» » » Jakob Mändmets - Külamehed


Авторские права

Jakob Mändmets - Külamehed

Здесь можно купить и скачать "Jakob Mändmets - Külamehed" в формате fb2, epub, txt, doc, pdf. Жанр: Драматургия, издательство EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba. Так же Вы можете читать ознакомительный отрывок из книги на сайте LibFox.Ru (ЛибФокс) или прочесть описание и ознакомиться с отзывами.
Рейтинг:
Название:
Külamehed
Автор:
Издательство:
неизвестно
Год:
неизвестен
ISBN:
нет данных
Вы автор?
Книга распространяется на условиях партнёрской программы.
Все авторские права соблюдены. Напишите нам, если Вы не согласны.

Как получить книгу?
Оплатили, но не знаете что делать дальше? Инструкция.

Описание книги "Külamehed"

Описание и краткое содержание "Külamehed" читать бесплатно онлайн.



Jakob Mändmetsa romaan, mis ilmus 1956. aastal – 26 aastat peale autori surma.






Isand peatus ja külameeste silmis läikis leek.

Seda oli ta tahtnud.

“Minu kätte teie küla ja siit ümbruse hingemaa mõõtmine jääb, aga ega ma praegu poleks veel tulnud, poleks siit peremees mind kutsunud. Ma tahan teie krundid kaardist järele vaadata, võib olla, et suuremad hingemaad võin anda, kui kroonu poolt just määratakse. Sest saate palju kasu. Aga minu aeg on kallis, sellepärast võtan ma ka maksu. Noh, jäägu teie igamehe oma arvata, palju annate…”

Kõige esmalt vaatas ja uuris isand Konnaveski kaarti.

“Palju hingesid tuleb?”

“Neli,” vastas peremees.

Isand pani selle kirja.

“Kus see neli on,” lausus keegi tagantpoolt, “Jürist vend on ju loll, mis see hingemaaga teeb.”

Konnaveski noorperemees vaatas vihaselt nuriseja poole. “Kadekops,” tuli tal üle huulte, “oota, ma näitan sulle…”

Noorik tuli toast välja, väike lapsukene häälitses käe peal.

“Laks, laks,” tegi isand keelega, kes nähtavasti suur laste sõber oli. “Tule siia!” ütles ta, käsi lapsukese poole sirutades.

Isanda silmad viibisid ütlemata heameelega perenaise pooleldi paljaste ümmarguste valgete käsivarte ja hooletult põue peidetud rinna peal.

“Poiss või tüdruk?”

“Pisike poiss,” vastas perenaine aralt.

“No kas ta on ka nende nelja hulgas?”

“Mis temast nüüd,” ütles noorperemees. “Jumal teab, kuhu läheb, väike alles, temale nüüd hingemaad.”

Ümberseisjate nägudest võis arvata, et nad seda väga õigeks pidasid.

“Teie olete rumalad – ta on mehehing,” rääkis isand. “Saab oma jao maad – see on teie kasu, mida rohkem hingesid, seda rohkem saab maad antud.”

“Noh siis jääb ju maa viimaks kitsaks,” lausus keegi, kui isand Konnaveskile viis meest kirjutas.

“Ärge kartke,” ütles isand, “kui teie mulle ülepea tahate tasuda, noh rublat viisteistkümmend, ei, kulub kakskümmend ära, siis teen ma, et siit kõige enne hingemaad hakatakse andma. On teil omad jaod käes, pole siis enam karta. Suur mõis, siit saab lisa. Selle väikese mehe jaoks võtangi mõisa väljast.”

Konnaveski peremehel oli ütlemata hea meel. Ta vaatas küsivalt teiste peale.

“Ma usun, meie paneme rahad ühte ja maksame kolmkümmend rubla…”

“Jah-jah,” ütlesid teised mehed.

“Seda parem, saadan kohe kirjad kroonu kätte,” rääkis isand ja hakkas asja edasi arutama. Viimaks oli Konnaveski asi valmis arutatud, isand oli jooned ja numbrid oma raamatusse kirjutanud ja lõpetas arutuse, üteldes: “Noh, see asi läheb hästi.”

Konnaveski peremees pani lauale rublase paberi, mille isand hooletult kärtsutades kotti pistis.

Rahast polnud temal lugu, raha on vaestele talupoegadele midagi väärt.

Isandast lugupidamine tõusis märksasti.

Nõnda said kõik kaardid läbi vaadatud ja tarvilikud märkused tegi isand taskuraamatusse. Kuid seda kuuldus alati, et neile see õnneks on, et ta juhtumise kombel just nende juurde oli tulnud. Igamehe rind sai kõige magusamate tõotustega täidetud ja ehk küll isanda rahakott juba kippus kitsaks jääma, sellegipärast pigistas ta rublalised paberid sama rahuliku näoga kotti kokku, nagu poleks raha talle sugugi rohkem väärt kui külapoisi käes plotski leht.

Jah, niisugune elu oli kadedusväärt, aga kahjuks seisis ta sedavõrd kõrgel, et talupoeg teda ihaldama ei hakanudki.

Viimaks vaatas isand ringi – töö oli valmis ja kott põnnis raha täis.

“Jah, teil on tulevikus kohtade poolest head päevad. Aga tahate veel paremaid, nagu see mõisa väli, kust läbi tulime ja see Alt-aru niit, mis te väga heaks heinamaaks peate, siis – siis kulub kirjade jaoks paarkümmend rubla ära. Aga mulle ükspuha – teie oma asi…”

Ja isand pani raamatu kinni ja pistis tasku. Ka muude liigutuste järele võis talupoegki aru saada, et ta töö tehtud on ja ta ära minema hakkab.

“Jah, jah, meie maksame…”

“Noh, nüüd on hull lahti, meie hakkame kroonu käest maad ostma – kuhu ta selle ikka paneb,” ütles üks vanaldane mees. Nähtavasti ei olnud ta asjast hästi aru saanud ja südamest käis värin läbi. Niisugune võib oma rumaluse läbi isandat vihastada ja sel kombel võivad veel viimsel silmapilgul kõik magusad lootused vette vajuda.

Külamehed vaatasid kurjalt vanamehele otsa ja silmasid sellepeale aralt isanda poole.

Kuid see isand oli õnneks hea mees. Ta ei avaldanud kõige vähemat pahandust oma näol, vaid ütles kogunisti südantvõitval lahkusel:

“See on teie oma kasu. Mina ei sunni, aga muidu võite neist maadest ilma jääda, võib-olla langevad jaotamisel teise küla kätte. Kes nende meeste hingesid teab, ja nagu ütlesite, on seal palju vabadikke. Ka nende pojad saavad oma hingemaa-osa.”

“Või meie seal saame,” tõrkus vanamees edasi.

Midagi vilksatas isanda targast ajust läbi.

“Kus su koht on?”

“Oh, ta on külast kaugel, teinepool küljes. Mõisa kuuendik,” ütlesid paar meest korraga, sest nad kartsid, et isand sellele ka heast heinamaast tüki kätte mõõdab.

“Kas teie lähedal seal soovitavat head maatükki ei ole?”

“Muidugi on. Mõisa väike Haua heinamaa on veel parem kui Alt-aru.”

“Noh, väga hea,” ütles isand, tõmbas uuesti raamatu taskust välja ja ütles, ise kirjutades: “Ma tulen ise teile mõõtma ja teen nõnda, et see – see Haua heinamaa sinule saab, sa va nuriseja vanamees. Oled nüüd rahul?”

Tule jumal appi, miks ta nüüd ei pidanud rahul olema, isegi teised olid ta õnne peale kadedad. Haua heinamaa, päris heina pesa. Ja missugune hein, pane koorem peale, vii linna ja too taskutäis raha koju. Tubli, tubli.

“Muretsege siis paari tunni pärast raha siia, sest Konnaveski peremees viib mind hobusega täna veel Muru postijaama.”

Muidugi toodi raha, ja mõni pistis veel peale selle midagi isandale pihku. Andes nimetas andja oma nime ja isand kirjutas selle naeratades oma raamatusse.

Arusaaja saab ju isegi ilma pikema seletuseta asjast aru, pealegi niisugune tark isand.

Külamehed ootasid nüüd juba mõned aastad isanda käigu tagajärgesid. Kuid visalt ei tulnud midagi iseäralist vaatepiirisse, mis selle asja kohta oleks tähendanud. Küla põdes ikka rohkem ja rohkem oma tõbe, sest mis sa vaeva näed, teab, kelle kätte see läheb.

Mida igavam oli oodata, seda rohkem siunati mõisnikke, sest need püüdvat kõik kroonu kasud ära peita ja meelitavat ametnikud rahaga ära. Muud ei võidud teha kui saksu siunata ja selles kunstis oli Konnaveski noorperemees esimene meister. Temast pidas vald lugu ja valis selletõttu ta talitajaks.

Sellest siis selgub, et selle mehe peas miskit lootust paremusele polnud, olgu siis, kui mõisnikud nagu vabadikud väikeste kruntide omanikkudeks olid tehtud ja paremad paigad rahva kätte antud.

Ta uskus seda, ja mis ta uskus, seda ta ka ootas.

Suur, suur hulk inimesi oli vallas sellemeelelisi.

Teistsugune oli kohtumees Tõnise mõte nende asjade kohta. Tema ei oodanud mitte sealtpoolt abi ja kui tema Luha küla isandast omal ajal kuulis, vangutas ta pead ja lausus:

“Petisele toppisite ta taskud raha täis. Miks ta siis siiapoole ei tule.”

“Ega ta ise tulnud, Konnaveski peremees ju tõi,” arvasid teised ja et nad rohkem ei teadnud, ütlesid siis: “Küll te näete.”

See viimane lause pidi kõik tasuma: ootajaid kinnitama ja head, magusat lootust õhutama, mis nad lubatud heade maatükkide kohta rinnus kandsid.

Tõnis Pärdil ja ta naabritel polnud nii suurte raskustega majapidamises võidelda kui vahest mõnedel teistel. Viis peret, nagu neid üksteise lähedal oli, olid juba mõne kümmekonna aasta eest ära ostetud, neil olid kohad kõigil pea kinni makstud. Niisiis, sellest küljest suur samm edasi. Pealegi oli maapõhi seal ka veidi parem, nii et ta ka korratul ajal sugugi saaki suutis anda. Olgu küll, et nemad samuti teenijate poolest puudust tundsid, aga see puudus oli sedavõrd üleüldine, et ta iseäralist üksikpoolist tähelepanemist ja kurtmist peremeeste seas ei leidnud.

Ja nagu imelikult oli midagi uut Kureveresse tunginud.

Tõnis oli ennegi ajalehest kunstsõnnikust ja muudest põllumajandusse puutuvatest asjadest lugenud, aga need olid ikka ajalehesõnumid. Millega igal nädalal seda ruumi siis täita, arvasid vanemad, targemad külamehed ja õnnetuseks seisis kirjeldusel alati juures: Rootsi-, Soome- või Taanimaal tehakse nii ja nii, saadakse seda ja seda. Lähemal järeleuurimisel selgus peagi, et need uuendused meie Kurevere kohta ei sünni.

Nõnda jäid sõnumid ajalehes sõnumeiks ja kirjeldused kirjeldusteks, olgu küll, et Tõnis nad pühapäeviti läbi luges.

Mis sa siis ka aega olles teedki.

Mõne aasta eest oli Tõnis viimse tee ajal linnas. Tuttav ja asjatundja kaupmees, kelle juurest ta alati muretses, mis majapidamises tarvis läks, näitas talle näpuga kotivirna peale ja ütles:

“Näed, mees!”

“Mis see on?” küsis Tõnis ja katsus kotti. “Sool vist?”

“No pole, sõber,” ütles kaupmees, “see on kunstsõnnik.”

“Tühja ka,” pomises talupoeg ja kõngutas pead. Kogu ta olek ütles: “Võivad need raha raisata, kellel teda küll on.”

“Kuule, sõber, sa kõngutad pead. Niisugused need taluinimesed on, nad ei saa asjast aru, tahavad päris põllumeestest targemad olla.”

“Kes need päris põllumehed on siis?” küsis Tõnis, sest ta tundis kaupmehe ütluses haavamist.

“Noh, mina aga ütlen – suurpõllumehed mõisnikud,” pehmendas tark kaupmees sõbralikult, “seda sa pead ise tunnistama, ega teil, talupoegadel, ilmaski niisugust vilja põldudel ei kasva. Pole ma nüüd näinud, kisute kätega teist üles.”

Talumehe nukker nägu tunnistas, et see selge tõsi on, aga kergituseks lisas ta juurde:

“Noh, neil on paremad maad.”

“Ka mina tean seda,” ütles kaupmees kärsitult, “aga ka halba maad on neil. Sa oled arusaaja mees, aga nende käes hakkab päris halb maa ka vilja kandma. Eks?”

Tõnise mõte libises koduse Aru mõisa uue välja juurde. See oli tühine viletsa põhjaga metsamaa. Härra laskis maa üles juurida, ilma selle peale vaatamata, et mõistlikud külamehed niisuguse toimetuse kohta pead raputasid. Ja nüüd? Nüüd kasvas vili seal rindu.

“Nii ta küll on,” ütles Tõnis.

“Aga teie ei saa aru. Põld tahab rammu saada. Ja kui ta tublisti rammu ja korralikult harida saab, siis kasvatab iga maa. Tead, sõber, mõisnikkudele olen ma tänavu üle kümne tuhande puuda kunstsõnnikut ära müünud. Aa – mis sa ütled? Palju talupojad on ostnud – ah-ah-ah! ja nad tahavad oma põldudelt vilja saada. Või olen ma üksi müüja…”

Üle kümne tuhande puuda ja teiste käest ka veel. Kole.

“Jaa, jaa,” tähendas kaupmees, “asi nii enam edasi ei lähe. See on vähe veel, mis siin seda kunstsõnnikut pruugitakse. Vaata väljamaal. Seal pannakse teda isegi põldudele hullupööra.”

Tõnisele tulid ajalehtede kirjeldused Rootsist, Soomest ja Taanist meelde.

“Noh, kes teab, missugune maa seal võib olla…”

“Kuule – ma olen ju Taanis küll käinud. Kuule – seal on tükati selge liiv, pool vaesem pind kui meie maal, aga vilja kannab. Oled ju isegi ehk kuulnud, et Soomes kaljune maa on.”

Jah, Tõnis oli neist asjadest aega olles isegi lugenud, aga ka muud midagi kui paljalt lugenud.

“Kuule, võta üks kott katseks,” ütles viimaks kaupmees. “Küll näed, kahju sa ei saa.”

Tõnis kahkles.

“No mis seal mõtelda. Ma annan sulle ühe koti ja raha tood mulle sügisel. Ütle siis, et kasu ei saanud.”

“Ei – ma jõuan selle ka nüüdki osta,” ütles Tõnis ja haaras koti küljest kinni.

“Ei, sõber, nii siledasti asi ei lähe,” ütles heasoovlik asjatundja kaupmees. “Mis ühele hea, see vahest ei kõlba teisele. Ütle, missugusele maale tahad panna.”

Tõnis kirjeldas mullapinda.

“Soo, siis võtame seda sorti.”

Ja esimene oli Tõnis Pärt, kes siinpool teiste imestuseks koti sõnnikut linnast koju tõi.

Kuid see ei jäänud viimaseks. Naabrid käisid tihti kunstsõnnikuga väetatud vilja vaatamas. Ka kõige vanameelsema, päris tõrkuja silma ees ei jäänud siin kasu nägematuks. Ta oli ju silmanähtavalt parem, ja kui silm juba nii märksalt vahet seletas, muidugi ei maksnud saagi kohta rääkidagi.

Teisel kevadel tõi Tõnis naabrid ka tuttava kaupmehe juurde kunstsõnnikut saama ja sellel polnud heameelega muud ütelda, kui: “Eks ma ütelnud, eks ma ütelnud.”

Ja temalegi maksis ütlemine oma vaeva ära, seda võis kindlasti uskuda.

Lahke kaupmees näitas meestele veel uusi põllutööriistu ja seletas igapidi, kuidas need vanadest paremad. Tõnisele tuli see nüüd kõik meelde, et ta selle või teise asja, tööriista üle oli ennegi lehest lugenud, aga ka muud midagi kui lugenud.

Pikalt ei maksa seletada. Tõnis sai nüüd alles põllutöösse puutuvatest kirjeldustest aru ja ta märkis mõne koha iseäranis üles. Küllap ta mõtles sündsal korral ajalehe tarkust järele katsuda.

Aga mida rohkem ta uute asjadega tegemist tegi, seda rohkem sai ta meie rahva raskest majanduslikust seisukorrast aru. Ta sai aru, et väga, väga palju on siin tarvis teha ja ta tundis seda, et ta kõike ei teagi, mis siin teha tuleks. Sellepärast kuulis ta rõõmuga iga uut küsimust, mis põlluasjanduse, viletsasse seisukorda langenud majanduse paranduseks siin ja seal üles võeti, ja lootis sest ainult head. Ta hakkas ise ka täie hooga edasi rühkima, kiskus oma naabrid enesega ühes. Mitte välispidisele abile ei lootnud ta, vaid iseenda abile. Ainult oli tarvis hoolega järele uurida, kustpoolt ennast aidata, sest avanesid ju korraga tuhanded teed, mis kõik näisid paremusele viivat. Üks kirjutas elavalt vaimustusega aiaharimisest, teine mesilasepidamisest, kolmas karjakasvatamisest, neljas andis head nõu heinamaade parandamises, viies kunstsõnnikute pruukimises ja kuues kõneles koguni tühistest kanadest, et nendega ka võimalik on aasta jooksul sisse võtta.

Nüüd alles nägid Kurevere mehed, kui kaugele nad taha on jäänud.

Ja nad hakkasid ettevaatlikult järele proovides edasi rühkima. Et niisugune viis küll õige pikaldane näis olevat, meeldis see neile ometi kõige rohkem. Oma silm on kuningas.

Ja Kurevere küla näitas, nagu oleks ta raskest haigusest toibunud ja praegu juba tervist kätte saades kosumas.

Kirjutajahärra Arnold Vaik pidas end meheks, kellel selge silmavaade on, olgu et siinpool need mõtteviisid Laiksaare haritlaste silmas enamalt jaolt võõrad olid. Et meie majanduslikult endid ise peame kõigepealt aitama, sellepoolest oli ta Tõnise-meeleline, kuid tal ei puudunud ka viha mõisnikkude vastu, nagu see talitajale omane oli. Aga tema ja talitaja mõisnikkude-vihkamisel oli ometi suur samm vahet. Talitaja vihkamine ei ulatunud silmapiirist kaugemale, ta oli põhjustel tõusnud, mis mees ise oma lühikesel põlvel oli ära näinud või kogunisti läbi elanud. Ütleme, oleks mõisnik kuidagi talle iseäralikku heldust üles näidanud, oleks talitaja varsti valmis olnud oma meelt muutma, sest tal poleks ju siis mingit põhjust olnud teda nöörijaks, vereimejaks pidada. Et niisugust helduseavaldust ei ilmunud, et mõisnik veel rohkem ja rohkem püüdis talupoega enese kasuks “nurka ajada”, sellepärast ei saanud viha ka jahtuda.

Kirjutajahärra Vaik vaatas hoopis sügavamalt asja peale ja õigust ütelda, need põhjused, mis talitaja meeles liikusid, mida see nii tähtsaks pidas, jättis ta hoopis kõrvale. Need polnud ju iseäralikult tähtsad, sest need seisid majanduslikus võistlemises. Ja tublist võistlejast pidas härra Vaik nagu haritud mees kunagi lugu.


На Facebook В Твиттере В Instagram В Одноклассниках Мы Вконтакте
Подписывайтесь на наши страницы в социальных сетях.
Будьте в курсе последних книжных новинок, комментируйте, обсуждайте. Мы ждём Вас!

Похожие книги на "Külamehed"

Книги похожие на "Külamehed" читать онлайн или скачать бесплатно полные версии.


Понравилась книга? Оставьте Ваш комментарий, поделитесь впечатлениями или расскажите друзьям

Все книги автора Jakob Mändmets

Jakob Mändmets - все книги автора в одном месте на сайте онлайн библиотеки LibFox.

Уважаемый посетитель, Вы зашли на сайт как незарегистрированный пользователь.
Мы рекомендуем Вам зарегистрироваться либо войти на сайт под своим именем.

Отзывы о "Jakob Mändmets - Külamehed"

Отзывы читателей о книге "Külamehed", комментарии и мнения людей о произведении.

А что Вы думаете о книге? Оставьте Ваш отзыв.