Jakob Mändmets - Külamehed

• Название: Külamehed
• Автор: Jakob Mändmets
• Жанр: Драматургия

Jakob Mändmetsa romaan, mis ilmus 1956. aastal – 26 aastat peale autori surma.

---

Pärdi kehast käis juga läbi ja ta vaatas nagu paluval pilgul väljavahi poole.

Kuid vana kõvera jalaga väljavahi pilgust polnud midagi head loota. Sealt paistis nagu võidurõõm, nagu kättetasumise himu tuhin.

Niiviisi võib asi tõepoolest halvasti minna.

Kallist tõugu koer jõudis teetegija kohale, vahtis natuke põlastavalt altkulmu, jooksis siis lõhki pakatanud puuassidega vankri tagumise ratta juurde, tõstis pahema tagumise jala üles ja laskis midagi ratta peale. Oi paraku, see pidi vist väga tarvilik olema. Nii helded, lahked ja suuremeelsed on need kallist tõugu mõisnikkude koerad.

Ratsahobune tõrkus vähe võõrast meest nähes, aga pea jäi ta rahulikuks.

“Noh, väljavaht, mis sa siin teed?” ütles parun Pärdi ja väljavahi kohale jõudes. Mõlemad mehed kahmasid mütsid peosse.

“Suur parunihärra, – ma sain kätte…”

Pärt sai asjast aru, sest ta läks valgeks kui kase koor.

“Mis sa kätte said?” Paruni kulm läks kortsu ja peenikest seltsi koer istus aia äärde ja vaatas asjatundliku näoga Pärdi ja väljavahi poole. Ega need mõisa kallist tõugu koerad tõepoolest naerda ei anna.

“Tema – tema,” ja väljavaht näitas kepiga Pärdi peale, “armuline parunihärra, tema just tõi kruusa lubjaahju mäelt.”

Parun vaatas Pärti, aga see pilk tabas niisama, nagu oleks keegi naaskliga südame kohast sisse pistnud.

Oleks ka parun küll kõvera jalaga olnud, ometi on väljavahi ja paruni vahel suur vahe. Ka see sünnib uskuda, et see tulevas ilmas nõnda edasigi jääb. Alamat sorti rahvas, ärge rõõmustage enneaegu!

“Mine vaata, kas Saue väljal kraavisuud lahti on!” käskis parun väljavahti, aga enese ratsut hoidis kärsitult kinni.

“Sina – siis – varastasid – kruusa.”

“Armuline suur parunihärra, andke andeks – häda pärast,” kogeles hirmunud keelel vana Pärt ja astus härrale lähemale.

“Varas ei leia armu – sina langed trahvi alla.”

“Andke armu, suur armuline parun,” ägas vana Pärt. Pea roomates lonkis ta lähemale ja püüdis härra läikivat ratsasõidusaapa säärt paitada.

Aga need kaks suurt musta krobelist kätt ajasid ratsule, kellel nii peenike karv nagu siidisamet oli, hirmu peale. Ta läks rahutuks.

“Ära tule ligi,” keelas parun ja jäi mõtlema.

“Noh, ma lepin sinuga kergesti,” ütles viimaks parun. “Sa viid kruusa tagasi sinna, kust sa ta võtsid, ja maksad kolm rubla trahvi, või teed seitse lõikusepäeva. Said aru!”

Siis andis parun ratsule kerge hoobi valgetest paeltest palmitud piitsaga, mis käsivarrel rippus, ja kihutas minema.

Muidugi sai nii selgest kõnest kruusavaras küllalt aru.

Seda lugu räägiti külavainul, kiriku ees, kõrtsis ja mõnes muus kohas veel. Aga pea tuli teine veel huvitavam lugu ja Pärdi asi jäi soiku.

Ainult Pärt ise, kui ta suvel soojaga, särk mustas seljas, mõisaväljal rukkeid lõikas, mäletas kevadist kruusalugu. Seda sündis meeles pidada, sest igaüks pidi tunnistama, et Pärdi sillatükk mõisa trepi all sellegipärast nii sile oli, aja või kopik hõbedat ees.

“Kurat – meie peame mõisa trepi alla teed tegema. Tema ei pane peotäit kruusa – aga pane teed lõhkuma. Tehku ka!”

Ja mees põrutas kõvasti rusikaga vastu kõrtsiletti. Teised tungisid imelikule mehele lähemale, aga see oli juba tukkuma jäänud, pea oli teisel rinnale vajunud.

Mine aja õigeks – purjus inimese jutt.

“See ei ole õige,” ütles kirjutaja Vaik, “et ainult rahvas peab teed tegema. Mõis peaks ka…”

“Paljas “peaks” aga üksi ei aita,” ütles talitaja hoolimatult. “See ei tee teed paremaks, sest ta ei tee.”

“Kuule – ole tragi mees,” ütles härra Vaik seisma jäädes. “Anna nõu, et vallas kõik ühes meeles oleksid ja siis mõõdame tee uuesti ära ja jagame nõnda, et mõisale ka oma paras jagu jääb.”

See oli sünnis nõu. Kõrtsileti vastu põrutamisest ei tule välja midagi, seda oli ammugi nähtud, ja paljalt mõtted ei aita ka midagi, kui neid teoks ei tehta.

Aga ühendatud jõul – see mõte paistis nagu päikesekiir rumala talumehe hinge sisse.

Nagu lapsuke kärsitult uut asja ootab, nii tundis talitaja oma hinges tulist igatsust selle järele, millal võiks selle mõttega peale hakata.

Ta vaatas põlastades sügavate roobaste peale, ehk oleksid nad veel sügavamad olnud.

4

Talitaja ja kirjutaja jõudsid Naarile. Koht oli pehme karjamaa taga, aga tänavu võis läbi saada.

Värava sambad olid läbi ära mädanenud, aga et nad üleval seisaksid, oli neile kümnete kaupa kiilusid kõrvale taotud. Värava kõrval olid karjalaudad. Viltu olid seinad vajunud ja palgid pea läbi mädanenud. Katus oli mitmest kohast hoopis otsas, roovikud paistsid kätte. Näha oli, et see laut ammugi poleks loomadele kõlvanud, aga uue tegemisest polnud midagi märgata. Juhtub tuulehoog, niisugune tuleb kaela. Mis seal siis on, teisest otsast olid nurga tapipalgi otsad puhtaks läbi mädanenud. Ime, kuidas ta veel üleval seisiski.

Pahemat kätt oli sepapada. Seda võis tundja arvata, ainult terane tähelepanelik silm oleks rauapära hunniku leidnud, mis nüüd juba rohuga oli üle kasvanud. Seintevahed olid aja jooksul harvaks läinud, ka ääsi kohalt paekivist laotud müürist oli tükk maha varisenud. Võis kergesti sisse vaadata.

Ja mis seal siis ka näha oleks olnud? Lambrised ronisid müüriaugust sisse, otsisid kandilisi rauatükikesi, teravaid plekiääri ja tundsid sääraste asjade üle üsna rõõmu.

Mis sa poisikestega teed! Muud polnudki, sest need paar viletsat pikakest ja pooleli põlenud mokkadega pihid olid ammugi oma teed läinud. Keegi poisikestest võttis lõõtsa vibust kinni, aga see ei tõusnud. Temast polnud aja jooksul muud järele jäänud kui kolm kaant, mille küljes kärisenud naharäbalad lipendasid.

See oli vana sepapada. Tal oli kaevu ääres hea küll uinuda ja oma kuulsast minevikust und näha. Kes seda siis oleks uskunud, aga nüüd olid inimesed selle usuga harjunud ja kõikide eest oli, nagu oleks see nõnda pidanud olema.

Kirjutaja ja talitaja jäid kaevu äärde jalaka varju seisma. Hale, ilma hiilguseta oli kogu see pilt, mis nende silma ees seisis. Õu oli must, ilma rohuta ja peasuuruste kividega, mis poolest saadik mulla sees olid, nagu üle külvatud. Kevadel ja sügisel võis niisugune õuepealne selge mudameri olla. Ja suur oli see õuepealne. Härra Vaik vaatas mõttes ja ta sai aru, et see kaunis hea maa peaks olema. “Väljamaal on mõne vakamaa suurused kohad ja need annavad imestamisväärt suured summad sisse,” mõtles ta, “aga siin seisab maa tühjalt. Või on talupojal seda tarvis. Ei pooleski.” Ja Vaik tõmbas mõttes läbi õue peenrad ja asutas pahemale poole keeduviljaaia. “Jah, kõik, kõik võiks teha, aga pole teadmist.” See oli kibe tõsi ja Vaik sai aru, et see ainult tõsi on. Avage neil silmad, siis – siis ei leia te enam kuskilt niisugust kurba pilti.

Lauda poolt jooksis toa juurde vingudes pikakarvaline lahja sigudik. Kesk õue jäi ta seisatama, tõstis nina vastu tuult ja vaatas siis küsiva pilguga jalaka all seisvate võõraste peale.

Sellepeale jooksis ta jälle vingudes toa poole. Küllap sigudik ka midagi mõtles, sest ega temagi üsna rumal elajas olegi.

Selle aja sees oli inimesi juba kogunenud. See, kes nüüd talitaja ja kirjutaja juurde astus, oli kohtumees.

Kohtumees, Luige peremees Tõnis Pärt, oli pealtnäha umbes neljakümne viie aastane tubli mees. Ehk mitmed küll Tõnist sellepärast pilkasid, et ta poissmees oli, ja seda narriks toimetamiseks pidasid, kui ta kohtumeheks valiti, sellegipärast polnud neil seks miskit iseäralist õigust. Kes võis seda ütelda, et Luige Tõnis samuti viisakat elu ei elanud kui need naisemehedki. Tõnise õde Tiina toimetas perenaisekohused, ja teenijad ütlesid, et nemad kuidagi aru ei saa, kuidas naisemehest peremehe juures teistmoodi on. Olgu siis – puuduvad kärapillid lapsed, aga need teevad ka südame täis küll, ei tahaks teinekord teisi nähagi.

Tõnis Pärt oli aga kogu ümbruses lugupeetud mees, sest ta teadis palju. Ja palju teadis ta sellepärast, et ta juba üle kümne aasta ajakirjandust oli pidanud.

Küllap see ikka oli mõjunud.

Muidu oli ta paks mees ja keegi pealtvaataja poleks suutnud uskuda, et tema ka oma liikmeid jaksab niisuguse kärmusega liigutada.

“Kas hakkame peale?” küsis Vaik.

“Minugipoolest,” vastas Tõnis.

“Ootame veel,” rääkis talitaja. “Parun saatis mulle sõna, tahab ka tulla. Võib-olla saadab valitseja.”

“Noh, kus ta jääb,” ütles Tõnis, “tema tahtmisel ju võtame Mihklil hinge välja… See Mihkel –”

Meeste jutt keeras majanduslike viletsuste peale ja nad teadsid tõendada, et need endid päev-päevalt rohkem ja rohkem koomale krutivad ja viimaks nagu raudsete küüntega inimese alla auku kisuvad. Kas sa rabeled, mis sa küll ka jõuad ja jaksad, aga sest ei tule välja midagi. Majandusega on lugu, nagu oleks ta mõni katkine lähker: topid siit augu, prao tropiga kinni, juba üheksast teisest kohast voolab kali välja. Peremehed teevad ise küll tööd, tõusevad kesköösel voodist üles ja enne kui päike oma hiilgaval palgel maailma peale vaatab, on neil juba toopide viisi higi välja voolanud. Jõuab söömaaeg, siis ohmib ta hädaliselt kõvaks kuivanud leiba, sööb tulisoolast silku kõrvale ja rüüpab tihti vett peale. Paremat suutäit juhtub ta harva saama, maiuse peale ei maksa mõteldagi.

Ja mis on sest vehklemisest kasu? See – see, et ta ikka vaesemaks jääb ja rohkem ülepeakaela võlgade sisse langeb.

Siin jalad põhja ei puutu.

Miks meie rahva käsi sedavõrd viletsasti käis ja paraku alati allapoole libises, selle asja kohta oli igaühel oma arvamine. Talitaja oli tulivihane mõisnikkude peale ja teati rääkida, et ta sellepärast talitajaks oli valitudki, et ta neid toredasti mõistis siunata. Luha külas, kus Konnaveski talu oli, oli seitse peret, aga nad olid kõik vaesed. Suured asjad need maad pinna poolest ei olnud, nõnda ei jõudnud nad haljale oksale saada. Kohad olid neil ostu nimel, aga ainult Konnaveski peremehel oli kõige rohkem sisse makstud, ja temalgi kõigest 300 rubla. Teistel veel vähem.

Kuid härra lubas peale maksuaja ümber saamist kapitali tasumisega ka kannatada ja protsentisid kõigest poole kopika võrra kergitada, s. o. viie kopika pealt viie ja poole peale.

Kui hea oli see härra Luha küla meeste vastu, aga selle vastu olid Luha mehed ka härra vastu alandlikud.

Kust see nüüd tuli, et Konnaveski noorperemees äkitselt oma meelt muutis ja muutis nii täiesti, nagu oleks ta emapiimaga viha ja vaenu sakste vastu sisse imenud. Ta ei saanud neist muidu sõna rääkida kui kõige suurema põlgusega. Vanaperemehele tegi niisugune poja meeleolu muutumine hirmu küll, sest ta nägi juba ette ära, kuhu see saadab. Hukatuse sisse. Kolmsada rubla – kolm tuhat – oi, oi, sellele mõteldes tuli ju hirm peale.

Ja aeg oli liiga rahavaene.

“Nad on päris röövlid,” arvas Konnaveski noorperemees. “Nad müüvad meile kohad, paljas pettusekraam kõik. Pole neil midagi, see on kõik kroonu maa, aga nöörivad nõnda meiesuguste inimeste käest raha välja.”

“Ja mis siis teha?”

Selle küsimuse peale ei osanud mees ka mitte vastust anda, kuid sellegipärast meeldisid niisugused siunamisejutud teistele valla liikmetele. Nad tasusid vaevalt ostuprotsendid ära, kapitali või pea maksmisest polnud juttugi. Kui härra peremehi vahel valjusti noomis ja käskis neid katsuda ometi sugu, natukehaavalt ka pea ära maksta, mõtlesid need Konnaveski noorperemehe kõnele, kes nõnda ütles: “Küll te näete, ega see nõnda jää, päris pettus. Tuleb välja, ei saa keegi oma rahast kopikat.” Aga nii targad olid talumehed, et nad neid arvamisi härrale ei avaldanud, selle asemel tegid nad kogunisti haletsemisväärilised näod ja kaebasid hirmus raskete aegade üle.

Ja härra teadis, et neil ka õigus oli.

Valla rahvas valis Konnaveski peremehe talitajaks, sest temast loodeti palju. Mõned olid ka selle vastu vähe olnud, aga neid peeti niisugusteks, kes saksa ees värisevad. Oli tunda, et mingi iseäralik uus tuulehoog vallast läbi käis ja mitmed olid selle uue, siiamaale tundmata vooluga üsna rahul.

Kuid pealtnäha ei suutnud see uus salaline vool mingisugust edu majandusele tuua. Inimesed küll tundsid, et nad millestki imelikust asjast aru said ja mitmed katsusid seda sõnadega üles rääkida: “Noh, meie oleme ka mehed. Katsuge, kas saab meid pimedast peast kotti toppida.”

Kuid niisuguste noorte “tublide meeste” meelest läks kõik vastikuks. Vanad isad, kelledel pikad juuksed ja lühikesed vasknööpidega püksid jalas ja raudkampsunid seljas olid, märkasid küll midagi, nad märkasid südamevaluga. Jah, enne, nende ajal – kes siis küsis: tööle, mis ette juhtus, pandi südidusega käed külge. Kelle kasu, kes jumal seda iga kord suutis ära seletada. Töö on töö ja inimene peab tööd tegema.

Aga nüüd – nüüd küsiti, kelle kasuks. Seda ei või ütelda, et need nooremad tööd ei teinud, ei, kuid nende töö seisis liiga kitsastes piirides: see on, nad panid ainult sinna käe tugevasti külge, millest nad teadsid, et nad kasu sellest ise kätte saavad. Sellepärast see tuli, et aja jooksul põllukraavid kinni kasvasid ja jõgi, mis Aida niidust läbi jooksis, pea üsna mudaga maatasa oli. Ta ei tõmmanud sugugi. Vanematest istutatud õunapuud kasvasid sitke kamara sisse ja nende oksade ümber lipendas tuule käes pikk hall habe, kuna nooremad ühtegi puud juurde ei pannud. Majad vajusid kord-korralt madalamaks, ainult niipalju parandati katust ja pandi seintele titsisid vastu, et nad elamiseks hädaohtlikuks ei saa.

Pikkamisi – väga pikkamisi ilmusid niisugused märgid siin ja seal, aga nad ilmusid nii selgesti, et terane silm pea aru sai, et küla üht pikaldaselt põetajat haigust põeb.

Ja ajad läksid ikka päev-päevalt raskemaks, kogu elamine muutus vastikumaks.

Ja abi tuli, olgu küll, et sellel midagi kosutavat tagajärge ei olnud.

Ükskord tuleb Konnaveski noorperemees linnast ära, vankri otsa peal istub isandamoodi mees. Niisugused isandad olid külas haruldased asjad, sest küla oli suurest teest kaugel iluvaeses paigas ja säärastesse kohtadesse pole niisugused inimesed maiad tungima.

Kes teab, kas see isand oleks tulnud, aga küllap näeme.

See oli vana õunapuu, isaisa oli ta oma õlgadel metsast siia tassinud ja siin ta oli terved aastakümned kibedaid poolikuid kandnud. Aga vanaperemehe õepoeg, kes kärneriks oli õppinud, tegi kord niisugust nalja, et ta vana puu harudele pookvirved külge pani. Esmalt oli see toimetus pealtnäha naeruväärt, aga – mida vanemaks peremees läks, seda nooremaks jälle õunapuu.

Ja ta kandis nüüdki vilja, ja vana peremees, kellega nad seltsis olid elanud, viis talle kevadel hargitäie sõnnikut ja muud prügi juurte peale.

Selle vana õunapuu alla laskis võõras isand laua ja tooli tuua. Kõik küla peremehed seisid ringi, kohtade kaardid kaenlas. Need, kellel kuuendikukohad olid, seisid teiste selja taga ja tundsid eneste südames midagi väga rasket.

Isand tõmbas paksu raamatu põuest välja ja kirjutas kordamööda perede ja peremeeste nimed üles. Kui see töö valmis oli, pani ta pliiatsi laua peale ja vaatas hirmus tähtsat nägu tehes peremeestele otsa.

Kõik tundsid, et see mõjus.

“Jah, sõbrad, ostmine on tühi asi. Kõik maa saab pärast kroonu poolt ära jagatud ja teile kätte jaotatud ja seda hüütakse siis, nagu te olete kuulnud, hingemaaks. Ma ütlen, mõisnikul pole müüa kedagi, isegi pool rohuaeda võetakse ta käest ära.”