Teet Kallas - Janu

• Название: Janu
• Автор: Teet Kallas
• Жанр: Драматургия

Romaani tegevus hargneb 80-ndatel ühes väljamõeldud linnas säärases linnaosas, mille sarnaseid on kogu maailmas sadade kaupa üles kerkinud. Suvine leitsak ja kuivad kraanid on sobiv keskkond lahkamaks kesmises korrusmajas elava keskealise mehe elu ja psühholoogiat ning avastamaks kes on su naabrid, mida nad mõtlevad, mis elu elavad.

---

Allan Rüütel jõudis neljandale korrusele ja jäi siin seisma. Mina seisatasin trepiastmel. Mulle näis korraks, nagu väreleks Rüütli sinakasmustade juuste kohal vaevumärgatav fosforvine. Muidugi, selles optilises efektis polnud arvatavasti midagi üleloomulikku, aga tahtmatult tõttasid mu mõtted nüüd mingitele ebamaistele radadele. Allmaailmale. Põrguväravale. Mefistofelese visiidile. Muidugi, need polnud tõsised mõtted.

Sest jah, kuigi me seisime mõnevõrra ootamatult oma maja neljandal korrusel, ei saanud selles ju midagi saatanlikku olla. Nii üle mõtelnud ma ennast uneta öödel ka polnud.

Nagu minult nõu küsides vaatas Allan Rüütel taas üle õla, üle ta näo libises kerge vari, fosforvine haihtus koridorihämarusse, Allan Rüütel pomises midagi, minu meelest kõlas see umbes niimoodi:

„Aga lõppude lõpuks, kas pole see ükskõik.”

Mida ta sellega silmas pidas?

Ja siis astus ta kiiresti 15. korteri ukse taha, naeratas mulle vandeseltslaslikult ja vajutas viisakalt kellanupule. Kuulsime summutatud tirinat. Pikka aega valitses ukse taga vaikus. Aga lõpuks lähenesid kõhklevad lohisevad sammud ja nutune vananaisehääl päris:

„Kes seal on?”

„Naabrid! Naabrid!” hüüdis Allan Rüütel.

Ukse tagant kostis rahulolematut torisemist. Aga siiski tekkis seina valgusviir, sellest piilus meile vastu koredast materjalist hommikumantlis vanamammi. Ja sel mammil oli unise susliku nägu.

„No tere, naabritädi, ehk lasete meid korraks sisse kah,” ütles Allan Rüütel sõbralikult. Ta toon oli jälle uus ja väga täpne. Minu meelest mõjutatakse säärase tooniga just sääraseid umbusklikke suslikunäoga tädisid.

„Aga ma ju ei tea, kes te olete,” kõhkles vana naine. „Mul on koristamine ka pooleli,” lisas ta ruttu.

„Teie olete ju proua Ophelia? Eks? Minu nimi on aga Allan Rüütel, teise naabri nimi on Udo Munak. Tohib? Ausõna, me võtame kingad ka jalast ära.”

„No kui just niimoodi,” torises proua Ophelia ja laskis meid ust laiemale praotades esikusse. Siin lõhnas pooni järele. Esikunurgas vedelesidki poonimisriistad. Ja kõik uksed olid valla. Mis ma nägin, mis mind üllatas – see kolmetoaline korter oli parkettpõrandaga kaetud.

„Ega muud, aga oleks tarvis korraks teie kraane vaadata. Kuidas teie kraanid on, kas on ka head kraanid?” rääkis Allan Rüütel kõva häälega. Ta näis nagu teadvat, et perenaisel oli halb kõrvakuulmine.

„Kraanid või? Muidu on nad päris head, aga vaat vett ei ole. Niikui eile õhtul ära läks, nii enam kohe polegi. Ei saa õieti pesta ega isegi tualetti kasutada. Küll on kord. Peaks kuhugi kaebama, aga ma ei tea, kuhu,” vastas Ophelia. Suuri susse lohistades juhatas ta meid kööki. Ma olin segaduses. Ma ei osanud ennast loomulikuna tunda. Ma tegin mingeid ebamääraseid nägusid, ma võisin mõjuda nagu korteriröövli kaasosaline.

„Mis teil viga on, noormees?” päris proua Ophelia. „Kas teil valutavad hambad? Ma võin teile pulbrit anda.”

„Ei valuta,” vastasin ma ruttu. Läksin akna juurde ja jäin vaatama, kuidas Allan Rüütel asjaliku näoga kraanide kallal toimetama asus. Keeras neid kinni ja lahti, uuris neid asjatundlikult, isegi puhus korraks nende peale hingeõhku. Miks ta seda kõike tegi?

„Tjaa,” ütles ta mõne aja pärast. „Tjaa-tjaa. Nii palju ma siiski tean, et kui esmaspäevaks pole avarii likvideeritud, siis sõidab lausa maja ette veetsistern. See on niimoodi ette nähtud. Kraanid on teil muidugi head. Muide, kas teil ämbrid ikka on olemas?”

„Miks ei ole, on küll,” vastas proua Ophelia. „Juss tõi ennist kaevult kaks ämbritäit vett.”

„Kaevult?” kergitas Allan Rüütel üht kulmu. Seda küsimust esitades tundus ta minu meelest juba natuke liiga siira ja lihtsa mehena.

„No kust siis veel, kui kraanid kuivad on?” imestas proua Ophelia.

Mina aga jäin mõttesse. Lühikese aja vältel oli Allan Rüütel mingi erilise rõhuga nimetanud kahte sõna – ämbrid, kaev. Säärased sõnad ja säärased seosed. Need sõnad olid hakanud mul juba nagu ununema. Tõsiselt. Tundsin ennast viivuks nagu etnograaf, kes on kusagil talupööningul tuhnides sattunud mingile heas töökorras, ent ammuunustatud tarberiistale. Ämber ja kaev. Kaev ja ämber. Ämber – kaev – allikas – läte, mõtlesin ma siis. Ja – künnihärg…

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.