nägu polegi, tuleb ainult osata ümbrust vaadelda, orienteeruda, ennast kokku võtta. Näiteks seisis ühes bussipeatuses kahe müügiavaga ajalehekiosk, teises aga harilik. Või teine näide: minu maja läheduses seisis juba kaks aastat puldaniga kaetud, ent ratasteta sõiduauto, teistes rajoonides säärast tundemärki polnud. Ühe kaupluse ees kasvasid täies elujõus ploomipuud, teise ees aga männid. Ja nii edasi. Kui nii võtta, siis on valge mees ajapikku täiesti võimeline isegi hiinlasi üksteisest eristama, asi see siis mõne mikrorajooniga hakkama saada.

Veidi hiljem asusin bussis istujate kuklaid loendama. Sain kokku kolmteist kukalt. Sel kellaajal oli südalinna poole sõitvates bussides lahe. Kõik inimesed istusid omaette, oma neutraalsust ja sõltumatust rõhutades, kõik nad olid tüdimuseni kogenud tipptundide kitsikust ja trügimist. Sõitjate seas oli vaid üks paar, kaks keskealist inimest, aga nemadki istusid teineteise kõrval jäigalt ja neutraalselt. Keegi ei rääkinud midagi. Bussijuht, kes pidanuks peatusi teadustama, eelistas samuti vaikida. Kahinal avanesid uksed järjekordse peatuse juures, minust astusid mööda kolm vaikivat inimest, kolm uustulnukat – kaks omavahel võõrast, koguni vist eri rahvusest tütarlast, ja umbes minuvanune mees. Kui minu pealagi oli hakanud ilmutama alles esimesi kiilanemise märke, siis see mees oli ilmselt juba mõnda aega kiilaspea olnud. Tõsi, tal oli ilusa kujuga laup, mis vihjas vaimsusele. Aga mind häiris see, et tal oli seljas täpselt samasugune helebeež suveülikond nagu minulgi. Jäin teda tahtmatult põrnitsema. Üsna kindlasti pidi mu tunnetes seejuures oma osa mängima ebamehelik edevus, aga mis parata, kui ma pidasin tõepoolest ülekohtuseks või vähemalt tarbetuks kokkusattumuseks asjaolu, et õhtuses bussis, kus koos juhiga viibis kõigest kaheksa meesterahvast, sõitis kaks täiesti ühtemoodi riietatud kodanikku.

Erinevalt teistest ei võtnud see mees, see kiilaspea, istetki. Võib-olla tahtis ta varsti välja minna. Mingu aga, mingu rutem, mõtlesin ma vaenulikult. Aga ei, kiilaspea toetus minust meetri kaugusel õlaga vastu tugiposti ja hakkas taskutes tuhnima. Algul tegi ta seda aeglaselt ja hajameelselt, aga pärast seda, kui ta oli ükshaaval läbi uurinud kõik pintsakutaskud (neid oli viis, nagu ma teadsin) ja seejärel ka kolm püksitaskut, muutus ta ilme, vaimset laupa moonutas mõru püstikriips, ta liigutused said uue hoo, ta revideeris oma taskud uuesti üle. Mõistsin, et tal polnud sõidutalonge, ta oli need kas ära kaotanud või maha unustanud. Nii piinlik kui see ka polnud, sain mõneks lühikeseks hetkeks täieliku rahulduse: paras sulle, pane aga veel teise mehe esindusülikond selga, oleksid sa oma igapäevases kuues välja astunud, ei peaks sa siin talonge otsima, laupa kibrutama, sest küllap seal igapäevakuue taskus su talongid ongi!

Piletita reisijat – sest kes ta muu enam ikka oli! – jälgis nüüd juba mitu inimest, mõni vargsi, mõni avalikult kaela käänates. Tajusin, et mu pilk on juba ammu pealetükkiv olnud, ja pöörasin veidi pead. Aga nii, et mul jäi siiski võimalus võõra edasist käekäiku jälgida.

Meie linnaosa lõppedes keeras buss tööstusrajooni, seejärel ühte väiksemasse aedlinna, kus kitsaid tänavaid äärestasid mitut masti aiad ja tarad, kus kargasid kähedalt haukudes hiiglaslikud koerad, kus suurte õunapuude okstel võis aimata head saaki. Sedaaegu tuhnis piletita reisija juba kolmandat ringi oma taskutes. Teda seirasid kaassõitjate kinnised ja väheütlevad pilgud. Bussis oli väga vaikne.

Mõtlesin, et mees võiks tegelikult ju minu poole pöörduda, mul oli veel mitu talongi tagavaraks, ühe oleksin ma kindlasti talle loovutanud. Olin nüüd tema vastu leebemaks muutunud. Ega siis tema selles süüdi olnud, et me ühtemoodi välja nägime, temagi oli selle ülikonna ostnud pahaaimamatult või oli see ta naise valitud nagu minulgi, ning ta oli selle tänasel õhtupoolikul pannud selga samasuguse enesetunde ja enesestmõistetavusega nagu minagi.

Aga kiilaspea ei pöördunud ei minu ega kellegi teise poole. Miks pidin minagi tema tegudesse sekkuma? Mees teab, mis mees teeb. Viimast korda taskuid kobanud, kehitas ta õlgu, püstkriips süvenes veel pisut, mees andis saatusele alla, haaras toekalt käsipuust pea kohal ja jäi aknasse vahtima. Nüüd jälgisid teda juba kõik sõitjad, kes avalikult, kes piilumisi.

Ja juba olimegi südalinna jõudnud. Meie linn polnud ju kuigi suur.

Esimeses südalinnapeatuses väljus mitu inimest, peale aga tuli üksainus, see oli heleda habemega ja prillidega noormees. Ma teadsin millegipärast kohe, et see mees on kontrolör. Heitsin tahtmatu kiirpilgu piletile oma higiste näppude vahel. Jah, see oli alles, ma polnud seda ära kaotanud, seega olin ma lojaalne kodanik. Kartsin transpordikontrolöre. Nende töömeetodid hirmutasid mind. Eriti rongide; nägi see jube välja, kui nad mitmekesi eri vaguniotstest lähenesid, turskete turjade ja tugevate biitsepsitega mehed, nad olid metoodilised ja halastamatud. Mina ei söandanud mingi hinna eest üheski transpordivahendis piletita või talongita sõita. Ma ei teadnud, mida tehakse trahvitutega, kuhu neid mõnikord viiakse. Olin sel põhjusel paaril korral isegi jalgsi südalinnast koju kõmpinud. Viimasel ajal aga olin harjutanud ennast alati talonge ette varuma ja neid kõikvõimalikesse taskutesse torkama. Kuigi mind ei olnud kogu elu jooksul ühtegi korda trahvitud, tundsin ma transpordikontrolli mingi kuuenda meelega alati ära. Nii nüüdki. Kuigi sisseastunud habemik kuulus väliste näitajate järgi pigem loominguliste töötajate, meremeeste või arstide hulka. Aga midagi selle inimese prilliläigatuses, midagi tema teravas pilgus ütles mulle eksimatult, kellega on tegemist.

„Teie piletid,” ütleski habemik varsti. Ja alustas minust, uurides umbusklikult mu muserdatud talongi. Aga ei, kõik oli õige, talong polnud võltsitud, see oli trükitud riiklikus korras, mind tuli rahule jätta, õige talong oli ka minu ees istuval vanemal naisel. Aga kiilaspeal, kes kandis samasugust suveülikonda nagu minagi, oli peos kaks rublalist. Kontrolör vaatas talle otsa, muigas ühe suunurgaga, ütles „nii” ja võttis taskust trahviraamatu. See „nii” oli ainuke sõna terve sõidu vältel. Ja seegi kõlas pigem mingi tehnilise helina. Rohkem ei rääkinud keegi midagi. Kontrolör täitis kviitungi ja andis selle piletita reisijale. Kiilaspea andis rahapaberid vastu. Kontrolöri kõhnal kaelal tuksles tugev sooneke. Ent ta valitses ennast. Ta ei pidanud tugevamaid karistusmäärasi otstarbekaks. Piletita reisija pealael sätendas higipiisk. Üksainus, aga väga suur. Kired olid tagasihoitud ja vaevumärgatavad. Bussis oli äärmiselt vaikne. Järgmises peatuses laksid kontrolör ja piletita reisija teineteise järel tagauksest välja. Üks vasakule, teine paremale. Kõik vaatasid neile vaikides järele, kõik pidasid oma mõtted endale.

Ja minul oli tunne, nagu oleks selles bussis juhtunud midagi märksa enamat kui ühe hajameelse mehe trahvimine.

Väljusin lõpp-peatuses. Kohe selle vastas seisis meie linna suurim kinoteater. Selle afiššidelt vaatas vastu ühe kuulsa koomiku unepaistes nägu. Astusin järjekorda ja ostsin pileti.

Kuna seansi alguseni oli veel tükk aega, siis ostsin ühe ajakirja, jäätise ja läksin kino taha kidurate paplitega puiesteele. Istusin sirelipõõsa varju pargipingile, lugesin ajakirja, näksisin jäätist ja vaatasin üksikuid möödujaid. Mõne sammu kaugusel seisis sinine suveniirikiosk, kus meie linna vanu lossivaremeid kujutavate rinnamärkide ja rahvariides nukkude kõrval müüdi ka pepsikoolat ja sigarette. Kioski küljele oli suurte tähtedega kratsitud nimi – Vova.

Äkki tundus mulle, et mu tervisega on midagi lahti. Kas närvide, nägemise või kuulmisega. Siin puiesteel – aga ka üldse terves linnas – tundus kõik äkki veidralt ja pahaendeliselt vaikne, minu ja mind ümbritseva reaalsuse (kiosk, kõnnitee, jalutajad, kinoteatri tagakülg) vahele oli tekkinud nagu mingi läbipaistev helikindel kile. Või klaas. Või akvaariumisein.

5

„Tere, Taimi.

Sain Su postkaardi kätte juba neljapäeval. Seega oli see teel ainult neli päeva, mitte aga nädala, nagu olime kartnud. Su kassapidaja Tiina-Reeda jutu järgi. Eks see Tiina-Reet on üks suur liialdaja alati olnud. Mul on hea meel, et said toreda toa. Vaatega mägedele. Mis mulje need tõelised mäed ka jätavad? Eks Sa kirjuta, kui mahti saad. See on vist ka tore, et said toanaabriks leedulanna. Leedulased on mulle alati meeldinud.

Kuidas merevesi on? Loodetavasti leiad Sa seal mahti ikka ka suplemas käia. Ma loodan, et Su elu sealsetel plaažidel veel liiga tülikaks pole läinud. Päris õnn, et Sa pole blondiin, muidu – mine neid kaukaaslasi tea!

Mis Sinu turniirisse puutub, siis olen kursis ainult kolme esimese vooruga. Rohkem pole sellest turniirist meie lehtedes juttu olnud. Sinu kaks viiki tegid rõõmu. Kaotust ära südamesse võta. Minu meelest on see venelanna isegi kusagil rahvusvahelisel turniiril mänginud – või ajan ma jälle oma asjatundmatuses midagi segi?

Loodan, et leiad lähemal ajal mahti kõigest täpsemalt kirjutada.

Mis siis muud, hoia aga kõrgel meie linna ja ka oma kommunaaltöötajate süsteemi kabeau. Ära solvu, see oli nüüd väike provintslik nali. Kui nii võtta, oled Sina siiski esimene naisterahvas, kes kabetades on sellest linnast nii kaugele lennanud. Olen sulle omamoodi uhkegi, kuigi ega ma kabest tõesti midagi jaga. Neljapäeval vaatasin meie asutuse raamatukogus vanu ajalehti, üheski aastakäigus ei leidnud ma mingit märkust selle kohta, et ükski meie linna naiskabetaja (ega mehedki mitte) oleks jõudnud kaugemate kui oma spordiühingu vabariiklikud võistlused, ja ka seda on juhtunud vist ainult paaril korral viimase kümne aasta jooksul.

Mis minusse puutub, siis elan tasapisi edasi, mis mul muud üle jääb. Tööl on vaikus, vaikus, vaikus. Juulikuu, mis parata. Seal võiks üldse mitte käia. Aga mis ma sellest ikka räägin. Kodus tundub korter kuidagi tühi ja kõle. Oma kirjatöö ei edene. Aga mis ma kaeban. Küll ta ükskord jälle edenema hakkab.

Täna õhtul käisin „Areenis” viimasel seansil, vaatasin üht üsna head komöödiat.