Jakob Mändmets - Külamehed

• Название: Külamehed
• Автор: Jakob Mändmets
• Жанр: Драматургия

Jakob Mändmetsa romaan, mis ilmus 1956. aastal – 26 aastat peale autori surma.

---

Aga nüüd ta nagu ärkas ja mõistus ütles – nüüd on neid paras aeg vihelda. Kuid kustkohast pidi ta peale hakkama, kogu nende olek, mis põlgust talupoja vastu näitas, oli laiduväärt. Aga see oleks ehk väga väike ringkond ja seda oleks kergesti haavamiseks võidud pidada. Võiks üleüldiselt praeguste olude kohta tähenduse teha ja see mõjuks nendesse samuti kui kepihoop herilase kongi külge. Või ainult sellele paksule punnis silmadega peremamslile midagi tähendada? Küll nad ise sealt edasi veavad.

“Teie, proua, ohkate minu eest vahest liiasti, ma pole nii suurt kaastundmist vististi mitte ära teeninud. Mis teie valge kutsika ulgumise ja nende auväärt noorte inimeste laulu kohta tähendasite, siis – palun mind vabandada, aga muud sõna ei leia – oli see ilma passimata, ropp, toores nali.”

Need sõnad tulid iseenesest, vägisi Vaigu suust. Kas ta umbes nõnda tahtis ütelda, seda ta ei teadnud, aga need sõnad tulid ise vägisi, sest nad pidasid endid igaüks selles ütluses eluõiguslikuks.

Haritud seltskond vaatas üksteisele otsa, nähtavasti polnud nad säärast piparkooki oodanud. Mitmetel liikus ka midagi keelel, aga avalikuks ei julgenud sealt midagi tulla. Arvata võis – see mees ei pühitse. Kuradi päralt, nii noor kui ta ka oli, aga seda peab ütlema – kange poiss.

Sadulsepa lesk istus, oli punane ja vihane. Suurt liikumist ta päratu kõrge rind ei avaldanud, aga seda rohkem võis ta näos kiiret verevoolust märgata.

Aga ka neid oli, kes ütlesid:

“Paras niisugusele tünnikule!”

Hoidku seda ilma.

“Jaa, jaa,” rääkis lesk hoopis peenema häälega, kuna sealt võis kerget värinat ja tuntavat takistust märgata. “Võib olla, et teil nii hea tervis on, tubli hääl ka muidugi. Teie peaksite hoopis täna köstriks hakkama. Ja ma palun ennast austatud härra ees vabandada, kui ta mu nalja tooreks või ropuks pidas. Võib olla, et teie sest ehk aru ei saanud.”

Amanda lõi silmad maha, sest asja seisukord ähvardas tõsiseks minna. Ta tundis oma ema ja teadis, et see enne väikese nahakribemekese pärast armetult mehe läbi kolkis, aga seda teadis nüüd Amandakese süda, et seda noort meest, kellega ema sõnelema sattus, salamahti nii hea vahtida oli.

Siin oleks tõesti maksnud juba nutta.

“Kas ma aru sain, seda ma ei tea, sest et siin sedavõrd viletsasti saksa keelt räägitakse,” ütles härra Arnold Vaik juba ärritatult. “Ma ei saa aru, miks teie eesti keelt, oma emakeelt ei kõnele, seda te mõistate vististi paremini.”

“Uih-aih,” tegid preilid, sest nende emadel olid omad histooriad, olgu küll kolmandast-neljandast põlvest tagasi. Mehed tegid vihased näod, ainult vähe oli neid, kes peosse sosistasid: “See on ometi tubli poiss.”

“Ninatargake,” ütles sadulsepa lesk, “ma olin ometi suures mõisas kaheksa aastat peremamsliks ja…”

“Ja õppisite mullikate ja vasikate käest saksa keele selgeks,” jätkas Vaik lese ütlust.

Jumala pärast!

Sadulsepa lesk kargas haruldase väledusega püsti. Ta nägu avaldas ägedat viha ja nagu näis, oleks ta niisugusele inimesele heameelega kallale karanud, poleks ta lesk olnud. Seda polnud ka tarvis, sest teised, üks siit, teine sealt, võtsid sõna.

“Teie olete muidugi kuskilt külast pärit,” tähendas noor metsaisand härra Willig ja nihutas oma rohelisest vildist kübara, millel mingi linnu sulg küljes oli, vähe tagasi, “sellest see siis ka tuleb, et teie oma sõnades piiri ei oska pidada. See on ju õige, sellel rahval puudub ilutundmus – ah-ah-ah.”

Willig vaatas võidurikkalt ringi. Mina olen juba niisugune mees, kelle sõna peale keegi midagi ei mõista ütelda. Oi, ma olen ju asjatundja.

Vaik sai seisukorrast aru. Oi, see on suur pakk, sellele on jämedat kiilu vaja. Võib-olla, kui hoop hästi trehvab, läheb korda, aga mängida ei maksa.

“Kust teie siis pärit olete?” küsis Vaik.

Willig ei teinud esmalt asjagi, aga pärast pööras ta pead ja ütles: “Oleks te mõni üleskirjutaja, siis ütleksin teile lühidalt: Pommerist.”

Metsaisand tõusis kõikide silmis ja tal oli enesel hea meel, et niisugune hea juhus oli tulnud, kus ta enesest heal kohal soovitud kõrvade kuuldes midagi ütelda sai.

“Tubli,” naeris Arnold Vaik. “Ma tean, et teie isa Russis kõrtsmik on, ema Mältsalt metsavahi tütar ja nad saavad kokku poja, kes Pommerist pärit on. Tubli.”

Ka kõige vihasemad Vaigu mõtte vastased hakkasid korraks naerma ja Willig puristas tublisti.

“Teie – sina teotad mind, ma kutsun vastust andma,” kähistas härra Willig ja vaatas üksisilmi Vaigu peale. Mujale polnudki praegu hea vaadata, sest metsaisand sai aru, nii jäme kui see laimus küll ka oli, et teised seda kergesti uskuma hakkasid.

“Kuidas ma teid teotan,” küsis Arnold lõbusas tujus, sest ta nägi et tugev hoop vastase pea hingetuks lõi, “ma ju ütlen ka, et nad poja said, kes Pommerist pärit. Oleks ma – noh, kadakasaks ütelnud, siis vahest…”

Härra Willig vihastus sedavõrd, et ta sealt ära läks. Neiud olid veel üleni punased ja vaatasid endi ette maha või hoidsid näpuga kübara äärest kinni. Pidi nii olema, sest aias tundus tuult, vähemalt nähti õunapuude latvu vähe liikuvat.

Kerge kokkupõrge oli pidulõbu katkestanud. Arnold Vaik sai aru, et neil inimestel oleks praegu palju ütelda olnud, aga tema juuresolekul ei tulnud midagi üle huulte. “Las otsustavad,” mõtles noormees ja läks teinepoole aianurka, kus lauljad kohvijoomise olid lõpetanud.

“Noh, laulikud, laske käia:

Kui kallis, kaunis Põhjala,
kus rahvas elab rahuga.”

Poisid puhusid bassi iseäranis hästi ja neiude hääled ulatusid imeväärt kõrguseni. Arnoldi käsi liigutas taktikeppi ilma sundimata kergesti. See oli kõik nagu veresse kasvanud.

Kas nad ei laulnud hästi!

3

Kaks meest läksid mööda heinamaateed. Noorem on meile tuttav Arnold Vaik ja ta kannab kaenla all nahktupiku sees laia raamatut.

Teine on ka veel noorevõitu talumees. Ta on endale ka samasuguse kitsaäärelise nokkmütsi omandanud, nagu need Laiksaares veel hiljuti isandate juures moodi tulid. Niisugused mütsid on “peenikesest” sinisest või mustast kalevist, sitsist pesa asemel on neil peenikene kollane või hallikas nahk sees ja paks kõvast nahast nokk ees. Kuuekümne kopika asemel, nagu endised, odavast kalevist sitsist pesaga nokkmütsid ikka maksid, taheti niisuguste eest rubla kakskümmend kopikat saada.

Pool rohkem. Sellega võib rahul olla, sest see on edenemise märk.

Nõndanimetatud trükk-lõimelised riided olid tal seljas. Kuuest ei võinud aru saada, oli sellega püütud uut moodi järele aimata, nagu nad nüüd nagu kotid moes olid, või oli see nii juhtunud. Aga võib ju väga võimalik olla, et tal päris uut moodi laiad riided seljas olid, sest tuntud külarätsep Pais on kõigile tuntud ja tunneb ka ise igaühte. Mis seal siis uuest linnamoest palju peljata, sest need riided olid ju Paisi tehtud.

Jalas olid mõlemal mehel kamassid ja sest polnud nüüd vigagi, sest heinamaa oli sedavõrd tahe, et niisuguste madalate jalavarjudega läbi sai.

See seltsiline oli arvata kolmekümne-aastane mees. Ta nägu oli üleüldse punane, mis aga kiirest käigust sooja ilmaga tuli. Paras pikk, kuid õõnsa seljaga nina, vähe valkjas habe tunnistas teda kohe esimese silmamise järel laiksaarlaseks. Noored vuntsid ripnesid nagu põue piinatusel üle pealmise moka allapoole, nagu näis, polnud neid vist keegi keerutanud.

Muidu oleks seda nägu üsna igapäiseks võinud lugeda, poleks kaks suurt, pikkade karvadega kaetud nõndanimetatud “sugukonna vistrikku” tal pahemal pool nina ääres olnud. Tavaliselt, kus meie oleme juhtunud niisuguseid vistrikke nägema, rikuvad nad näo ära, aga siin oli hoopis ümberpöördult. Siin andsid need vistrikud näole iseäranis mehise, nagu julge laadi. Need vistrikud nagu oleksid igaühele ütelnud: see pole igapäevane poiss, see – see on nupumees.

Ta ise oli Vahu valla uus talitaja Konnaveski noor peremees ja nad läksid kirjutaja Arnold Vaiguga oksjonit pidama.

“Puh, soe.”

Mehed võtsid pintsakud seljast ära ja lasksid neil hooletult kergelt õlgadel rippuda. Mütsid lükati tahapoole.

“Mistarvis nii rutata,” ütles Arnold Vaik, “meie jõuame küll minna.”

Mehed tasandasid käiku.

Heinamaa, halb sooline maa, oli tükati üsna valge veel. Hilised kevadised öökülmad olid rohu kasvu kinni pannud ja nüüd nagu ei oleks see julgenudki oma pead sambla seest välja sirutada. Madalates loigukohtades lipendasid harvalt pikad luharohud. Nendegi ladvad olid punased, nagu oleks tuli neist üle käinud.

“Siinpool on rahval üsna vaesed heinamaad,” ütles kirjutaja Vaik.

“On küll – varsti on heinaaeg käes, aga mis siit niita on,” tähendas talitaja.

“Noo, ta veel kasvab.”

“Vähe küll, millal talupoegade maadel ilmaski head heina on. Eks nad ole mudaaugud.”

“Kas siin paremaid heinamaid polegi? Mõisal samasugused ka?”

“No pole ikka. Peaks Aru mõisa Vesiniidu heinamaad nägema. Seal olla juba rohi põlvist saadik. Selge hiirehernes…”

Mehed läksid vaikides edasi.

“Mõisad on ise omad heinamaad heaks teinud,” ütles Vaik, “talupojad peaksid ka heinamaid hakkama parandama.”

Talitaja vaatas seisma jäädes kirjutajale otsa. Ta näole ilmus iseäralik läige, millest võis aru saada, et ta seda ütlust pooleski õigeks ei pidanud.

“Miks nad ei ole parandanud,” ütles Vaik, kuna ta häälest nagu pilkamine kuuldus.

“Seda küll, võtsid talupoegade käest paremad tükid ära ja saatsid talupojad rabadesse. Nõnda oskaks igamees oma krunti parandada.”

Talumehe häälest kuuldus kibedus ja sügav põlgus välja.

“Kas on seda siinpool ka olnud?”

“Miks ei. Vesiniidu oli ju minu mäletades Karu küla meeste heinamaa.”

“Miks inimesed siis lasksid, nad oleksid võinud kaevata.”

“Kellele,” küsis kibedasti naeratades talitaja. “Karu küla mehed ju kaebasid, ei andnud oma heinamaad käest ära ja selle tagajärg oli, et Aru härra nad puhas kohtadest välja loopis. Ta pani teised asemele, mis sellega rahule jäid.”

“Kus need perekonnad jäid?”

“Ma ei tea – mööda ilma läksid laiali. Justkui oleks kullid nad ära söönud.”

Mehed jõudsid heinamaalt suurele teele välja.

Tee oli halb. Sügavad roopad olid rattad tüma tee ajal teesse lõiganud ja alt põhjakruusa peale keeranud. Mõnest kohast oli hoopis vanal ajal tee põhja pandud kändude otsad nähtavale tulnud. Hiljutised teetegijad olid roobastesse rusikasuuruste kividega segatud halba kruusa loopinud.

Tõesti halb tee, nagu rahvas ütleb: päris põrgupuude vedamise tee. Ju seda mööda iseäranis suured koormad sagedasti liiguvad.

Mehed käisid teine teisel pool tee ääres.

“Nõõ – nõõ – nõõ,” kuuldus käänaku tagant. Ka kostis meeste kätte kettide kõlin ja maa tundus raske koorma all vabisevat. Küll seal võis midagi iseäralist olla, et maapõuegi vabisema pani.

Äkitselt jäi kõik vaikseks. Nõõtamine kostis veel korda kolm-neli, siis tugevad piitsaplaksud, siis kettide raksatused. Jälle jäi vaikseks.

Mehed jõudsid käänakule välja.

Määratu kahehobuse-vanker seisis vagusi, loomad norus peadega ees, kuna mees vandudes ümber vankri ringi käis.

“Kust see on?” küsis Vaik.

“See on Aru teomees. Ta tuleb Kondi telliskivivabrikust, on jälle arutu koorma peale ajanud… Nüüd mees kinni – paras…”

Teomees lõi armuta hobuseid.

Lahjad loomad sirutasid sooned sirgu, aga kui nägid, et vanker järele ei tulnud, rapsasid, väänlesid ja jätsid järele.

“See ei maksa sul loomi peksta,” ütles talitaja. “Lao parem muist maha, näe, ratas on ülepeakaela roopa sees.”

Teomees vaatas vihaselt meestele otsa.

“Lao maha,” urises ta siis, “hea ütelda küll, aga kes nad siit ära viib. Arvatakse, et täna võin siia jätta.”

Ja vihaga piitsutas ta loomi.

Kõigist katsetest hoolimata ei liikunud koorem paigast.

“Kuradid, ei viitsi teed ära parandada,” pahandas mees omal viisil, vaatas siis viltu teiste peale ja pomises: “Ma pean viis rubla vallamaksu aastas maksma, aga nüüd ei saa teed tehtud. Küllap te mehed olete raha norima, aga ega – pagana kaanid.”

Siis virutas ta veel hobuseid, raputas tugevasti ohjadega. Ja kui see ei aidanud, viskas ohjad vastu maad ja kargas koorma otsa. Hoolimata ja räpakalt viskas ta kivid ülevalt alla.

Vallaametnikud hakkasid ära minema.

“Küllap parun laseb mõneks päevaks kinni pista. Küllap siis meelde tuleb…” kuulsid nad teomeest järele urisevat.

“Kas pole hull,” rääkis talitaja eemale jõudes. “Ta süda täis, et läbi ei saa, härra pistab kinni. Aga küsi, tarvilik see tee on. Vahu vallast ei käi siit rohkem kui kaks peret läbi. Tee härrale teed ja vea kruusa mõisa trepi alla, tal enesel pole labidatäit tõsta. Ptüi, südame teeb täis. Tema vabrikud ja lauaveski siin taga on ja need rasked voorid seda teed ka laotavad, ajavad päris põhjani segamini.”

Need mõtted olid ennegi siin mõne peas liikunud, mõnel üle keelegi välja lipsatanud, kuid sinnasamasse nad ka jäid. Kuid vahel nad tõstsid jälle pead ja seks juhtus mõni iseäralik põhjus ka asja andma.

Mineval sügisel maksis vana Loo Pärt selle eest kolm rubla trahvi, et ta salamahti kruusa mõisa vana lagunenud lubjaahju juurest võttis. Vanamees teadis, et sealt eluaeg enne juba oli võetud ja vanamees oli pimedikul ka ennegi seal võõraks käinud. Mis sa teed ka, nõuti siia eht kruusa, nagu soola, sest maanteejagu oli vanale Pärdile just mõisatrepi ette juhtunud. Sel korral läks vanamehel halvasti. Väljavaht tuli luugates, kõvera konksuga kadakakepp käes, Pärdi juurde, kui see viimast labidatäit kruusa vankrivahelt maantee peale laiali viskas.

“Kust sa kruusa võtsid?” küsis väljavaht. Ja väljavaht ajas oma kõvera jala ettepoole ja toetas ennast kõvera konksuga kepi peale. Siin võis ju selle rumala külamehe ees toredust teha ja väljavaht oli ammugi kõrva taha pistnud, kuidas härra, valitseja, isegi kubjas halvemat sorti rahvaga räägivad.

“Kust ma võtsin,” naeris vana heasüdamlik, juba hambutu Pärt, “ega teda kodust tuua… noh, kaevasin maa seest.”

“Vaata,” ütles väljavaht keppi kõngutades, “ma, ma tean. Tulid koormaga lubjaahju mäelt.”

Pärt oli niisuguse südamega, et ta iga tühja asja juures valetama ei hakanud. Õnnetuseks ei avaldanud väljavahi autoriteet ka Pärdi peale soovitavat mõju. See tegi vana mõisateenri tulivihaseks.

“Varastasid, varastasid. Küll ma vaatan. Ega see nõnda jää. Küll sul tuleb…”

Mõisa õuest sõitis parun kõrvi ratsahobuse seljas välja. Tore valge-mustakirju peenikest seltsi koer jooksis ees ja hüppas heameele sunnitusel vahel hobuse ees haukudes püsti. Hobune astus täiesti väljaõpetatud ratsahobuse kõnnakul, tasa õõtsudes. Polnud muud midagi kuulda kui uue kollase sadula nahkade nagin, mis üksteise vastu hõõrumise läbi sündis.

Pärdi kehast käis juga läbi ja ta vaatas nagu paluval pilgul väljavahi poole.

Kuid vana kõvera jalaga väljavahi pilgust polnud midagi head loota. Sealt paistis nagu võidurõõm, nagu kättetasumise himu tuhin.

Niiviisi võib asi tõepoolest halvasti minna.

Kallist tõugu koer jõudis teetegija kohale, vahtis natuke põlastavalt altkulmu, jooksis siis lõhki pakatanud puuassidega vankri tagumise ratta juurde, tõstis pahema tagumise jala üles ja laskis midagi ratta peale. Oi paraku, see pidi vist väga tarvilik olema. Nii helded, lahked ja suuremeelsed on need kallist tõugu mõisnikkude koerad.