Teet Kallas - Janu

• Название: Janu
• Автор: Teet Kallas
• Жанр: Драматургия

Romaani tegevus hargneb 80-ndatel ühes väljamõeldud linnas säärases linnaosas, mille sarnaseid on kogu maailmas sadade kaupa üles kerkinud. Suvine leitsak ja kuivad kraanid on sobiv keskkond lahkamaks kesmises korrusmajas elava keskealise mehe elu ja psühholoogiat ning avastamaks kes on su naabrid, mida nad mõtlevad, mis elu elavad.

---

„Ah sedasi, siis küll, siis on teine asi,” ütlesin mina.

„Nägemist,” sõnas ta.

„Oodake…” hüüatasin mina.

„Mis on? Mis veel?”

„Ämber… Teil on väga ilus ämber…”

Ta kehitas õlgu, muigas napilt ja läks.

Poetasin sigaretipaki mõtlikult kingakapile.

Mul oli paha, mul oli imelik, mul oli häbi. Olin rumalasti käitunud. Ja veel olin ma natuke solvunud.

Siis võtsin kilekoti ja läksin samuti välja. 21. korteri poole ma ei vaadanud. Pea kangelt kuklas, astusin lifti ette. Vajutasin nupule ja veendusin, et lift oli millalgi korda tehtud. Olid käinud vaiksed ja nähtamatud montöörid, reguleerinud releed, õlitanud vintse, teinud oma teo. Ega ometi nemad olnud ennist raudsaabastega mu pea kohal kõndimas? Niisama, naljaviluks? Ma ei osanud sellest midagi arvata. Nahinal ja naksudes toimetas lift mu nüüd mööda maja sisikonda, piki selle sirget jämesoolt alla. Märkasin liftiseinale värskelt kratsitud sõna „LOLL”. Jah, muidugi…

Maja ees ajasid Allan Rüütel ja keegi noor habemik ikka veel juttu. Mind märgates noogutas Allan Rüütel sõbralikult. Ja kohe muutus mu meeleolu paremaks.

„Tere hommikust,” ütles Allan Rüütel väikese viivituse järel.

„Tere hommikust,” vastasin ma ruttu.

Olin ma üldse siis oma maja ees kellelegi tere hommikust ütelnud? Selge häälega, kindla aadressiga? Vaevalt küll.

„Olete te tuttavad?”

Me hakkasime teineteist uudistama nagu kaks koolipoissi, see habemik ja mina. Mul oli tunne, et olin teda kunagi ja kuskil näinud, aga ei, ilmselt oli see eksitus. Mehel olid säärase kujuga habe ja soeng, mis muutis suureks vennaskonnaks terve hulga võhivõõraid inimesi. Ta oli sale, nostalgilise pilguga, ta sarnanes ennekõike mingi noorluuletajaga.

„Sotsioloog Udo Munak, doktor Imre Viinapuu,” tutvustas Allan Rüütel meid omavahel. Ta tumedaist silmist kiirgas soojust, osavõttu ja kerget irooniat. „Kulla naabrionud, te elate ju ühes trepikojas!” hakkas ta siis naerma. Tähelepanuväärne, et see küllaltki rohmakas lõõp mõjus tema intonatsioonide läbi nagu väga elegantne nali.

„Seda küll, mina elan neljandal korrusel,” tähendas noor habemik, olles eelnevalt kurgu puhtaks köhatanud. „Doktori suhtes niipalju, et olen kirurg-traumatoloog. Mitte teadlane, khm-khm.”

„Ah nii? Mina elan jälle kuuendal korrusel,” oli minu kord informatsiooni anda.

Vaatasime nüüd mõlemad üles, kuuenda korruse poole. Rüütel jälgis meid ja vist muigas natuke.

„Väga meeldiv,” ütles doktor.

„Ega mina pole ka mingi õige sotsioloog, niisama, ametnik,” ütlesin ma selle peale.

„Ah nii, ah nii,” noogutas doktor järelemõtlevalt. Tal oli tasane, kuid küllaltki kindlameelne noorukihääl.

„Ega midagi, mehed-vennad, mina pean nüüd minema hakkama,” lausus Rüütel kella vaadates. „Mind kutsuti tööposti otsa. Küllap olete juba kursis, et veevärgiga on midagi lahti?”

„Jah, seda küll,” ütlesin mina. „Mul jäid isegi nõud pesemata.”

„Jah, ma tean seda asja,” kinnitas ka doktor. Ta hääles polnud kaebust ega meelehärmi.

„No näete siis… See asi käib… hm… otsapidi… Kardan küll, et nädalavahetusel ei saa me suurt midagi ära teha. Pooled töömehed on mööda kalajärvi ja suvilaid laiali.”

„Te töötate…”

„Veevärgitrustis,” ohkas Rüütel. Ja pahvatas siis lõbusalt naerma. Vaatasime koos doktor Viinapuuga, kuidas ta natuke vimma hoidudes ja kergelt longates eemaldus.

„Tjah,” tähendas doktor. Ta seisis, käed seljal, ta oli viisakas, jahe, puhas ja noor. Ta kurgu all oli kena punasetriibuline lips.

„Ei tea jah, mida kohe peale hakata… Nõud pesemata ja…”

„Nõud? Tjah, seda küll… Vett pole terves kvartalis, võib-olla terves meie linnaosas,” ütles doktor. „Eks me pärast kuule.”

„Ah nii tõsine avarii?” ajasin ma silmad suureks. Aga õigupoolest jõudis öeldu oma kategoorilise sisuga alles tüki aja möödudes pärale. Hetkel olin rohkem hõivatud muudest, välistest asjaoludest, hetkel olin haaratud mingist kentsakast imekspanust, et näe, näe, jälle üks, naaber, jälle üks uus inimene, mõtleks, kui huvitav, siin me nüüd seisame ja ajame koguni juttu. Vahetame mingeid sõnu, lauseid, informatsiooni. Tõsi küll, me jutul polnud veel erilist minekut, särast rääkimata, aga niimoodi see asi ju inimeste vahel käibki, võtab hulk aega, enne kui kaks inimest kohanevad, sobiva teema ja distantsi leiavad, alles siis hakkab keeruline suhtlemismehhanism veidi sujuvamalt tööle.

Nooruslik kirurg meeldis mulle. Kuigi ta tundus piisavalt kinnise inimesena.

Jah – aga mida võis tema minust arvata?

Ent siiski, ma olin lootusrikkalt häälestatud. Ma uskusin, et edaspidi vahetame veel mõned laused.

Veel kord silmitsesime vaikides oma maja, eriti selle neljandat ja kuuendat korrust, seejärel vaatasime vaikides teineteise kurgualust, mina tema lipsu, tema minu särgiruute, meil polnud teineteise suhtes halbu plaane, viimaks ütles doktor:

„Khm… oli väga tore tuttavaks saada ja vestelda.”

Ta näis kõhklevat, kas anda mulle kätt või mitte. Ka mina ei teadnud, kas teha seda või mitte. Pidasin ennast natuke vanemaks, see tegi mu kõhklused eriti teravaks.

Nii jäigi kätlemine ära. Me noogutasime teineteisele ja läksime kumbki oma teed. Tema majja, mina kaupluse poole.

7

Mulle meeldis kauplustes käia.

Esialgu oli mu naine suhtunud sellesse kalduvusse umbusklikult, mine tea, mida ta silmas pidas. Igatahes koostas ta mulle põhjalikke nimekirju, kontrollis mu taskuid, jälgis kriitiliselt mu sisseostude kvaliteeti. Aga mis selles siis ikka nii keerulist pidi olema – tuua kauplusest koju piima, võid, leiba, kartuleid ja vorsti. Igatahes mõne aja pärast sai pinge otsa, ja nii mõnelgi korral läksin kauplusse, sellesse naiste pühapaika, ilma eelnevate läbirääkimisteta, õppisin koguni ise sobivat lihatükki või kalkunikülge valima. Mõnikord ütles naine mulle õnnestunud sisseostu puhul isegi paar tunnustavat sõna. Ja võib-olla oli tal sisimas isegi hea meel, et ta võis järjekordades trügimise asemel puhata või kabeseise uurida. Kuigi ta ei saanud vist viimase ajani aru, miks pidi säärane ebamehelik toiming mulle meeltmööda olema.

Ma ei saanud sellest ka ise aru. Olnuks ma näiteks napsivend või siis literaat, siis oleks asi selge. Literaat, prosaist või dramaturg, jälgivat kaupluses või turul inimtüüpe, vähemalt räägiti nii mitme tuntud kirjaniku kohta, napsivend aga lootis endale majapidamisrahadest paar pudelit õlut näpistada, et need siis omasuguste seltskonnas kusagil poe nurga taga alla kulistada. Võib-olla olid nii üks kui teine minus peidetud kujul varjul, literaat ja napsivend?

Arvatavasti olid tegelikud põhjused aga lapsepõlves ja iseloomus. Meie karmi kodu läheduses asus väike armas leivapoeke, kuhu ma tihtilugu lippasin, et pihkusurutud peenraha eest osta endale kukkel või paar kompvekki. Selles keldripoes lõhnas soojalt, pehmelt, magusalt. Tõmmutverd müüja, tädi Wanda, võttis mu ilmumise alati vastu rõõmsa hallooga. Väike äri, mida me ajasime, kulges nagu ilus etendus. Kuklike oli alati soe ja kohev. Tädi Wanda andis mulle edaspidise elu jaoks kaasa lihtsameelse usalduse kaubandusvõrgu vastu. Hulk tema nimetuid ja andetuid kolleege polnud suutnud seda usaldust minult lõplikult röövida. Mis muusse puutus, siis nohik, nagu olin, tundsin ennast poes enamasti ikka anonüümse ja seega võrdse kodanikuna. Umbes samuti nagu saunaski. Eriti meie uues linnaosas polnud tutvuste skeem ja ühiskondlikud redelipulgad veel kuigi märgatavad. Teinegi kord seisin ühises vorstisabas mõne punahuulise vingus prouaga, kelle naaritsakrae ja kuldkõrvarõngad avaldasid sügavat sisimat vastuhakku säärasele alandusele… Ei, ei, üldiselt meeldis mulle kaupluses käia. Sealt tõin peale kraamikottide kaasa terve rea muljeid ja mõttehakatusi.

Nüüd aga astusin kaupluse suunas üsna ähmaste plaanidega. Midagi oli teisiti, midagi rippus õhus. See nagu polnudki tavaline poeskäik, see oli… vee järele minemine.

Tõsi, veel polnud ma suutnud tabada ühtki konkreetset ähvardavat ennet; laial asfaltrajal, mis kaupluse poole suundus, kõndisid harilike kinniste ilmetega kaaslinlased, kaasmikrorajoonlased, aga mida lähemale ma eesmärgile jõudsin, seda enam arvasin ma kuulvat ühesisulisi repliike, märkusi, oletusi, vaidlusi. Ent ma ei jälginud seda kõike siiski täie tähelepanuga.

Mu püksitaskust kiikasid välja värsked ajalehed, nende seas ka linnaleht, mille spordiveerud olin kohe kioski juures üle vaadanud. Nagu selgus, oli mu naine kaugel Musta mere ääres võitnud kaks partiid järjest ja asunud kommunaaltöötajate kabeturniiril juhtgruppi.

Loomulikult pidanuks asjade säärane käik mind rõõmustama. Rõõmustaski natuke, miks mitte. Linn, kus minagi hulk aastaid olin elanud, võis mu naise üle uhkust tunda. Tema oli siin sündinud, kasvanud, siin silmapaistvaks kabemängijaks arenenud. Tema edul (kui ta muidugi samas vaimus kavatses jätkata) võis isegi linna spordiajaloo jaoks pöördeline tähendus olla. Tõsi küll, meie linnas oli mitu edukat spordiala, enamik neist torkas rohkem silma kui tagasihoidlik kabemäng. Meie linnas austati väga üht minevikukuulsust, olümpiameest klassikalises maadluses, hetkel tegid ilma kolm jalgratturit, viis või kuus kergejõustiklast, siin edendati kardisõitu, vibulaskmist, kujundujumist ja uudse alana karatet. Minu naise edu aga võis innustada linnaisasid ka kabele suuremat tähelepanu pöörama, võib-olla viimati kabesektsioonile uue klubiruumi võtmedki üle andma – kabetajad olid senimaani kannatlikult kasutanud üht väikest tagatuba maleklubis. Sinna tagatuppa oli pikkadeks õhtuteks kadunud ka Taimi…

Aga isiklikult olin ma siiski natuke häiritud. Mitte ainult sellepärast, et ma mängisin kabet nagu hajameelne koolipoiss. Ma aimasin midagi muud – et kõik need turniirid, kuhu pärast suhtelist edu hakatakse kutsuma mu naist, ei toimu (vähemalt esialgu) sugugi meie linnas. Ja et siis tuleb mul alalõpmata üksinda või tütre seltsis kodus istuda. Jah, nagu nädala jooksul oli selgunud, ei saanud ma üksiolekuga kuigi hästi hakkama. Üksiolek traumeeris mind. Kui aus olla, tundsin ma naise järele puudust, tundsin puudust koguni ta torisemiste ja sussilohistamiste järele, rääkimata siis perekonnaelu meeldivamatest külgedest. Ma olin selle naisega piisavalt harjunud. Ja ma olin arvanud, et tunnen teda üsna hästi. Aga nüüd selgus, et ma ei tundnud teda üldse, näiteks polnud ma selle peale tulnudki, et kabemäng võib teda nii põhjalikult hõivata. Eriti viimasel aastal oli asi tõsiseks läinud. Naise kulmude vahele oli tekkinud kabekorts, pidevast mängulaua silmitsemisest oli kergest ja aimatavast lotikesest lõua all välja kasvanud kabelott. Lõunast saadud napid andmed kinnitasid veel kord, et ta oli kaheliselt võimekas. Jah, mõtlesin ma meheliku piiratusega, milleks paganaks on kõrgema haridusega naisel, pesupunkti juhatajal, pereemal vaja veel mingeid erakordseid kabevõimeid?

Mõtlesin kõigele sellele, mul hakkas isegi natuke kurb. Ma olin oma naisega harjunud, seda esiteks, ja mine tea, äkki ma koguni armastasin teda? Tõsi, me polnud väga ammu sel teemal rääkinud. Olime tudengipõlves kokku leppinud, et armastame teineteist ja seepärast tuleb meil abielluda, edaspidi suhtusime asjasse rahulikumalt. Aga nüüd, nüüd soovisin korraks väga, kõigest hingest, et küll oleks hea, kui Taimi jätaks selle kahtlase väärtusega kommunaaltöötajate kabeturniiri ja tõttaks esimese lennukiga koju, et aidata mul üle elada kõiki neid ebamääraseid raskusi, muresid, katsumusi, mis näisid meie linnale ja seega loomulikult ka minule kusagilt lähenevat nagu tume rahepilv.

Ei ta tuleks, mõtlesin ma mõrult, isegi kui ma telegrammi saadaksin. Tema maailmapilt on ratsionaalne ja kombatav, minu katsumused ja raskused pigem oletuslikku laadi.

Ja siis äkki meenus mulle naaber 21. korterist. Tema õnnetu ja kaitsetu pilk. Ta kirev ämber. Ta kahisev hommikumantel. Ja veel mitmed asjad, mingid aiad, mingid rippsillad…

Ma koguni seisatasin. Kuidas said niisugused asjad nii kõrvuti pähe tulla? Mis õigusega?

Aga sadakonna sammu kaugusel seisis meie kvartali suur selvekauplus. Sääraseid oli meie linnajaos mitu tükki. Kõik nad olid ehitatud ühesuguse projekti järgi. Vahetegemiseks oli neile antud puuviljade nimed. Meie kauplust nimetati „Pirniks”. Teadsin, et olid olemas ka „Õun”, „Kirss”, „Ploom”, võib-olla veel mõni kauplus.

„Pirni” ümbruses tumendas rahvahulk. Madala katuse kohal lamas hall taevas. Katusel kiirgasid oranžid tähed – „PIRN”. Neoontuli oli millegipärast sisse lülitatud.

Samas poe kõrval seisis meie linna kõige kõrgem hoone, 12-korruseline punastest tellistest elumaja. Viimaseid korruseid paisutas ja moonutas mingi hiigelgranaadi sarnane moodustis. See oli veetornelamu, nagu neid oli paljudesse linnadesse silmailuks ehitatud.

Vaatasin üles. Tundusin endale väga väike ja murelik. Veetorn, mõtlesin ma. See on praegu vist tühi. Joogiveejärv pingutab asjatult, survepumbad töötavad tühja. Avarii, mõtlesin ma.

Siis sukeldusin rahvasumma.

Müügisaali ees lookles järjekord nagu laupäeviti ikka. Võtsin oma koha sisse, lülitusin välja. Seisin, nihkusin edasi, ulatasin korve, kuulatasin, vaatlesin.

Ja ammu enne seda, kui ma saali pääsesin, olin saanud üsnagi põhjaliku pildi toimuvast. Veest oli ilma terve meie linnaosa. Kõik teised rajoonid elasid nagu ikka, kasutasid köögikraane, vanne ja tualettruume. Lühidalt, tegu oli keskmise avariiga, viga aga avastamata.

Et kõike seda teada saada, ammutada, oli vaja mõningaid kogemusi. Meie linnas elasid enamasti vaiksed, kinnised ja väärikad inimesed. Vähemalt jäi neist määravalt säärane mulje. Võõraid ei tülitatud. Harva, kui kauplusejärjekordades tekkisid tülid. Needki olid pigem sordiinsed mõttevahetused. Paanikat polnud ma kunagi näinud. Vaid mõni riiakalt purjus mees võis teinekord tasakaalu rikkuda. Praegugi seisis järjekord tavalisel moel, soliidselt, natuke solvunult ja väga tõrjuvalt. Vaid üksikud repliigid, ohked, sosinad, mokaotsast poetatud lühiküsimused, mokaotsast antud lühivastused, mingi ebamäärane sahin, selle sahina omapära, koloriit või mis, mõni elavam või närvilisem pilk, mõni tormakam žest – ning kõigest sellest oli mulle kui kogenud vaatlejale juba enam kui küllalt. Seisin vaikselt, põrnitsesin mingit ebamäärast punkti, ei seganud oma pilguga mitte kedagi, olin nagu enamik, olin nagu kõik teisedki. Ning imasin samal ajal endasse infot. Tõsi küll, üht-teist olin kuulnud juba ennegi, oma maja ees.

Lõpuks olin müügisaalis. Märkasin silmanurgast, et vasakule jäävad külmletid (liha, vorst, linnud, juust, kala, soolakurgid) olid hüljatud. Kõik kiirustasid ühes suunas. Seal oli juba hulk inimesi ees. Mulle tuli vastu mehi ja naisi, ostukorvid pudeleid täis. Õlu, mineraalvesi, limonaad, piim, mahl… Aga veel enne, kui jõudsin midagi otsustada, märkasin vastutulijate nägudel kibedust. Pettumust. Nende korvid olid pooltühjad. Vaid mõni suur mahlapurk. Kohe samas nägin, kuidas kaks laomeest lükkasid oma kangide abil müügisaali kastivirna. Püüdes vältida kedagi riivamast, kiirendasin sammu. Laomehed rihtisid kastivirna paika. Kohe tulid teised mehed ja tõid uue virna. Kahte lehte hargnes ka rahvahulk, veel üsna rahulik, veel üsna talitsetud, ent siiski täis otsustavust saada nii ja nii mitu pudelit joodavat vedelikku, täis otsustavust mitte jääda januseks. Viimased sammud kastide poole tegin ma kergelt, hõljuvalt, otsekui poolunes, aga mitte see polnud imelik, vaid hoopis asjaolu, et tundsin äkki väljakannatamatut janu. Ma kartsin joogipoolisest ilma jääda! Kastide ümber käis vaikne ja viisakas rüselus. Inimesed varjasid pilke, kõigil oli natuke piinlik, keegi ei uskunud, et asi oleks liiga tõsine, liiga põhjalikku rüselemist väärt. Ükshaaval tõsteti tühjaks jäänud kastid kõrvale. Seisin, ootasin oma võimalust. See jõudiski viimaks kätte. Avastasin, et minu ees lamas viimane kast, selle põhjas kaks tolmust mineraalveepudelit. Pudelite külge oli kleepunud laaste. Mul oli natuke piinlik, mõtlesin sellele, et mu selja taga oli veel hulk inimesi, võib-olla kuluksid need kaks pudelit kellelegi teisele palju rohkem ära (paljulapseliste perede emad, invaliidid, väikesepalgalised teenistujad, maohaiged, vanakesed, koolilapsed), aga siis sirutasin käe ja haarasin ühe järele. Silmanurgast jõudsin märgata, et teine pudel oli juba kadunud. Mis siis ikka, aitab mulle ühestki, mõtlesin ma, küll päev toob selgust, niikuinii pean ma kusagil sööklas või kohvikus ära käima, küll ma seal oma janu kustutan, sellest ühest pudelist aitab mulle kodus küll ja küll, – aga siis tundsin, et mu pudel avaldas vastupanu nagu õnge otsa sattunud kala, ma tõstsin nördinud pilgu ja nägin jahmatusega, et pudeli teisest otsast hoidis kahe kõhna käega kinni keegi kenasti riietatud vanem naine, jah, tal oli seljas korralik kostüüm ja isegi ta huuled olid natuke värvitud. Need huuled! Need olid kõvasti ja tuttavlikult kokku pigistatud, niimoodi pigistas oma õhukesi huuli kokku ka mu ema, niimoodi pigistasid huuli kokku paljud mu sünnimaa naised, enamasti need, kes olid jõudnud ikka, mil elu hakkas neile pakkuma üha vähem üllatusi ning üha enam laiduväärseid külgi. Ei tea, kust ma selle võtsin, aga millegipärast olin sügavalt veendunud, et see vanem daam pole kunagi varem mineraalvett joonud, või vähemalt mitte säärast mineraalvett, mida transporditakse kahtlaselt tolmustes kastides laastude sees, mida veetakse sisse jumal teab kui kaugelt. Tegin veel ühe jõuetu ja formaalse katse. Ma ei saanud ju oma pudelist ilma vastupanuta loobuda. Äkki hakkab sel naisel piinlik? Mine tea, võib-olla tal oligi piinlik, võib-olla oli tal lausa pisarateni häbi, aga ma ei näinud ta pilku, ma tundsin, et ta ei lasknud pudelit lahti. Ja kohe samas nägin ta silmi – need olid heledad, neis oli vesine jonn ja ahastus ja vihkamine, ja siis ma mõistsin, et kui ma kohe pudelit ei loovuta, hakkab see naine karjuma, ja et sellest appihüüdmisest võib alguse saada täiesti ootamatu ja ettenägematu ahelreaktsioon, mis võib lõppeda minu või tema lintšimisega. Või vähemalt sellega, et keegi meist kihutatakse igaveseks ajaks kodusest kauplusest välja. On hetki, mil näed asju ääretult lootusetutes toonides. Uneta ööd on sääraste hetkede kõrval pisiasi. Lintšimine väljasaatmine, mäss, rahvusvaheline skandaal, mõtlesin ma paaniliselt ja ütlesin siis nõrkeva häälega: „Palun, see on teie pudel.” Naise kramplik hoiak lõdvenes, ta näis otsekui mingist letargiast välja astuvat, muisutas huuli, torkas siis pudeli võiduka liigutusega oma korvi, kus suureks jahmatuseks nägin veel nelja või viit samasugust. Enne kui jõudsin reageerida, marru minna, oma õigused maksma panna, kadus vana naise sirge selg rahvasumma, ja kohe samas tekkis massis mingi uus liikumine, mingi uus puhang või vool, enam ei jäänud ma pikalt mõtisklema, oli tulnud tegude aeg, ma haarasin uuest kastist viis pudelit, pistsin korvi ja tõttasin kassa poole. Aga ei, mitte keegi ei kavatsenud mu saaki ära röövida. Mis hammaste taga, see oma. Mis korvis, see kõhus. Söönud hundi rind on rasvane. Hirv ojal joob ja rõõmus tema meel. Ja nii edasi. Olin uhke, olin võidukas. Aga siis vaatasin ringi ja täitusin. Asi polnud siiski liiga hull. Asi polnud tegelikult üldse hull. Üks vana naine oli mind viinud eksiarvamusele. Kaupluses käis küll tavalisest vilkam, üldjoontes aga siiski täiesti tsiviliseeritud asjaajamine. Keegi ei karjunud kellegi peale, rääkimata näiteks rusikanäitamisest või pussivälgutamisest. Kust ma olin siiski selle katastroofitunde võtnud? Närvid, närvid, mis muud. Neurootiline loomus, kiindumus halbade ennete vastu. Ning üksindustunne. Mul hakkas ebamugav, et olin ühe poolsõgeda eide pärast lasknud ennast nii kaugele viia, et olin mingi hetke vältel jõudnud teha inetuid üldistusi nii oma rahva kui ka terve inimkonna kohta.