Jakob Mändmets - Külamehed

• Название: Külamehed
• Автор: Jakob Mändmets
• Жанр: Драматургия

Jakob Mändmetsa romaan, mis ilmus 1956. aastal – 26 aastat peale autori surma.

---

Kirjutajahärra Vaik vaatas hoopis sügavamalt asja peale ja õigust ütelda, need põhjused, mis talitaja meeles liikusid, mida see nii tähtsaks pidas, jättis ta hoopis kõrvale. Need polnud ju iseäralikult tähtsad, sest need seisid majanduslikus võistlemises. Ja tublist võistlejast pidas härra Vaik nagu haritud mees kunagi lugu.

Kirjutaja Arnold Vaik vihkas ajalooliselt siinseid mõisnikke. Ta ei suutnud ilmaski nende vägivallategusid ära unustada, ta ei suutnud ka ajaloolisi põhjusi, mis niisuguseid vägivallategusid praeguste oludega võrreldes pehmendasid, enese hinges maksvaks pidada. Pikkamisi, aga kindlalt oli põlgus ta südames maad võtnud. Isamaa asjad ja vennasrahva ettevõtmised, milledest vahel õige kiidukõlinal kõneldi, ei suutnud teda küllalt vaimustada. Ta meelest oli praegu orjaaeg samuti õitsemas kui aastasada tagasi. Ei, hirmsam oli veel see orjus, sest sugurahva vaim oli praegu ta eest sügavas orjaunes uinumas. Kuhu ta ka silmad pööras, igalt poolt paistis talle allarõhutud madalavaimuline, teistest ära põlatud eestlane vastu. Igamees, kes rohkem haridust oli saanud, hoidis ennast põlates sellest rahvast ja keelest eemale ja püüdis ennast sakslaseks, rootslaseks, taanlaseks, lätlaseks või kitsikuse korral vanaks laplasekski tunnistada, aga mitte eestlaseks. Härra Vaik sai aru, et selle rahva juures peaks täielik ümbersünnitamine, otse ümberloomine ette võetama, aga kust tuleks niisugune kangelane. Vahel vilksatas tal ka mõte peast läbi, et ta ise selle suure ülesande peale kutsutud mees ongi. Nii hea, magus ja suurepärane, kui see mõte ka oli, ometi pidi ta enesele tunnistama, et ta ei tea, kuidas ja kust niisugust asja üles võtta, kuidas seda ajada. Ta luges hoolega eestlaste ajalehti, aga kõik olid ühe sõnaga otsustades magedad. Härra Vaigu lugupidamine ajakirjanduse ja toimetajate vastu langes ja ta andis oma südames sellele vanale mehele õiguse, kes kord ütles: “Eks nemad ka kaku kannika pärast samuti oma laulusid laula ja viisisid veereta kui kõik tõised inimesed.”

Kärsitult võttis Vaik sule kätte ja püüdis nende asjade kohta, mis tal südame peal pakitsesid, tormikella helistada. Aga mis sa sulele teed, mõtted nagu pelgasid valget paberit; ei julgenud ega julgenud sedavõrd elavalt paberi peale tulla, nagu nad mõtleja mehe peaajus keerlesid. Ja kui ta nõnda tüki aega oli kirjutades surmani vaevelnud, luges ta ise pärast läbi. Aga on ikka ka, ja parem pole, kui mõni teinegi kirjutab. Aga härra Vaik oleks palju paremini tahtnud kirjutada, tulesöega, terava naaskliga torgata.

Aga ei lähe.

Mõnikord sai ta kirja valmis ja saatis selle lehe toimetusse, mis tema eest kõige isamaalisem, tublim oli, oma nime ja kuupäeva selgesti juurde kirjutades. Alla äärele tähendas ta veel juurde: “Paluksin, et teised eesti ajalehed ka selle kirja ära trükiksid.”

Aga mis tuli?

Toimetus kärpis mitmed laused maha, väänas mõtteid oma liistu järgi, tegi nendele ütlustele pikad veidrad sabad taha, mida ta nagu mõistu, peidetud kujul oli tahtnud ütelda, tõmbas nime asemel hargilise otsaga kriipsu või tegi paljalt kaks tähte: A. V.

Sedaviisi! Sedaviisi!

Ja teised ajalehed?

Need oskasid küll kõigest tühjast purust juttu ajada ja lugejale kaugelt patagoonlaste ninakondist ja jalakannast süllapikkusi kirjeldusi tuua, aga isamaa asjust polnud piuksugi kuulda.

Ka härra Vaigu isamaalisest kirjast või “üleshüüdest” ei lausutud poolt sõnagi.

Ja mujalt ei tulnud teist meest, kelle sõna kaugemale oleks ulatunud.

Väga aegamööda hakkas Arnold Vaik aru saama, et ta veel suure hulga inimeste hulgas õige väike mees on.

Halb, meeli nukrustaja arusaamine. Parem oleks, kui see arusaamine ei tulekski…

Aga härra Vaigu meel ei langenud ometi jäädavalt nukrasse olekusse. Ta sai aru, et ühe korraga rahva ümberloomine võimatu on, vaid ta peab uuesti ümber kasvama. See peab vaikselt peale hakkama ja nagu kasvamine kunagi, kindlate seaduste järgi käima. Iga vabameelne inimene, kellel vabadusele püüdmist ja enesetundmisele jõudmist himu on rahva seas laiali laotada, oleks nagu pisike pook-oks selle vana rahva kännu küljes. Ja kui niisuguseid värskeverelisi pook-oksi ikka rohkem ja rohkem rahva oma poegadest rahva sekka sigineb, seda kindlamalt läheb uuesti ümbersündimine, ümberkasvamine.

Härra Vaik sai nüüd oma seisukohast aru ja ei mõtelnud nüüd enam hiiglaülesandele, – paugupealt rahva ümbertegemisele.

Enese lähedal oli tööd üle jõu, jah, nii palju, et sa ei teadnud, kust esmalt kinni võtta. Mida esmalt suuremat tähelegi ei pannud, ilmus varsti omast kohast tähtsa põhjusena, mille peal mitmed suuremad sündmused ja rahva meeleolu ilmumised seisid.

Mida rohkem Arnold Vaik siinseid rahvuste- ja seisustevahesid ja läbikäimist juurdles ja võrdles, seda rohkem sattus ta oma endistest põhimõtetest kaugemale, milles teda oli kasvatatud ja mida talle koolis sisse tuubitud. Oma hariduse oli ta nõndanimetatud rüütlite kulul ülevalpeetavas seminaris saanud ja seal oli põhiõpetuse üheks peaharuks: austage oma vanemaid – mõisnikke. See õpetus oli seal rohke ja ülemäära pakutud usuõpetuse kõrval nii tähtis, nagu taluinimesele sool igapäevase leiva kõrval on. Aga nüüd taganesid need sissetuubitud õpetused ja Vaigu arusaamine rabeles ennast nende alt vabaks. Usuilmas nägi ta, et palju tegelikus elus selle poolt koolis antud õpetusega kokku ei käinud ja talle selgus, et talle sel ajal kui poisikesele oli püütud tublisti puru silma puistata selles lootuses, et ta pärast mehepõlves segase vaatega võiks ümber uidata. Ja aeg-ajalt kadus usuline põhi ikka rohkem ja rohkem ta käest ära, ta polnud selle asja poolest pooleski nii elav, nagu ta oma endistest päevadest mäletas. Rohkesti oli talle seda antud, ja nüüd arvas ta, et sellepärast seda nii rohkesti anti, et tal iseenesest vähe elustamisjõudu on.

Küll tõusis ta sees midagi, mis teda selle poolest elavalt sõitles, aga see polnud muud kui sõitlus. Mingit mõistlikku põhjendust polnud ette tuua, sellepärast niisugune sõitlus ka palju ei mõjunud.

Ja mis mõisnikkude või nõndanimetatud mõisavanemate austamisesse puutub, see langes joonega. Küll oli neid vanemaid või mõisnikke, kes pealtnäha vallale, rahvale head tegid, aga lähemalt vaadates tegid nad head sellepärast, et ise rohkem selle läbi võita. Nad pidasid alles nüüd veel oma esivanemate sakslaste teguviisi ajakohaseks, kes maarahvale klaaspärleid ja peegleid andsid ja siis enestele kalleid kasukanahku ja muid hinnalisi andisid vastu võtsid. Olgu nüüd küll, et nüüdne vahetamine hoopis teisel viisil sündis, nõndanimetatud heategemise nime all tuntud oli, ometi oli põhimõtteliselt ta üks ja seesama. Niipalju kui Vaik ka püüdis otsida, ei leidnud ta ülema klassi poolt alama rahva vastu nõndanimetatud ja ülikauniks ja kõrgeks kiidetud inimese-, ligimesearmastusest mitte raasugi. Igale poole taha redusse oli inetu omakasupüüdmine peidetud, olgu ka nii salamahti, et ta iga kord silma ei paistnud.

Ja see’p see vilets lugu oligi, et see inetu omakasupüüdmine neile vaestele silma ei paistnud. Oleksid nad teda näinud redust, heateo seljatagant, vastu irvitamas, kes teab. Mõni oleks ehk puu võtnud ja teda hurjutanud.

Mis siin ja seal ka talupoegade ja sakste vahelise sõbraliku oleku üle kõneldi, siis võis iga terase nägemisega inimene sest aru saada, et see tühine kõlin ainult kunstlikult rahu-unesse suigutamiseks on toime pandud. Täiesti leplikust olekust, rohkem veel sõprusest selle kahe seisuse vahel ei võinud siin edaspidi ega nüüdki juttu olla.

Teine pidi valitsev võim olema.

Ja nüüd olid mõisnikud siin nõndanimetatud jämeda otsa kord enda kätte saanud ja mõisnikud püüdsid sellel uinuval hiiglasel hellasti käe kaela peal pidada, teda unesse edasi kussutada, et neil seda parem talitada oleks. Ja see, kui Vaik sellele mõtles, kuidas mõisnikud püüavad rahva enesetundmist kõigest väest kõvades mähkmetes kinni hoida, täitis teda vihaga. Ja et see rahvas ikka edasi, enesest lugupidamist unustades, mõisnikkude ees alanduses roomas, seda heameelega sallis, kui uhke isand igas liikumises talle silma ette pani, mis tema ja mis rahvas on, täitis ta südant haledusega. Lauldi ja kõneldi ka siin ja seal isamaast, eesti vendadest, aga see oli muidu nagu jutuaineks saanud, iseäralikku tähendust neil lauludel-juttudel polnud.

Tõesti, niisugune nähtus tegi südamele valu.

Ja kuidas vaadati kaugemalt selle rahva peale?

Rahvast ei teatud palju, ja see vähene, mis teati, teati ainult teiste jutustuste järgi. Ja mis oli lapsukesest kõnelda, kes veel omal jalal ei kõndinudki? Vähe head, sest ta kasvatajad, niihästi vaimulikud ja ilmalikud, rääkisid, et ta pidavat üks kangekaelne, jonnakas laps olema. Niisugused kasvatajad tegid vahel üsna mureliku näo ja ütlesid osavasti ohates: “Ei sest lapsukesest niisugust inimest kasva, et see ka ilmarahva seas võiks omal jalal kõndima hakata. Küll oleme meie talle palehigis õpetusi jaganud niihästi vaimuliku kui ka ilmaliku elu poolest, aga tal on kõva pea, ei sinna sisse lähe midagi.” Siis kirjutati pikad aruanded kõiksugu nõndanimetatud kuritöödest, räägiti kombelise elu langemisest, pühade vaimulikkude asjade vastu külmemaks minemisest ja jälle näidati näpuga: “Näe, see on eesti rahvas, need asjad on seal üsna päevakorral.”

Tõsi, jumal paraku, kaugelt nägija pidi pead vangutama ja juurde lisama: “Niisugune pisuke rahvas…”

Tõsi, aruanded ja kõned rääkisid ju sellest maast, kus eestlased elasid.

Härra Vaik ei kõngutanud pead ja ei õhanud rahva pattude pärast. Tema ütles ettevaatamatu noore inimese kombel, et sünniks vahest ka karjaste pühaduse pärast pisaraid valada. Laiksaare haritlastele olid niisugused mõtted uued ja hirmsad. See on vist see uue aja mees, sotsialist või nihilist, või jumal teab, on niisuguseid parajaid – listisid veel palju.

Jah, niisuguse mehe eest sündis eemale hoida, niisuguste mõtete eest hoiatatakse vist isegi pühakirjas, niisugused mõtted hakkavad vist külge kui pidalitõbi.

Kuid see kõik ei muutnud härra Vaigu vaatepunkti isamaa asjade kohta ja ta püüdis “häid mõtteid” ka taluinimeste seas edasi õhutada ja neid, nagu härra Vaik ise armastas nimetada, “inimesetundmisele kasvatada”.

Iseäranis elavalt kandis pooliti äralagunenud Naari koht, kus nad täna oksjonit olid tulnud pidama, meie rahva viletsat seisukorda meelde. Muidugi vaatas igamees omast vaatepunktist sellele viletsusele, mis siit neile vastu haigutas. Talitaja nägu oli tusas, sest Naari kohal oli Luha küla omadega tublisti sarnasust. Ta teadis, kust see vaesus tuleb, sest niisuguseid kohtasid oli palju. “Nöörijad, vereimejad, katsuvad, kuidas vaese talupoja käest viimse kui kopika kätte saaks, pärast surgu aia ning hange vahel.”

Kohtumees silmitses maapinda, heitis pilgu üle koha sisseseade. “Siin võiks tõepoolest midagi teha,” mõtles ta ja ta leidis palju vigasid majapidamises. Nägi mitmeid varanduseallikaid, mis aga hooletult olid kinni tallatud. Ta hingesse asus iseäralik kahjutundmus, süda läks nagu haledakski, aga kelle üle niisugune tundmus ta südamesse pesitas, sellest ei saanud ta aru. Oli see nüüd sellepärast, et koht nii hooletusse oli jäetud, või oli tal vaesest peremehest kahju, seda ta ei teadnud. Kirjutajahärra Vaik vaatas hoopis üleüldise pilguga. Tema ei näinud ainult Naari talukohta, vaid ta kujutas selle all endale ette tervet lõppevat, nagu hinge vaakuvat rahvast. Jah, üht rohtu oleks talle tarvis – haridust, teadust, aga kes teeb selle suure looma suu lahti, kes valab talle pudelist seda rohtu kõrisse.

Kes?

Sellele ei suutnud härra Vaik kostust leida.

“Lähme korraks tuppa.”

Tuba oli hoopis ilma aknata, aukus sauest põrandaga, nagu nad siinpool sugugi haruldased polnud. Paljaste särkidega lapsed kükitasid lee ees, kus ema neile praegu jahu sorinal vette laskis, et väikestele pehmet putru keeta. Kibe ving tõusis leest emale vastu silmi üles, kuna see silmadest valguvat vett jämeda varrukaga püüdis ära pühkida.

Niipea kui võõraid märkasid, jooksid lapsed aralt pimedasse nurka pelgu. Ema tõi pika pingi, pühkis valgest riidest, nüüd aga tublisti määrdunud põllega üle ja sundis võõraid istuma.

Selle aja sees oli jahu vist juba jõudnud paja põhja kõrbeda. Peenike, mitte üsna vastumeelne kõrbehais heljus õhus ja tungis vallaametnikkude ninasse, nagu oleks ta näha tahtnud, mis seal ka näha on. Pimedast nurgast tuli väike ilus valge põrsas, kõrvaotsad mustad, välja, jäi vallaametnikkude ette seisma ja vahtis, uudishimulikult põrsahäälega röhkides, nagu midagi järele pärides, meestele otsa. Siis läks ta, kui ära nägi, et võõrastest temaga kõnelejat ei saa, perenaise poole ja püüdis sellega elavamalt pikemat juttu alustada. Aga ka perenaisel polnud põrsa kõnest lusti, lõi talle tugevasti lapiti käega mööda külge. Nüüd läks põrsas laste juurde nurka. Küllap ta nendega juttu sai, küllap nemad üksteist mõistsid. Oi, põrsas on lastele kena seltsiline, poleks tal paganal nii väga teravad hambad. Aga ärge mõtelgegi, et seapõrsas liiga rumal loom on ja ma palun, ärge vihastage ilmaasjata, kui keegi teile “põrsas” ütleb.

Pole viga, pole viga.

“Noh, kas Mihklit ennast kodus polegi?” küsis kohtumees.

Naine ajas ennast sirgu. Suur täis inimene. Poleks ta mitte niisugune talunaine olnud, võib olla, et keegi teda oleks väga ilusaks inimeseks pidanud ja ta kõrgest otsast, tublist ninast, lahjapoole pikergusest palgest kes teab mitmed-setmed suured vaimuanded välja lugenud, oleks ta tugevaid käsi ja ümmargusi käsivarsi imestanud, oleks ta kõrgeid rindu mäekinkudega võrrelnud, oleks ta pikki juukseid merelainete suguseks kujutanud, aga nüüd polnud siin midagi märgata, sest ta oli paljas vilets talunaine, kellele täna oksjon tehakse. Ka ei teadnud need mehed selle naise juures niisuguseid omadusi märgata; nad ei pannud seda iseäralikuks, kui ta põlglikult, kahetseval valurikkal uhkusel ütles:

“Pole teda kodu. Mis teda siia tarvis?”

“Kas tuleb varsti?”

“Ei tulegi – te teate ju ise.”

Muidugi nad teadsid, vallaametnikud teadsid vallas kõik. Nad teadsid ka seda, et vallas teisigi niisuguseid naisi on, kes oksjonile külma rahuga vastu vaatavad.

Aga süda – süda.

5

Vallaametnikud läksid toast õue. Päike oli juba sedavõrd kõrgele tõusnud, et ta täie soojusega paistis.

Soe, päris soe, tuuleõhku mitte tundagi.

Sigudik käis vingudes õue mööda edasi-tagasi, nähtavasti oli tema pikakarvaline kasukas talle praegu liig. Aga mis sa teed, nii suur kui sea pea ka on, sedavõrd tarkust pole seal sees ometi, et ta omast jõust pikad karvad oskaks maha heita.

Ja väljast polnud abi loota.

Viimaks arvas sigudik paraja koha leidnud olevat. Ta puges lagunenud, laugakil aia alla, lükkas nina kõigest väest maa sisse, nii et külm vilu muld välja tuli, ja sirutas sinna peale.

Tal oli nähtavalt hea tundmus.

Karjamaalt tuli värsi-pruks kiili karates. Nagu kiilide, nende vaenlaste vastu ähvardades hoidis ta saba kui sõjariista üleval. Kuid vaenlased ei hoolinud narrikese kaitseriistast. Lauda ees jäi ta korraks seisatama, nagu oleks tahtnud ta sellest oma värsikesemõistusega aru saada, kas see vilets, igapidi upakile vajunud laudakene jaksab ka talle vaenlaste eest varju anda. Kuid tal tuli viimsel pilgul vist mõni vanasõna meelde, mis ta tarkade inimeste käest oli kuulnud ja – värss põgenes lauta.