Teet Kallas - Janu

• Название: Janu
• Автор: Teet Kallas
• Жанр: Драматургия

Romaani tegevus hargneb 80-ndatel ühes väljamõeldud linnas säärases linnaosas, mille sarnaseid on kogu maailmas sadade kaupa üles kerkinud. Suvine leitsak ja kuivad kraanid on sobiv keskkond lahkamaks kesmises korrusmajas elava keskealise mehe elu ja psühholoogiat ning avastamaks kes on su naabrid, mida nad mõtlevad, mis elu elavad.

---

„Minu nimi on Allan Rüütel. Ma elan siinsamas majas ja isegi siinsamas trepikojas. Ametilt olen ma tehnokraat, midagi peainseneri ja torulukksepa vahepealset. Teile ei tohiks see huvi pakkuda. Tegelen proosaliste asjadega. Ongi kõik.”

„Ei, ei, miks see ei peaks huvi pakkuma? Vastupidi, mul on vägagi huvitav!”

„Tõesti? Eks räägime siis teinekord sellestki, aga mõni teine kord. Kui tuleb vastav juhus.”

Niisiis – olime hakanud vestlema. Jälle üks suhtlemine, aga sedapuhku oli tegu hoopis teise tasandiga. Jah, jah, kui nii võtta, polnud ta veel midagi erilist ütelnud, aga ma juba aimasin, et see mees teab, mida tahab, et ta annab endale aru asjade kohta, mida ajab, mis sellest, et minu jaoks oli kõik veel lahtine, salapärane, põnev, ma kuulasin ta häält, ma suhtusin ta sõnadesse nagu mingisse ülihuvitavasse sõnumisse, mis vajas veel dešifreerimist, tõsi küll…

„Kuulge, aga teil on siin üleval päris kena väljavaade,” lausus Allan Rüütel. „Mets, voored, järved… Ilusa ilmaga näete te ju päikeseloojangugi ära. Ma mõtlen selle all naturaalset loojangut, mitte selle vastuhelki hallidel majaseintel. On nii?”

„Jah, aga ainult harva,” ütlesin süüdlaslikult naeratades.

„Jaa-jaa, mina näen oma akendest ainult vastasmajade seinu,” muigas Allan Rüütel. See mees oli oma saatusest üle.

„Suitsu teete?” tuli mulle äkki meelde.

„Jah, kui aga tohib.”

Tõin lauale tuhatoosi, pakkusin talle oma kangeid ja odavaid sigarette. Üllataval kombel võttis Allan Rüütel pakkumise vastu.

„Alles hiljuti tõmbasid kõik suitsumehed seda marki,” ütles ta. „Aga nüüd on uued ajad. Tooni määrab prestiiž – ka siin!” Ta muigas – kas siis üleüldist edevust või hoopis iseenda lennukat lauset. „Jah, näete, ka sigaret on nüüd nagu pintsak või kingapaar või sõiduauto. Mida kallim, mida välismaisem, seda prestiižikam.”

„Just, just, ka mina olen seda märganud,” torkasin ma sekka.

Kui nii võtta, olid nähtust märganud, selle fikseerinud paljud humoristid ja karikaturistid juba enam kui tosina aasta eest, läikivates ja krabisevates pakendites sigaretid olid üksvahe üheks peamiseks satiiriobjektiks. Ja alles siis, kui ka enamik suitsetavaid juhtivaid töötajaid olid tervist kalliks pidades neid eelistama hakanud, muutus importsigarettide kritiseerimine tagasihoidlikumaks. Mis puutus minusse, siis tõmbasin oma odavaid harjumusest, mõne aasta pärast oli mul plaanis suitsetamine järsult maha jätta. Nii et ei midagi uut me seal köögilaua taga istudes küll ei avastanud. Aga tõsi mis tõsi – kõigel, mida see mees lausus, tundus olevat mingi teise või koguni kolmanda tähendusega alltekst, seetõttu oli mul üsna ükskõik, millest me rääkisime. Mind erutasid alltekstid. Ma aimasin mingeid muudatusi ja nihkeid.

Istusime, suitsetasime, naeratasime. Vestlesime pisut, vestlesime millestki. Ja varsti oli mul tunne, nagu oleksin ma selle mehega juba vana tuttav. Ma polnud ammu ennast nii vabalt tundnud. Loomulikult polnud ta mingi nimetu ega olematu. Ta oli lihtsalt isiksus.

Ta oli mu majanaaber.

„Vabandage mind, et ma isiklikuks lähen,” ütles Allan Rüütel, hääl taktitundeline ja moduleeritud, pilk sõbralik. „Ilmselt on teie nimi Udo Munak? Seesama, kes mõnikord meie linnalehes majandusteemalisi artikleid avaldab?”

„Jah, jah, seda nüüd küll, aga ma teen seda üsna harva,” kiirustasin õiendama. Mul oli piinlik oma artiklitest rääkida.

„Ah nii? Kujutage ette, aga ainult selleks ma tulingi, et teiega tutvuda. See on minu meelest kaunis veider asi, et elame teiega juba mitu aastat ühes majas ega ole omavahel tuttavadki. On nii, austusväärne naabrimees? Tuttav… Tegelikult pole „tuttav” kuigi täpne sõna. Mis võiks siiski see õige sõna olla? Ah, kes seda teab… ja mis meist saab. Pardon. Ma tahtsin ainult ütelda, et paljud sõnad ja tähendused muutuvad. Nihkuvad. Sisu jääb enam-vähem endiseks. Meil, tänapäeva linnainimestel, pole õiget aimu, kes on meie naabrid, kellega me ühist katust jagame. Alles hiljuti oli see ainult suurte maailmalinnade häda. Näete, aga nüüd on see jõudnud siiagi, meie vaiksesse linnakesse. Aga eks see on ka… säärane moeteema. Mina ei tule teie juurde ju mingi uudisega, kui ütlen nüüd, et inimesed elavad oma planeedil… viimasel ajal, pean silmas… nagu kes? Nagu kassikakud, stepihundid, isapõdrad, kiivitajad. Nüüd oleme vähemalt meie omavahel tuttavad. Asi seegi. Mis?”

„Siiralt rõõmus selle üle,” ütlesin ja tõusin koos Allan Rüütliga püsti. Ta ulatas mulle käe, see oli suur, soe ja sitke, see sisaldas usaldust ja usku kogu inimkonnasse. „Ainult et… kiivitajad?”

„No ma ei tea…” muheles Rüütel. „Nad ju karjatavad oma lagedatel kesamaadel nii kaeblikult ja üksildaselt.”

Me naersime. Nüüd, mil olime ametlikult tutvunud, käepigistusegi vahetanud, tundus natuke kohatu jälle kohe laiali minna, aga just säärane plaan paistis Allan Rüütlil olevat. Ta seadis käed rinnale. Ta pilk libises üle köögi, loomulikult märkas ta mu pesemata nõude kuhilat. Mulle tundus, nagu oleks ta viivuks natuke tõsinenud, viimati oli ta minus pettunud, jah, väga vabalt võis tal tekkida mõte, et mees, kelle köögis valitseb säärane korralagedus, ei saa väärida tema lähemat tutvust.

„Mu pere on pikemaks ajaks lennus, ma olen siin nii-öelda isehooldusele jäetud, nõud ka kõik pesemata, ja üldse…” Mu hääl oli alasti, ma vabandasin ennast nagu arg poisike, kes kardab ilma jääda vanema sõbra soosingust ja usaldusest.

„Noh, see…” sõnas Allan Rüütel, naeratas veel kord, ma ei saanud ta naeratusest aru, siis raputas ta mingi sisemise mõtte puhul pead ja lausus avalalt:

„See kõik… Selle peale tuleb ainult vilistada. Nõud võite muidugi ära pesta, aga see on iseasi. Muide, jah… Mis puutub naabrisse, naabritundesse, siis – ega igaüks seda vajadust tajugi. Mõtelda vaid, kuidas see kõik ainult inimpõlv tagasi välja nägi. Meie linnas, teistes linnades, kogu planeedil. Mõtelge, siis suhtlesid naabrid omavahel. Ei, mitte kommunaalköögi tasemel, see on teine ooper, teine nuhtlus… Inimene läks inimese juurde, et laenata soola või tuld – või tubakat, miks ka mitte… Kuidas, palun? Ei midagi?.. Aga ka selleks läks inimene inimese juurde, et rääkida teisega elust, surmast, jumalast, kuradist, majapidamisest… Rääkis, pidas nõu, arutas. Jah, millest kõigest siis ei räägitud! Kaugetest planeetidest! Inimesed vaatasid pimedal sügisööl üheskoos aknast välja ja ütlesid – see seal on Suur Vanker. See on Vähk. See on Sõel. See on Veenus. Kõik tuttavad asjad, tuttavad olendid, millele kunagi ühiselt nimi pandud. Muidugi, see juhtus veel varem, siis, kui meie maal veel linnasid polnudki. Jah, ja naabri juures löödi laulu ja tantsiti ja tehti ühiselt muusikat. Veel paarkümmend aastat tagasi käisid inimesed naabri juures telerit vaatamas, aga see oli juba väärdumise algus. Teate, kus naabrid veel kohtusid? Kaevul! Kaevul, kus… Kui palju ilusaid laule on paljudel rahvastel kaevulkäigust! Aga olgu… Mitte sellest, mitte sellest ei tahtnud ma… veel. Koos naabrimehega mindi teinekord… Kuulge, ma lähen vist liiale, ma vist idealiseerin külaelu nõmedust ja idiotismi, agulipatriotismi ja aguliklatši… Jah, olgem möödaniku suhtes ausad ja objektiivsed – juhtus ju sedagi, et püha naabritunde sunnil ja kihutusel anti kere peale mõnelegi ilmsüüta võõrale, kes – kas siis rännuteel või kogemata kombel – sattus sellele või teisele tingterritooriumile… Poisikeste vahel käib see tänini niimoodi. Ah, see naabritunne! Ma olen palju selle peale mõtelnud. Muidugi, ma võiksin veel terve rea vastumeelseid näiteid esitada, naabrimeeste kiusuvimma ja naabrinaiste kurja keelt… vendetastki võiksin ma rääkida. Aga samas on minu meelest kõiges selles siiski nii palju inimlikku, midagi säärast, mille järele, ime küll, teinekord ka natuke puudust tunneme. Kired hakkavad kaduma. Armastus ja vaen. Inimene vajab elus vähemalt üht vaenlast – kust ta muidu teaks, mis ta väärt on? Ei, muidugi, ma olen liiale läinud. Ko-hu-ta-valt. Ma olen muidu ikka veidi tagasihoidlikum, aga nüüd… Ei, ei. Andke andeks, kukkusin lobisema. Logorröa. Sõnaline kõhulahtisus. Seisan ja lobisen. Seisan!? Ma ei tea, kui palju ma juba teie kallist aega kuritarvitanud olen, andke mulle andeks. Olen vist paadunud lobamokk. Teod, teod on puudu… Ja ometi on vist mõnikord tarvis, et inimene tunneks seda sooja küünarnukitunnet, mil naaber naabriga… Jah?”

Ta hääl! Ja ma sain temast täiest aru. Ning veel enamgi. Mu ajutine üksindusmeeleolu tundus mulle nüüd rumala ja ülespuhutud enesevaatlusena, nukrad ja pahaendelised vaikused toanurkades mingi halemeelse sonimisena. Mu ees näisid avanevat uued võimalused. Aga samas teadsin ma, et kohe läheb see kummaline mees minema, läheb isegi siis, kui ma ka väga paluksin tal veel tunnikese-teise istuda. Ma tundsin kuidagimoodi, aimasin millegipärast, et tal on mingid oma plaanid, mingi missioon, ja et mina kuulun kõige selle sekka vaid kui üks detailidest. Vahekäikudest. Kust ma selle võtsin? Ei tea…

Aga mõne hetke jooksul oli see äratundmine väga selge, lausa füüsiliselt tajutav – nagu kivike peopesas. Õige varsti pärast Rüütli lahkumist see tunne hajus. Ununes. Ega meenunud enam tükil ajal.

„Aga mine sa tea, mine sa tea…” ütles Allan Rüütel äkki mõttesse vajudes, lõuga rutjudes, surus siis käed püksitaskusse ja tegi paar sammu esiku suunas.

Ta lonkas.

See üllatas, samas aga isegi nagu rõõmustas mind. Imelik reageering, pole midagi ütelda! Aga lonkamine, ka see sobis talle. See oli kerge ja elegantne.

„Mine sa tea,” kordas Allan Rüütel, pöördus siis minu poole ja kummardas kergelt, ilma vähimagi poosi või irooniata. „Tuhat tänu, naabrimees. Oli väga meeldiv tutvuda. Te tahtsite vist nõusid pesta?”

Ta pilgutas mulle silma. Muigas. Millised hambad! Nendega võis palju korda saata, naisi võluda, biifsteeki süüa, kõnesid pidada. See, et külaline oli siiski vihjanud korralagedusele köögis, ei riivanud mind enam sugugi. Ta toon oli olnud sõbralik ja arusaadav. Nüüd astus ta kergelt longates esikusse ja – ime küll! – samas naksatas seal põlema elektrivalgus. Kuidas see juhtus, millal ja kust ta uue pirni oli leidnud, millal jõudnud kupli maha keerata ja uuesti paika panna, kasutamata taburettigi, rääkimata pirni vahetamisest?

See oli väga kummaline mees.

„Oh aeg küll!” hüüdsin ma. „Ma ei oska teid ära tänada. Kuidas te seda küll tegite?”

„Ah, tühiasi…” vastas ta.

„Oodake, ma maksan teile kinni… Üks hetk, palun.”

Tõttasin kööki tagasi, avasin ühe kapisahtli ja võtsin sealt peenraha. Kui ma esikusse jõudsin, seisis Allan Rüütel juba avatud ukse taga, vaatas mulle tõsiselt otsa, vangutas pead ja sõnas vaikselt:

„Kuulge, naabrionu. Ärge enam niimoodi tehke. Nägemist.”

Siis oli ta läinud. Tõmbasin tahtmatult ninaga. Loomulikult polnud esikus mingit väävlihaisu. Milline mees!

4

Pärast Allan Rüütli lahkumist istusin veel tükk aega köögis, vahtisin aknasse, mille taga püsis endiselt pilvine õhtupoolik, ja täristasin sõrmenukkidega vastu lauakatet marsirütmi.

Jälle oli mind vallanud tahtmine midagi ette võtta. Midagi muuta või korda saata. Või siis hoopis üles kirjutada.

Või kellelegi helistada. Mõnele heale sõbrale.

Hallo, sina või, oleksin ma telefoni ütelnud. Ei, ei, mitte midagi erilist, lihtsalt tuli tuju helistada. Tead, vana, mul käisid täna üksteise järel kaks veidi eriskummalist külalist, Sa tead ju küll, kui harva minu juures käiakse… Saad aru, oleksin ma ütelnud, mis mind mõtlema pani – mõlemad olid mu naabrid, kumbagi ma ei tundnud. Kuigi oleme juba mitu aastat ühe katuse all elanud. See kõik paneb tahtmatult mõtlema…

Aga mul polnud siin linnas ühtki nii head sõpra, kellele niisama, ilma erilise põhjuseta helistada.

Sõbrad olid jäänud koolipõlve, tudengiaastatesse, teistesse linnadesse, jumal teab kuhu.

Ka telefoni ei olnud.

Viimaks võisin ennast kokku, tõmbasin kummipõlle ette ja astusin otsustavalt kraanikausi juurde. Sest nõud tuli siiski puhtaks pesta. Ees seisis kaks puhkepäeva, köök pidi korralik välja nägema. Paljugi mis. Äkki astub veel keegi sisse. Jah, ega mul olnud ka harilikus situatsioonis nõudepesemise vastu vähimatki. Taimi oli selle mulle juba aastate eest korralikult selgeks õpetanud, nõudepesemine käis tihtilugu minu koduste ülesannete hulka. Aja jooksul olin avastanud, et see tegevus aitab üllatavalt hästi lõõgastuda, samuti ka keskenduda. Kuidas kunagi. Samad sõnad võisin ütelda ka kartulikoorimise kohta. Iseäranis see oli mulle lausa meeltmööda tegevuseks saanud. Tavaliselt koorisin kodused lõunakartulid just mina. Ma oskasin muide võtta märksa õhema ja ühtlasema koore kui naine – võib-olla oli asi selles, et olin kasvanud märksa väiksemas ja patriarhaalsemas linnas kui tema, igas aias oli vohanud mitu kartulivagu, mu koolidirektorist isa polnud häbenenud neid suviti mullata, sügiseti noppida, niisiis olid minu suhted kartuliga märksa vahetumad kui naisel, kes oli üles kasvanud siinsamas linnas, selle südames, kärarikkas ühisköögiga kodus.

Aga nüüd, nüüd olin nappide üksinduspäevade järel laisaks muutunud ja metsistunud. Ma ei viitsinud isegi iga päev habet ajada, mis seal siis rääkida nõudepesemisest või kartulikoorimisest. Puudus stiimul, puudus mobiliseeriv jõud Taimi etteheitvate ohete näol.

Avasin mõlemad kraanid. Need hakkasid kohe valjusti urisema ja ähkima, aga nõudevirnale kukkus vaid mõni roostekarva veetilgake. Seisin ja ootasin natuke aega, siis lõin käega. Meie majas juhtus seda õhtuti sageli, et vesi ei jõudnud viimase korruseni. Oli asi survepumpades või selles, et mu tundmatud naabrid tarvitasid sel ajal vett tavalisest intensiivsemalt, seda ma ei teadnud.

Viskasin põlle nagisse, läksin vilistades magamistuppa, vahetasin riided ja astusin välja. Mul oli seljas uuepoolne helebeež suveülikond, ma möödusin 21. korterist ja teadsin, et seal elab Ivi Schmidt. Veel täna, veel paari tunni eest polnud mul sellest naisest aimugi olnud.

Märkasin ta ukses pisikest punktikest, silma kõrgusel asuval vaatemulku ja mulle sai mõndagi selgeks. Sai selgeks ja sundis selja sirgeks nõksatama, sest paljugi mis, kui su naabri ukse sisse on monteeritud miniatuurne binokkel. Kuidas ma seda küll varem polnud märganud? Jah, aga varem polnud ma seda ust vist üldse tähelegi pannud. Astusin edasi teadmisega, et mind võidakse salamahti jälgida, minu kohta mitmesuguseid oletusi ja järeldusi teha. Mul oli hea meel, et ma polnud kaasa võtnud midagi liigset, midagi proosalist – näiteks paberinutsakusse keeratud hallitanud leivapoolt. Surusin käe suveülikonna taskusse ja astusin trepihakule – lift, nagu selgus, oli üle pika vaheaja jälle rikki läinud.

Mind kiusas soov üle õla vaadata.

Aga ma ei teinud seda.

Milleks?

Selg sirge, näol pooleldi puhkepäevane, pooleldi ametlik ja kinnine ilme (olin ilmet enne väljumist peegli ees kontrollinud), laskusin ma läbi kuue majakorruse alla, maapinna poole. Korrused ümbritsesid mind nagu raudbetoonist tunnel. Iga kahe trepijätku tagant vaatas mind pilkumatu punane silm. See surises omaette, hoiatavalt, mõtlikult. See oli rikkis lifti silm. Lift jälgis mu laskumist. Ta oli selleks korraks minust tüdinud, ta keeldus mind sõidutamast. Kõik korrused lõhnasid ikka veel betoonitolmu ja niiske krohvi järele. Kolme aasta eest, mil me perega siia peaaegu uude majja olime kolinud, mõjus see lõhn joobnustavast. Oma tuba, oma luba! Oma koridor ja oma lõhn! Uus elu ja avarad tingimused. Nüüd pani see lõhn mõtlema. Kui kaua kuivab krohv? Seda enam, et siin-seal oli krohv latakatena maha kukkunud, moodustades trepikoja seintel olematute mandrite, saarte ja riikide kontuure. Üks säärane pisiavarii meenutas millegipoolest Skandinaaviat või lamavat looma. Seinu läbisid mustaks värvitud torude püstikud. Muist neist andsid majale sooja ja külma vett, muist viisid kuhugi meie elutegevuse inetud ülejäägid.