Jakob Mändmets - Külamehed

• Название: Külamehed
• Автор: Jakob Mändmets
• Жанр: Драматургия

Jakob Mändmetsa romaan, mis ilmus 1956. aastal – 26 aastat peale autori surma.

---

Selle aja sees oli juba hästi külainimesi Naarile kogunenud. Muidugi ei tulnud nad siia kõik asja pärast, nad olid nagu surnuvalvajad, kes teda veel soovivad viimsel silmapilgul palgest palgesse näha. Vanemate meeste näod olid tõsised, isegi mingi salahirm nagu hoidis keelepaelad kinni. Oksjon polnud siinpool haruldane asi, mitmed olid teda ise elus tunda saanud ja mitmele teisele tikkus iseäralik kuri etteaimamine hingesse. Sellest iseäralikust etteaimamisest ei võinud arugi saada, kuid nagu oleks keegi sosistanud: “Ega tea, kuidas sinugagi läheb.” Sellest võis ikka aru saada. Talupojad tundsid endid nagu halva paadiga vee peal olevat, ahnesti kuhugi ääre poole sõudvat. Kui ilm hea, tuul paras ja tagant on, võib olla, et ta siis ka õnnelikult sinna eemale kaldale jõuab. Aga kui tuul tõuseb, meri mässama hakkab – siis, siis ei püsi paat, siis peab põhja vajuma.

Eks Naari Mihkliga läinud nõnda, ta ju nüüd vajus, vajus.

Külamehed kogunesid varjulisse kohta aia äärde. Nad tegid juttu küll ühest ja teisest, üks küsis teiselt, mis linna pool ka näha oli, nad rääkisid tänavukevadistest hobusevarssadest ja ohkasid, et vihma ei tule, sest maa olla kuiv kui lee tuhk.

Aga päris asja, tänase oksjoni peale ei tahtnud naabrid heameelega juttu keerata. Mis seal ka rääkida oleks olnud, olid ju läbi ja läbi tuntud inimesed. Ja mis see oksjon siis on. Teab, kuidas läheb, võtavad poole hinnaga käest ära. Kuidas see nüüd Mihkliga on, et ta edasi ei saa, küsis ka mõni, aga keegi ei tahtnud sellele vastust otsida. Küllap säärane küsimus oli mõnele teiselegi meelde tulnud, aga et see raske, vahest võimatu oli ära kosta, sellepärast ei armastatud niisugust pähklit. Joodik Mihkel polnud, laisk ka mitte, seda naabrid teadsid, aga seda nad teadsid, et tema käes miski asi ei edene. Loomad surevad tal alatasa, hunt pureb vahel varsa reie läbi ja isegi rahe purustas mineval aastal pea ainult Naari põllu päris sodiks. Teistel läks hoog kergemini üle.

Imelik, imelik.

“Ei Mihklist enam koha pidajat tule,” tähendas keegi külamees. Ta häälest ei kuuldunud mitte seda heameelt, mis talupojal öeldakse otse päris loomuks teise häda kohta olevat, vaid kaastundmust, kahju Mihkli viletsa käekäigu üle avaldas see toon.

“Mis tal ka aitaks – müüakse tal ju täna kõik ära. Saab ta nüüd sellega võlad selgeks – võta. Temal see ju ei lähe, ei maksakski uuesti enam katsuda.”

“Mis ta, mees, hakkab tegema?”

Vaikus.

“Noh, ega Mihkel nüüd loll mees ole, ega seda või ütelda, et ta tööd ei oska teha. Olgu rauast või puust, Mihkel teeb asja valmis. Rautas minul mineva sügisegi vankri ära. Ega ta na libe küll pole, aga ega ma nuriseda või.”

“Võib-olla ehk elab pärast pareminigi…”

“Noh, ega seda või valeks ajada. Mis pagan need kohad siis nüüd on, kust sa võtad rahakopiku, pole kuskilt saada.”

“Seal ta tänavu on – mul va liivapealne maa. Rukis lõi juba ära, suvevili ei tõuse üleski. Päris selge lee tuhk – kus ta lähebki…”

Ja külamehed vaatasid seltsis lõuna poole. Taevas oli üleni selge. Ilm oli nagu paksu sinise tekiga kinni kaetud ja nüüd oli selle teki all lämmatav soe. Inimene tundis, et ta omast jõust seda päratut katet eneselt ei suuda ära heita, katet, mis kõik headuse ja õnnistuse temast eemal hoiab. Inimene tundis siin täiesti oma nõrkust, aga ka kõige vägevam abimees oli oma kõrvad nende ohkamiste eest lukku pannud. Tal nagu oleks hoolimine oma laste vastu kadunud olnud, kõik ilm nagu oleks inimestele armuheitmata sosistanud: “Minge aga, minge peale hukka. Mis teist siis õieti lugu ongi.”

“Jah, mis see soe head teeb. Arumaad juba punaseks kõrbenud.”

Ja päike nagu oleks sest kiitusest meelitatud olnud, ta saatis oma kiiri veel palavamalt, põletavamalt, pistvamalt.

“Aga imelik ta on, neil pole sest midagi. Tulin eila mõisa lubjaahju väljalt läbi. Kus rukis paremal pool kui müür. Ega ta ka lühike polegi, loob parajasti. Kaera oras ka üsna sinine. Sellel on jõud sees, pane tähelegi. Ka all niidul on juba heina, et niida… Seal ta on.”

“Noh, mis seal siis rääkida,” tähendas keegi kibedasti naeratades, “mis maad mõisatel siis on. Lubjaahju väli on ju vana Aadama aegne küla ase. Ega see na ammu olnud, Kiisa vana Pärt mäletab seda küla üsna selgesti.”

“Jumal teab, mis sa elad!” tähendas keegi raskesti õhates ja lõi käega, “aga kuhu sa hingega lähed.”

“Aga mis nad siis nüüd ootavad,” tähendas keegi. Nad ihaldasid kibedasti, et see siis rutemini mööda läheks. Niisugune piinlik ootamine…

“Saks peab ise ka tulema. Võib-olla ehk Mihkel on kuskilt läinud raha otsima, ehk katsub veel ennemini ära maksta. Aga kust ta, mees, võtab, kellel teda nüüd maha matta on.”

“Näe, tulevad!”

Mõisa poolt tuli kolm inimest, kusjuures üks ratsahobuse seljas istus. Nad tulid mööda heinamaateed, kuna ratsanik nähti oma looma hoidvat, et teistest mitte ette jõuda.

Loom vehkis tublisti lühikeseks lõigatud sabaga.

“Kes see peaks olema selle hobusega?”

“Parun ise, eks näe, kollane. Tema näh.”

Mehed vaatasid ja nagu iseenesest libisesid nad värava lähedalt kaugemale, lojustest äranäritud toomingapõõsa taha.

Mehed silmitsesid tulijaid ja vaikisid.

“Pole see parun,” ütles keegi noorematest. “Valitseja, metsahärra ja kotirätsep. Need nad on. Parun nüüd tuleks nendega ühes…”

Äratundjal oli nagu hea meel millegi üle. Küllap ta peenikene, hea nägemine teda rõõmustas. Ka teised nagu oleksid mingi pressi alt lahti pääsenud.

“Nemad nad on,” ütlesid talupojad ja midagi nagu põlglikku oleks nende tõsistele nägudele ilmunud.

Ja kolm liginevat isikut olid elavas jutus.

Valitseja Eduard Palch oli umbes 30-aastane poissmees ja juba aastat kuus Aru mõisas valitsejaks. Ta oli väikesevõitu lahjapoole elav mees, kes igast asjast kergesti aru sai ja imeosav oli suure mõisa asju korraldama. Juba tema isa oli siitpoolt inimestele hästi tuntud, sest vana Madis Palk oli kümmekond aastat Kolustveres aidameheks olnud. Oli see vanamees küllalt käbe, aga pojal oli veel parem hing. Noor Palch sai rahva poolt kahel viisil arvustatud. Ühed kiitsid teda tublisti, kuna teised ta maapõhja siunasid. “Kui sa vänta taga lähed, ära sa mõtle, et sa ta käest pääsed. Ta paneb sind sinna kohta rukkisse, kus see nagu pilliroog on. Näsi siis.” Oma armualusele aga oskas Palch alati kerged ääretükid kätte juhatada, kuid kõige kuratlikum oli sellejuures veel see, et ta ise niisugust õiglast nägu oskas teha, nagu oleks see kõik sula õigus. Üleüldse rääkis Palch vallarahvaga “sõbralikult”, “naljakalt”, olgu küll, et ta lausetest jultunud, hoolimatu pilkamine välja sadas. Kui ta midagi niisugust ütles, siis lisas ta tubli kuradi lõpuks ja naeris selle peale tugevasti.

Võta sa vastu, neela alla ja tee pai nägu veel pealekauba.

Teine isik, noor metsaisand Leo Kasberg, oli oma välispidise oleku poolest teistmoodi. Ta pika, kaunis mõnusa keha ümber passis küti ülikond imehästi, ta näis nagu metsameheks loodud olevat. Eestpoolt vaadates kadus aga nägijal korraga see lõbus tundmus ära, mis selle mehe tore kasv talle andis. Ta silmad olid sügavas ja need vaatasid sealt oma koobastest argselt, nagu uniselt, kuid sellegipärast võis terane tähelepanija nendes silmades iseäralikku kavalat, pea arusaamata ihaldust tähele panna. Tagantpoolt vaadates hoidis ta pea toredasti püsti, mees oli sirge kui küünal, aga niipea kui ta palge keeras, näis ta pea rinnale vajunud olevat. Ta oli nüüd nagu süüalune, kes rahutult rasket nuhtlust kuulab, mis talle mõistetakse. Pikaline oli ta oma liikumises, aga jõudis imekärmesti edasi. Ta käed nähti nagu harjumata olevat, ta katsus kõike nagu koblades, aga mitmed teadsid tõendada, et ta visata teise puutüki korraga teinepoole üles, võtta veel siis püssi maast ja trehvata ilmtingimata allakukkuvaid puutükke.

Katsugu siitnurga kütid ka.

Vali, aga mitte liiga vali, oli metsaisand metsaasjanduses. Naistel ja vanatüdrukutel võttis ta ilmtingimata marjakorvid käest ära – aga see polnud ju iseäralik. Kuid noorte piltilusate külatüdrukutega tingis ta ka, aga – tallas ka neil marju jalge all puruks küll.

Metsaisand Leo Kasberg polnud siitpoolt nurga mees, juba sellest võis seda aru saada, et ta võõral murdel kõneles, mis kohati üsna naljakas oli.

Teati ka seda rääkida, et Aru parun ei olevat teda tahtnud esimese nägemise järel endale metsaisandaks võttagi. Ta teinud seda ainult selle pärast, et tal väga head tunnistused olnud, kuid nüüd olla ta Kasbergiga väga rahul.

Kolmas isik tulijate hulgas oli Tõnu Vill, suurest Villide sugukonnast Luha külast võrsunud. Kuid nüüd hakkas see Villide sugukond siginemise poolest tagurpidi minema, sest sellenimelistel isadel olid suuremalt osalt tütred. Noh, olgu sellega kuidas tahes, aga Tõnu poolt polnud siiamaale ka sugukonna nime jätku toodud ja ei teatud seda ka niipea loota, sest Tõnu oli puhas poissmees.

Ameti poolest oli Tõnu rätsep. Ta oli poisikesest peast linnas õppinud ja kellel just lusti kuulata oleks olnud, sellele oleks Tõnu huvitavaid lugusid linnaelust teadnud jutustada. Tõnu polnud ka ilmaaegu linnas elanud, ta oli sealt nii mõndagi külasse kaasa toonud, mis maal otsitud ja väga soovitud kaubaks oli. Tõnu oskas saksa keelt imehästi, tal ei takistanud selle poolest kuidagi ja ta kõneles mõisahärraga, kirikhärraga, valitsejahärraga ja jumal teab veel mis härradega nähtava meeleheaga sulal saksa keelel. Tõnu kirjutas ja nimetas ennast haritud inimese kombel Tennis Viel, olgu küll, et ta iseloomus seda tublidust ei olnud, et ta ka teisi inimesi oleks ennast niiviisi suutnud sundida nimetama.

Tõnu sellest ka ei hoolinud, vaid luges, tahtku teised või tahtmata, end Laiksaare esimese klassi haritlaste hulka. Külarahvas kutsus teda sellevastu koguni kotirätsepaks ja pilli-Tõnniks ja neil nimedel oli oma ajalooline alus. Tõnu käis esiotsa, kui ta linnast tuli, ringi, peenikesest mustast nahast hõbedakarvaliste raamidega kott kaelas. Seal kotis kandis ta oma tööstusse puutuvat peenemat sorti inventari ja peale selle veel paberosse ja mõnda maiustust.

Päris peenikene mees.

Külapoisid, kes hästi julged olid ja kellega Tõnu juttu võttis, läksid heameelega seda kotti katsuma. Siis tegi Tõnu niisuguse näo, mis küllalt selgesti ütles: “Oh te vaesed rumalukesed. Oh teie, teie…”

Seal tuli ühel nagu kogemata üle huulte: kotirätsep, ja rahvas võttis selle nime ütlemata hea meelega vastu. Kui nimi nüüd Tõnu kõrvu puutus, viskas ta küll kalli koti nurka, aga mis hilja, see hilja.

Nimi sai päris pruugitavaks ja rumalad lapsed, kes veel üsna rumalad olid, ütlesid rätsepaisanda vastugi: kotirätsep.

Tõnu punastas, vanemad punastasid, aga lapsed ometi ei punastanud. Mis väetikesed niisugusel korral tapelda küll said, aga ega neid sellepärast ometi sündinud maha lüüa. Ja – tapluski tuli na moka otsast.

Pilli-Tõnni nimi tuli sest pagana kandlest või simblest või kes teab, mis ta nimi õige on. Tõnu oli õppinud linnas säärast mänguriista tublisti “lööma” ja nüüd tegi see talle heameelt, kui teised imestades ta näppudele vaatasid, kui need välgukiirusel üle keelte lendasid ja otsitavaid tabasid.

Seal lausus korraga keegi torm või pool-lolli: “Noh, vana torupilli-Tõnn puges mulla alla, eks meil ole nüüd uus – uus pilli-Tõnn jälle.”

Nimi sai ruttu eluvõimuliseks ja lagunes kui umbrohi pehme põllu sees laiali.

Tõnu viskas küll kandle nurka, aga – hilja.

Ühed kutsusid kotirätsep, teised pilli-Tõnn, aga haritud inimesed ütlesid: herr Viel.

Ja haritud inimestega sündis ka tegemist teha ja läbi käia.

Haritud inimestega puutus Tõnu ka rohkesti kokku, sest ta oli otsitud saksarätsep ja oli muidu siitnurga haritlastele igapidi maitse järgi.

Välimuse poolest oli Tõnu väike, peenike, kerge ja kebja poole 32- või 33-aastane mehike. Tal olid hallid terased silmad, mis kõige kergema kriidikriipsu kalevi pealt kinni tabasid, ja tuliterava otsaga pikapoole nina. Paljad kohad küündisid meelekohtadest ülespidi kuni pealaeni ja vuntsisid võidis ja keerutas ta heameelega. Habet tal polnud ja juukseid kandis ta uue moe järgi pöetult. Terava nina kohta seletas ta teaduslikult, et niisugune nina kõik ilukunsti nõudmised ära täita, et vanad kreeklased oma marmorist jumalatele niisuguseid ninasid püüdnud palgetesse vormida, kuid küsitavaks jääb, kas nad nii ilusasti ometi läksid, sest iga kord polnud ka kunstnikul võimalik eeskujulikku nina tabada. Paljaste kohtade kohta, mis meelekohast kuni pealaeni küündisid, teadis ta kindlate näidete varal tõendada, et see targa meele ja terase mõistuse peatundemärk olla. Igal suurel teadusemehel olnud meelekohtades niisugused suured lahud ja üsna suurtel, üle ilma kuulsatel meestel olnud pealaed hoopis paljad.

Aa – ärge mõtelge, Tõnul oli nuppu.

“Puh – kuradi soe,” ütles valitseja, kaabut peast ära kahmates ja valge rätikuga pühkides. “Kuid peab ütlema, teil on aga koivad,” tähendas ta seltsilistele.

Metsaisand oli käimisega harjunud, aga rätsepal nõretas higi.

“Jah, soe, näe, mu va kollasel jookseb vesi kaela mööda alla. Kurat – päike põletab nüüd iga päev, ei tule viljast välja midagi.”

Valitseja häälest kuuldus mure.

“Sinule, Leo, kuluks niisugune ratsu ära,” rääkis jutukas mees edasi. “Jah, nüüd ta on juba vana. Aga kui see loom noor oli, ma ütlen, kurat… ma ütlen, sina poleks meid kuuliga tabanud. Kurat, meie läksime kui lind. Mis?”

Valitseja patsutas endisi aegasid meelde tuletades lahkesti hobuse kaela peale. Loom sai vist oma peremehest aru, näris suuraudu ja noogutas peaga.

“Mis – arvad vale vist olevat?”

Metsaisand naeratas, mis vististi niipalju tähendas: lapselikke jutte ei maksa rääkida, mis teie mehikesed ka püssilaskmisest teate.

“Sa ei usu, küsi herr Vieli käest.”

“Jaa, jaa, see oli tubli loom,” pidas rätsep oma kohuseks ütelda. “Mitu korda sai imeks pandud, kuidas härra Palch temaga otse lendas. Ta hüppas temaga, nagu ma mäletan, korda kaks üle Urka soonegi.”

“Tõsi, tõsi,” ütles Palch, “kurat, see soon polnud kedagi. Ma ütlen, oli inimene ees – kurat, kui ta alt ära ei saanud, üle – ikka üle. Oi-oi-oi.”

Jälle patsutas Palch loomale lahkesti kaela peale.

“Kurat, mis te seal metsas ka praegu üksi teete. Tontisid ei karda või sööte nagu kiskja selget metslooma liha. Herr Viel sõbrustab pereneiudega. Eks tõsi?”

Ja valitseja vaatas hirmus kavala ja kelmika näoga otse rätsepale näkku.

Rätsep püüdis naeratada, aga ometi torkas see ütlus teda.

“Mis neist, talutüdrukud,” ütles ta, hoolimatut olekut avaldades.

“Noh, noh,” rääkis valitseja, “kuradi päralt, pole vigagi. Need talutüdrukud on enam väärt kui… Kas näed, kui värsked, punased.”

Talle tuli talutüdrukutele mõteldes niisugune lõbu meelde, et ta keelega naksu tegi, isegi hobust kergesti lõi.

Seda rätsep ei hakanudki taga ajama, sest see oli ju kõigile teada, et valitseja tütarlaste vastu hea inimene oli. Ka see ei jahutanud seda headust, et nad tema eest hirmuga eemale pelgasid ja võimalikult kõrvale põiklesid.

Rumalad niisugused külatüdrukud.

Ometi ei saanud rätsep sellest küljest valitsejast aru, sest ta silmis ei passinud kuidagi need külatüdrukud. Kartmata ütles ta selle arvamise igale peenemaitselisele inimesele suu sisse, et talutüdrukute keha on igapidi ilunõuetest välja kasvanud ja nende paksud näod ei avalda mingit kõrgemat vaimu tundemärki. Nad võiksid ometi endal odavapoolse korseti ümber pidada ja nägu vähegi aeg-ajalt harida, aga mis sa teed, haridus puudub. Ja niisuguse kõne korral lõi rätsep kaks kätt laiali, mis seda tähendas: nendega pole teha midagi.