Teet Kallas - Janu

• Название: Janu
• Автор: Teet Kallas
• Жанр: Драматургия

Romaani tegevus hargneb 80-ndatel ühes väljamõeldud linnas säärases linnaosas, mille sarnaseid on kogu maailmas sadade kaupa üles kerkinud. Suvine leitsak ja kuivad kraanid on sobiv keskkond lahkamaks kesmises korrusmajas elava keskealise mehe elu ja psühholoogiat ning avastamaks kes on su naabrid, mida nad mõtlevad, mis elu elavad.

---

Sellele vaatamata oli mul kõva janu.

Enne kassaneiu ette astumist heitsin pilgu oma korvi.

Selgus, et olin üsna pimesi saanud viie pudeli õlle omanikuks. Hm? Jah, muidugi, ega mul olnud mahti vaadata, mida haarasin. Kõik haarasid. Aga kui õlu, siis õlu. Õllest ma tavaliselt ei hoolinud – nüüd neelatasin januselt.

8

Kuhu läheb janune mees, kui tal on mõni pudel õlut? Poenurga taha. Tõsi, ma polnud veel kunagi kaupluste nurgatagustes janu kustutamas käinud, ma ei teadnudki, kus siin see kõige õigem nurk asub, üldse suhtusin ma säärasesse liigloomulikkusse teatava vastumeelsusega, mis see ikka muud oli kui alkoholi tarvitamine avalikus kohas. Teisalt olid küll ka kohvikud ja restoranid avalikud kohad… Aga jah, minu meelest sobisid poetagused januringid rohkem külakohtadesse, seal sisaldasid nad muu kõrval koloriiti ja rahvalikku huumorit, linnaoludes muutus seesama situatsioon minu meelest natuke räpaseks ja taunitavaks.

Nüüd aga minetasin lihtsalt ja kergelt kõik oma korraliku inimese eelarvamused. Neid nagu poleks üldse olnudki. Niisiis ikkagi eriolukord, katastroofi eelõhtu?

Nii või teisiti, torkasin neli pudelit kotti, ühe võtsin pihku ja hakkasin ringi vaatama. Kohe märkasin kaht meest, kel samuti õllepudelid peos. Nad siirdusid kindlal sammul kindlas suunas. Astusin neile järele.

Mul oli ju janu.

Ja niimoodi leidsingi ennast viivu pärast tõesti kaupluse nurga taga, hoopis uues ja tundmatus maailmas. Siin seisis, labürint tühjadest kastidest, paar meetrit kõrge ja hubaseid käike ning soppe täis. Peaaegu igas sopis seisid kahe-kolmekaupa võõrad mehed. Kõik jõid õlut. Ei, märkasin ka paari veinipudelit. Veel märkasin, et õllejoojatel oli enamasti murelik ilme ning nende lõuad olid karvased, need, kes veini trimpasid, tundusid mulle enesekindlamate ja siledamatena. Labürindi kohal lainetas tasane jutukõma.

Ma olin sellest kõigest natuke üllatunud, aga ka kohkunud. See oli minu jaoks hoopis uus ja avastamata maailm. Võib-olla käis säärane ilmsüütus mu meheau pihta? Seisin nõutult, pudel peos, kolt käes, ega osanud midagi peale hakata. Lootsin siiski, et minuga ei juhtu midagi halba ja et üsna pea saan ma alandava janutunde kustutatud, et siis siit kiiresti jalga lasta. Siin labürindis oli võimalik koguni ära eksida. Jah, janu kustutada, ja siis koju, koju. Kodus panen ülejäänud pudelid külmkappi ja vaatan, mis edasi saab.

Labürindi kohal seisis hall taevas. Kusagilt lõi ninna tubakalõhn. Hakkasin saamatult pudelisuud vastu üht kastiserva nühkima. Mu abitud ametnikukäed tõmbusid tulutust tegevusest krampi. Selgus, et ma olin võimetu ilma abivahendita pudelit avama.

„Anna siia, mis sa sest potist piinad, raisk,” ütles keegi koleda käriseva häälega. Võpatades tõstsin pilgu. Minu kõrval seisis turd habemik, ta juuksed olid sarjus, ta silmaalused olid paistes ning kollakad, kõigi märkide järgi oli see mees alkohoolik. Vaatasin veel kord ja tundsin ta siis ära. See oli mu koolivend Valerian, kes oli lõpuklasside aegu minu sünnilinnas elanud, käinud koguni minu paralleelklassis. Tuli meelde seegi, et ta oli tegelikult siit linnast pärit. Tollal aga oli ta lühikese ajaga muutunud üle kooli tuntud kujuks, ta oli spordipoiss, pillimees ja huligaan. Ma polnud teda oma tosin aastat kohanud ja tundsin ta absoluutselt muutunud välimusest hoolimata ära ainult tänu ehmatusele. Kui ta mulle peksa tahab teha, mõtlesin ma nüüd ähmiga, siis ütlen, et ta on ikkagi mu koolivend.

Aga ei, ta ei ilmutanud erilist agressiivsust. Ka ei paistnud ta mind ära tundvat. Igatahes ei näidanud ta seda kuidagi välja. Ja üldse, kas ta mind üldse teadiski? Mina polnud kooliajal ei spordipoiss, pillimees ega ka huligaan. Mina olin tema jaoks olnud ilmselt harilik hall kuju, tuupur, teadusepanija.

Nüüd võttis ta mu pudeli, hammustas sellelt osavasti korgi pealt, sülitas selle välja nagu päevalilleseemne ja ulatas mulle avatud pudeli.

„Säh, pane, raisk.”

„Aga teie ise? Mul on ääretult piinlik, ma…”

„Ah, mis sa siin pikalt mölised, see on sinu õlu. Kui sa mulle ühe lõuatäie jätad, käib küll,” ütles Valerian. Või see, keda ma temaks pidasin.

Mul oli janu, ma mõtlesin – no saagu mis saab. Tõstsin pudeli suule ja jõin enam kui poole tühjaks. Hea mahlakas ja kirbe õlu oli. Seejärel sirutasin pudeli Valerianile.

„Joo aga joo,” ütles too ükskõikselt ja muigas rokasesse habemesse. Tal olid kehvad hambad. Niisiis ikkagi Valerian. „Ma näen küll, sul on täitsa äge pohmakas. Mina olen juba paar potti hinge alla keeranud, nii et ära pabista, raisk.”

Aga mu esimene suur janu oli juba kustutatud. Mitte ilmaski polnud ma õllest nii suurt rõõmu saanud.

„Palun,” pakkusin uuesti.

Vaatasin, kuidas Valerian väga professionaalselt pudeli tilgatumaks tühjendas, ja süütasin sigareti. Pea veel kuklas, viimased piisad keelel, küünitas Valerian käe sigarettide järele.

„Mulle ka.”

Pärast seisime, tegime suitsu, vaatasime kuhugi ebamäärasesse punkti labürindisügavuses. Mu suu ei kuivanud enam. Mis veider lugu, situatsioon oli mulle isegi veidi meeldima hakanud. Ma olin lausa elevil. See kastilabürint, need mehed, see karvane koolivend. Jah, ma polnud enam kuigi kartlik.

„Mul on veel õlut,” ütlesin ma äkki, mu häälde oli tekkinud püüdlikku rämedust.

„Lase olla, raisk,” lausus Valerian tõsiselt. „Räägivad, et veevärgiga on mingi jama lahti. Et vähemalt enne esmaspäeva ei anta tilkagi. Ei tea ka täpselt, mina ise vett ei joo, raisk.” Ja ta naeris koleda häälega. „Aga sina pista oma potid kodus külmkappi või kuhugi… Kuluvad ära, usu mind. No kui sul just see tühi kest tüliks on, selle võid mulle küll ära anda. Kakskümmend kopkat ka raha.” Ja näe, ta torkas pudeli kuhugi värvli vahele, tõmbas pintsakuhõlmad jälle kinni, patsutas kõhtu.

Edasi kujunes kuidagi iseenesest niimoodi, et me astusime kahekesi sellest labürindist välja, Valerian – või kes ta ka polnud – viipas käigu pealt kellelegi, kraaksatas kellegi peale, ma ei saanud sugugi aru, oli ta seejuures vihane või tegi ta nalja – ja me hakkasime tõttamata minema. Valerian näis teadvat, kuhu suunduda, mida ette võtta. Mina seisatasin korraks kodu poole viival teeotsal, ent Valerian ei märganud seda. Valerian või see, keda ma temaks pidasin. Kiirustasin talle järele.

„Einoh, kui sa just kangesti tahad, siis üle tänava, seal selles „Kirsi” poes pidi täitsa head peediveini olema. Rubla seitseteist, tead,” ütles Valerian millalgi. „Aga noh, see on sinu eraasi, raisk.”

Ma ei tahtnud mingit veini. Aga ka vaidlemiseks ei näinud ma põhjust. Andsin ennast ajutiselt saatuse hoolde. Niikuinii polnud mul midagi erilist teha. Nii ma ennast veensin, tegelikult olin ka natuke uudishimul. Kas see mees on ikka Valerian või pole? Kuhu ta mind viib? Millega see lugu lõpeb? Ma kõmpisin ta kõrval edasi. Oli ta kes ta oli, ikkagi elav inimene. Ta oli suur, määrdunud ja kuidagi väga iseseisev. Küllap oli tal oma raske ja uhke elu. Mina – mina poleks kuidagi julgenud sellist ette võtta.

„Kuule, kas sa eile õhtul telekat vaatasid?” küsis mees, keda pidasin koolivend Valerianiks.

„Mida nimelt?”

„Noh, seda piibutunnisaadet.”

„Ei, ma olin siin linna peal.”

„No tead, kus reporter Bauer oli täis! Ausalt, raisk! Nagu kapsas. Ma vaatasin kord ühe, kord teise silmaga, et eksitust poleks. Täis mis täis. Terve maa vaatas, raisk.”

„Ah nii?”

„Ei, mis mul sellest, mina olen ka joodik,” ütles mees seepeale teise tooniga. Ta hääles polnud nalja, teesklust ega ka enesehaletsust. See kõlas rämeda rahuga, nagu oleks ta ütelnud: mina olen ka tisler.

„Kui sageli sina tina paned?” küsis ta mõne aja möödudes.

Olime jõudnud laia tänava äärde. Ootasime rohelist tuld. Meist tuiskas mööda autode laviin. Suvilasse, pealinna, sauna, lõbusõidule…

„Näe, benssu ikka jätkub,” ütles mees, keda pidasin Valerianiks. „Veega on kriis käes, häh-häh. Noh, paned sina tihti tina?”

„Kuidas sulle nüüd üteldagi…” vastasin ma ebamääraselt. See juhtus juba teisel tänavapoolel.

„Jah? Mina panen nüüd iga jumala päev, raisk,” ütles Valerian. „Ma joon üksi ka,” teatas ta teatava uhkusega. „Mis see ikka teeb, eks? Ma tegin omal ajal paar ravikuuri ka läbi – ei need aidanud mitte sittagi, raisk. Imelik, et just viimasel ajal, siis, kui siia linnaossa kolisin… Ma läksin naisest ka lahku. Hakkas elu segama, raisk. Aga noh, see kõik on üks nõme jutt, viska mulle nüüd üks kolmekas või palju sa saad.”

Andsin talle raha. Ta läks „Kirsi” kauplusse.

Jäin ootama ja vaatama. Siin oli kõik üsna samamoodi kui „Pirni” juures. Madal taevas, tumepunased neoontähed. Üks „s” oli kustunud. Peaaegu kõigil, kes uksest välja astusid, olid joogipudelid võrgus. Klirisesid rasked kotid ja portfellid. Asjalikult asetasid mehed limonaadi ja õlut oma autopagasisse. Ninakalt klõpsasid pagasikaaned kinni. Eemal kaugel aga paistis teiste majade tagant üks tuttavana tunduv ülakorrus, paar nurgaakent ja teleantenn. See oli vist minu maja, kuigi hoopis teine tiib. Jah, need polnud minu aknad. Aga äkki tahtsin ma koju. Õllepudelid mu kilekotis kõlksatasid melanhoolselt. Koju, koju, koju. Ma ei saanud enam hästi aru, miks ma siin seisin, keda ma ootasin.

Aga siis seisis mu kõrval taas Valerian. Või võõras mees, keda ma temaks pidasin. Võib-olla tegin ma koolivennale ülekohut, võib-olla istus ta praegu pahaaimamatult oma kodus (siin või mõnes teises linnas, aga äkki hoopis külakohas?), jõi piima, ajas oma lastega juttu?

Mis oli minulgi siia võõra kaupluse juurde asja?

„Kombes,” ütles mees ja torkas mulle peenraha pihku. Tal oli määrdunud kämmal. Ja ta pintsakutaskutest vaatasid välja punase korgiga pudelid. „Lähme.”

Mul polnud pääsu. Pidin minema. Olin ennast märkamatult selle mehega sidunud. Kilks-kolks, tegid õllepudelid kotis. Süda hakkas tasakesi valutama. Jälle toimus minuga midagi, mida ma polnud kuidagi osanud ette näha. Kuhu mind viidi? Miks ma sellega nõus olin?

Nagu selgus, läksime õlletarasse. Just sedamoodi hüüti meie linnaosa vabaõhubaari, mis oli kõigest neljast küljest piiratud kõrge planguga. Tara sisemusse võis pilgu heita vaid kuskilt lähikonna kõrgemalt korruselt. Ma polnud veel kordagi julgenud siia siseneda. Peale selle asus tara mu kodust piisavas kauguses, aga siiski, paaril-kolmel korral siia kanti sattununa olin ma eemalt uudishimulikult, natuke põlastades ja natuke kadestades jälginud mehi, kes astusid sisse kitsast väravast ja kadusid pruunide plankude taha, kust kostis alalõpmata mingit mörinat. Otsekui jauraks seal taras hulk uimaseid, ent siiski küllalt ohtlikke karusid.

Nii – ja nüüd astusin väravast sisse minagi.

Tara oli täis pikki kitsaid püstijalalette – piki seinu ja üle platsi. Tagaseinas seisis kahe avausega kiosk. Seal seisis tume järjekord. Lõhnas kolkunud õlle, tubakasuitsu ja uriini järele. Sadakond meest ja mõned naised seisid oma kannude juures.

Kui nii võtta, ei toimunud siin mitte midagi erilist. Janused jõid õlut, mõned näksisid janu teravdamiseks soolakala. Mis veel? Inimesed ajasid juttu, naersid, vaidlesid, arutasid midagi, vahetasid muljeid, laenasid üksteisele peenraha, jõudsid milleski kokkuleppele või läksid ootamatult tülli. Ei mingeid karusid! Ja mitte keegi ei tundunud liiga sündsusetult purjus olevat. Ometi oli mul tunne, et koduse „Pirni” juures nähtud labürint oli kõige sellega võrreldes vaid nagu avagong, pisike eelmäng. Oletasin, et kõigel siin toimuval on tegelikult hoopiski suurem tähendus, suurem, raskem ja salalikum. Siin toimetati mingit ühist ohvritalitust. Siin mässati üldkehtivate arusaamade vastu. Siin põlastati korralikkust, siin protesteeriti koguni aja kulgemise vastu.

Siin mindi lõpuni.

Rohkem ma omaette mediteerida ei saanud. Mees, keda olin juba harjunud koolivend Valerianiks pidama, oli vahepeal mingeid mulle arusaamatuid formaalsusi täitnud, mingeid läbirääkimisi pidanud, astus nüüd asjalikult ligi, viis mu ühte nurka, seadis mu kohale, lükkas mu ette kannu vahutavat õlut, pilgutas silma, ta silm oli jahekalk, võttis kusagilt tühja kannu, kallas selle peetpunast veini täis ja noogutas mulle julgustavalt. Või käskivalt. Vaatasin talle huviga otsa. See oli nüüd otsekui hoopis uus inimene – räme küll, aga kui täpne, kui osav! Või isegi omamoodi galantne. Mees, kes oli astunud üle läve, oli sisenenud oma põhimaailma, oma klubisse, mõttekaaslaste ringi. Nii ma mõtlesin. Ma olin veel väga naiivne. Vaatasin, kuidas talle paarist kohast viibati. Tema viipas vastu, tegi oma suurte määrdunud kämmaldega mingeid märke, laiutas korraks käsi. Ei, ma ei jõudnud milleski orienteeruda. Ümberringi tõusis ja valjenes häältekõma, see näis raske lainena mu pea kohal kokku langevat. Ma tõstsin kruusi huultele. No-no-noo, julgustas Valerian mind. Talle otse silma vahtides – millal lõpetada tohib? – hakkasin ma jooma väga jälgi maitsega piiritusveini. Ka Valerian (või kes ta iganes ka polnud!) vaatas mulle otse silma. Ta pilk oli jahe ja tähelepanelik. Suujoon habeme all range, aga õiglane. Ma toimetasin tema kontrolliva pilgu all mingit rituaali, mille tähendust ja peensusi tundis ainult tema. Ma olin väga naiivne. Vein nööris kurku, vein raspeldas söögitoru, aga ma jõin ja jõin. Siis viimaks langetas Valerialt pilgu. Kluksatasin küsivalt. Ta noogutas mõtlikult. Hingeldamist ja iiveldust tagasi hoides ulatasin kannu temale. Ja küsisin pilguga – kas kõik on õige? Siis jõi tema. Jälle vaatasime me teineteisele üksisilmi otsa. Ta jõi kannu järeleaimamatu meisterlikkusega tühjaks. Tema teos oli oskust, kibestumist, tüdimust. Selles oli paratamatust. Tundsin ennast natuke süüdlasena. Oli mul vaja talle ette sattuda. Ei, aga siis pühkis ta suu veininirest puhtaks, röhatas ja pani tühja kannu kaaluka liigutusega letile. Oota, ütles ta asjalikult ja kallas selle kohe uuesti täis. Tühjad pudelid pistis ta värvli vahele. Jõudsin märgata, et tal oli seal juba oma kuus pudelit. Ta oli nagu mees, kes peab õhtul minema kaevikusse, granaadid vöö vahel.

„Nüüd teeme suitsu,” ütles ta ja sirutas käe minu poole. Tõmbasin rutuga oma sigaretid välja. Me süütasime suitsud. Ma vaatasin ringi.

Kõik oli tundmatuseni muutunud.

See polnud enam kõhedust tekitav allakäigumärkidega inimhulk, need polnud enam nukrad saatuse heidikud, tööluusijad, rongaisad, kõlvatud naised, pohmeluses lumpenintelligendid, looderdavad komandeeritud, karvased pätid, keda olin alles kümne minuti eest oma silmaga näinud, hinges kartus ja uudishimu. Oh ei – need kõik, kes mu ümber seisid, vestlesid, naersid, naljatasid, olid inimesed, toredad isikud, tõelised isiksused! Neil kõigil olid arvatavasti silmapaistvad elulood, nendega oli juhtunud küllap hulganisti põnevaid asju, nende saatused virvendasid mu ümber nagu üheksateistkümnenda sajandi romaanisüžeed.

Kust ma selle võtsin? Ei tea… ei tea.

Igatahes oli mul mõnda aega tunne, et ma näen ja kuulen kõike. Säärane tunne, nagu oleks mu teadvust mingi läbinägeliku infrakiirega valgustatud, jah – ma nägin äkki kõigist ja kõigest läbi.

Ma nägin!

Ma kuulsin!

Ma oskasin nappidest jutukatketest erakordse osavusega kududa terviku. See oli imeline tunne.

Ma olin oma janu kustutanud. Ma vaatasin naeratades inimesi. Ma olin äärmiselt naiivne.